Kui ma selle raamatu läbi sain, siis ei osanud ma kohe päris tükk aega (mitu nädalat) selle kohta arvustust kirjutada. Isegi nüüd tunnen ennast pisut ebakindlana, aga kusagilt peab alustama ja seetõttu alustame algusest.
Raamatu tegevus toimub 1994 aastal, mis kirjaniku jaoks (kes kunagi ise seda aastat ei näinud) oli tol hetkel (seitsmekümnedate keskel) veel ebamäärane tulevik. Sestap on see paksult täis anakronisme, kuid ulme ongi juba selline asi mida ei tohi võtta kui realismi mõõdupuud. Huvitaval kombel tundus see raamatu mulle mitte niivõrd eraldiseisva jutuna, vaid rohkem justkui mingi teise loo sissejuhatusena. Mis oli vahest ka taotluslik, süžeed arvestades. Millegi lõpp on alati samal ajal millegi alguseks ja maailm läheb edasi.
Lugu ise räägib junkiedest, kes elavad oma maailmas, ajavad omi asju, pole kellelegi tüliks ega midagi. Tõenäoliselt polekski neist suurt midagi kirjutada, kui mängu poleks tulnud uus ja radikaalne aine Substants D, mida tunti ka nime all Aeglane Surm (Slow Death). Nimelt tuli välja, et kõik tsirkulatsioonis olev D on pärit ühest allikast ning mitte keegi, kaasa arvatud valitsused ei suuda seda oma laboris järgi teha. Substants D mõju on väga spetsiifline, ajutiselt kõrvaldades ajupoolkerade vahelise sideme (nagu lobotoomia). Tõsi, liigselt tarvitamisel võis juhtuda, et see mõju jääb permanentseks, kuid kunas selline asi junkiesi seganud on?
Meie peategelane Robert Actor on salapolitseinik. Politseis teda loomulikult selle nime all ei tunta, sest seal on tema nimeks Fred ning ta kannab segamisrüüd. Segamisrüü on tehnoloogia tippsaavutus, mis on sisuliselt seade identiteedi varjamiseks. Käivitudes jätab ta mulje, et kõik sinu kehaosad hakkavad kuju vahetama (oma olemuselt võis süsteem sisaldada näiteks tuhat erinevat ninamudelit, mida ta siis kohutava kiirusega järjest ette mängis). Tulemuseks on sisuliselt selline udustunud tegelane, kelle isikut on täiesti võimatu tuvastada.
Segamisrüüd kannab Robert Actor selleks, et teda ära ei tuntaks ning et teda isegi kogemata ei oleks võimalik paljastada. Sest narkarid ju ei tea, et ta salapolitseinik on. Isegi junkiede gruppi jälgivad muud võmmid ei tea, et ta salapolitseinik on. Salapolitseinikuna on Roberti eesmärk leida Substants D allikas ning kogu kupatus uppi lüüa. Kuid selleks, et gruppi sulanduda peab ta ka ise aineid kasutama hakkama.
Kuna paljud karakterid raamatus omavad tegelikke ekvivalente Philip K. Dicki sõprade hulgast ja suur hulk neist olid leidnud oma enneaegse lõpu enne kui neil õnnestus ennast välja rabeleda (ka Dick ise on üks ohvritest, sest tema enda trippimine lõppes invaliidistumisega), siis on raamatu alatoon melanhoolne kuid samas tõetruu.
Siiski ei saa ma sellele üle nelja hindeks panna, sest raamatul puudus tegelik kandev teema. Oli algus ja oli lõpp, aga nende vahel liiguti tiira-taara, ilma mingi plaanita. Vahest oli see ka taotluslik? Näidates kuidas mehed vaikselt endaga rappa vajuvad ilma mingit plaani omamata. Jutus on narkarid inimesed, kellel pole homset, kui kellel seda enam on käes tänast päeva. Kohati lausa äärmustesse kalduv on tüüpide omavaheline arutelu, näiteks siis, kui nad saavad ratta, millel on kaheksateist käiku. Loevad hammasrattad üle -- ees on kolm ja taga kuus. Arvutavad kiiresti kokku saavad üheksa ja lähevad kaebama, et neid on tüssatud. Ja vanad ei saanud lõpuni aru, et neid rattaid tuleb korrutada, mitte liita.
Mõnes mõttes meenutab "A Scanner Darkly" minu jaoks Neil Stephensoni "Cryptonimiconi", mis justkui suurt sisu ei oma, aga see mittemidagi on kirjutatud nii põnevalt, et käsi ei tule raamatut käest panema. Pean tunnistama, et Dick siiski nii hea jutuvestja ei ole kui Stephenson, sest seekord eelistasin ma lugemise asemel öösel magada. Mõneti meenutab see lugu ka "Fight Clubi", kuid ainult mõneti.
