Idee on fantastiline... Ehkii mitte päriselt originaalne... Meenutagem selle koha peal Shaw `Pygmalioni`. See lugu siin ainult lõpeb teisiti. `Algernon` pole kahjuks täielikult välja kirjutatud. Häirivaks siin loos on kindlasti ebatõepärasus meditsiinilises mõttes. inimese taandareng ei kulge niimoodi, kui üldse see taandareg võimalik on. Algernoniga juhtunu oli veel kuidagi usutav, Charliega mitte... Charlie hakkas järsku kaotama oma mälust mõningaid fakte ja kirjaoskust... Aga kultuur jäi talle alles.. Kuidagi ebausutav... Aga edasi mõningaid emotsioone, mis tekkisid kohe pärast loo läbi lugemist
Ja nad tegid Charlie`st geeniuse. Charlie ise ei mõistnud veel, ta tahtis saada samasuguseks, nagu kõik teised...
Samasuguseks. Ja ühel hetkel sai temast geenius, mõistmata alguses, et teised ei ole võrdsed, pärast mõistes ja kurvastades ja siis leppides
. Geeniusel ja idioodil on sarnaseid jooni, aga idioot on märksa õnnelikum... Ta leiab alati palju sõpru, nagu Charlie isegi lõpus kommenteerib.
Geenius ei leia tavaliselt. Vaid mõne üksiku. Ja suur osa maailmast tõukab ta ära, keerab selja, loobib kividega: mis ta siis on nii intelligentne. Juba Aadam ja Eeva said karistatud teadmisejanu pärast, mainitakse. Hullukese üle ainult naerdakse, haletsetakse, mõnikord tuntakse ka lihtsat poolehoidu. Hulluke ise ei hooli, ei saa ehk aru...
Aga ma usun Charliesse ja tema tulevikku. Lõppude lõpuks oli tal "mottivatsjooni", tõsist, märksa rohkem kui Algernonil (ehkki too oli üks eriline hiir), tõsisemat kui juustutükk.
Tal oli tahe, kuskil kummalisest kohast tulnud abstraktne tahe saada targemaks, algul võrdseks, hiljem, kogenuna, tahtis ta tagasi seda tunnet, mis oli siniste räbaldunud kaantega raamatut lugedes..
. Ma-mõistan-tunne, ma-mõtlen-välja-tunne ja niisama naudingutunne... Ta oli neid kogenud.
Ja see kõik, ehkki faktid kadusid, andis talle järsku suure kohvritäie elutarkust. Charlie Gordon jäi mõnes mõttes geeniuseks edasi, ilmajäänuna aktiivsest, paindlikust mõistusest hakkas ta asju mõtestama, jäädes 37-aastaseks poolkirjaoskamatuks suhtlemishgeeniuseks.
Täiskasvanute kooli õpetajanna ei peaks kurb olema: operatsioon andis Charliele midagi, mida enamustel tavainimestest polnud. Lisaks veel tema lõpmatu tulevikuusk. Ilus sai olema see maailm ´, kus Charlie elas, sama ilus kui see, kus ta oleks saanud geeniusena elada. Erineva rikkusega, aga niisama hinnatav. Charlie jäi igavikku, nii avastuste kui paljude inimeste südames..
Ja Algernon? Teda meenutab vaid muinasjutt, mida üks vanaks jäänud õpetajanna oma lastelastele jutustab.
