Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Rats in the Walls

(jutt aastast 1924)

ajakirjapublikatsioon: «Weird Tales» 1924; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Rotid müüri taga»
H. P. Lovecraft «Pimeduses sosistaja» 1996

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (13)
Margus Freudenthal

Minu meeles kogumiku "Pimeduses sosistaja" võikaim jutt. Pinge hakkab tõusma juba alguses ja lange kuni jutu lõpuni. Esimest korda kuulsin seda raadiost (kunagi oli hilja õhtul selline saade, kus õudusjutte loeti). Siis võttis küll vägagi kõhedaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ega sellel lool midagi viga pole küll. Mõnusalt sünge lugemine pimedateks õhtuteks. Kuigi, ausalt öeldes on selles "Pimeduses Sosistajas" ka paremaid jutte (puhtalt isiklik arvamus). Aga ikkagi üle prahi igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tjaah... korralik lugu. Üks väheseid lugusid "Pimeduses sosistaja" pealt, mis kiitmist vääriks. Eks lugege ise.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Mulle avaldas kõige enam muljet õuduseannuse pidev suurenemine loo jooksul: alguses räägiti vaid suguvõsa halvast mainest ning kirjeldati maja halvaendelist väljanägemist, asja arenedes lisandusid lisandusid avastamata jäänud mõrvamysteeriumid, siis laienes asi keltide- yrgrahvaste metsikutele rituaalidele ning muule mustale mytoloogiale, kui aga uuriv seltskond keldrist maa-aluse käigu avastas, lisandus mingil hetkel täiesti uus dimensioon kosmiliste õuduste näol. Kirjutajal õnnestus iga uue etapiga eelmise taseme õuduseannus taaskord ruutu võtta - sellist fenomeni ei ole vist mujal kohanudki. Au vanameistrile jällegi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Satyros

Kõige mõjukam ta minuarust küll ei ole selles kogumikus, kuid paremuselt teine oli ta küll. Igatepidi huvitav jutt kuigi vahepeal kippus veidi segaseks minema. Kuid jah on ju teadagi, et rotte nimetatakse mustaks surmaks, ninga saatana käsilasteks ning see jutt oskab rottide mainet vapustavalt hästi allapoole tõmmata. Kui varem lihtsalt kartsid rotte, siis peale lugemist vist isegi vihkad neid. Minule meeldis selle raamatu idee väga, kuid teostus jäi mõnestkohast väheke nõrgaks, kuna nagu juba mainisin oli jutt veidike segane eriti lõpupoole, kuid arvatavasti ongi lõppu kõigeraskem kirjutada
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Ei pea rotte mingiteks erilisteks kurjuse käsilasteks... jälkideks loomadeks küll... kuid mitte üleloomulikeks... sellest tingituna põhineb ka minupoolne hinnang jutule...

Üldiselt on jutt primitiivne, aga mulle meeldib H. P. Lovecrafti käsitlus rottidest, et lihtsalt üks rõve ja õgardlik lojus... et jutu kogu jälkus põhineb rottidel...

Hindeks viis väga pika miinusega, sest minuarust oleks autor pidanud siit Cthulhu mütoloogia välja jätma... mulle oleks jutt meeldinud märksa rohkem, kui tegu oleks olnud mingi nõmeda suguvõsa haige ajalooga...

Einoh, jutt on hea. Kuid selle palavikulise Cthulhu-teemalise sonimiseta oleks veel parem olnud!
Teksti loeti inglise, eesti ja vene keeles
Maria Perner

Rotte ma ei karda ega vihka. Laheda palja sabaga loomakesed teised (mulje pärineb lemmikloomapoest). Aga kui nad näljased on, ei tasu neile siiski ette jääda... Esimest korda kuulsin minagi juttu raadio õudukatesaatest. Kuna "Rotid müüride taga" oli üldse üks esimesi kuuldud (hiljem ka loetud) õudukaid minu jaoks, püsib ta kindlalt meeles Lovecrafti parimate traditsioonide vaimus.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mitterahuldava hinde saab lugu labasuse eest. Sinnamaale, kus seltskond hakkas keldris altarit kangutama, oli kõik täitsa hea. Seal aga, kus hakati kirjeldama koopa kondihunnikuid, muutua asi labaseks. Mind millegipärast ei liiguta absoluutselt naturalistlikud kirjeldused kondihunnikutest ning jäi ka arusaamatuks, kuidas arheoloogid sellise pildi peale nii rõngasse läksid. Minu meelest õudusjutu juures ütlemata jätmine on alati etem, kui selline kirjeldamine -- lugeja fantaasia suudab muutujad oma isiklike peidetud hirmudega väärtustada, konstandid ei pruugi nendega aga üldse kokku langeda. Seepärast muide ei meeldi mulle ka Cthulhu või muude koletiste kirjeldamine. Ses osas on "Pimeduses sosistaja" 4. jutt, olles küll muidu palju primitiivsem, nii käesolevast kui "Cthulhu kutsest" tunduvalt etem.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Üks mu lemmikuid. Ei kuulu väga otseselt Cthulhu-mütoloogia peajoone tekstide hulka ning näitab mu arust väga ilmekalt, milleks Lovecraft võimeline on, kui ta inglise tondijutu pärusmaale, niiskesse aadlilossi mürgeldama lasta.

Aga otseloomulikult ei tee ta tondijuttu, vaid ikka puhast ja jäljendamatut Lovecrafti ja seda üsna rajult!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Üsna iseloomulik selle autori tekstidele on viitamine kurjale ilma et seda kurja näha oleks, küll aga kuulda. Pisut ebaootuspärane oli loo kasside käitumine, nad justkui kibelesid üüratu rotikarjaga rinda pistma. Kunagi räägiti mulle lugu ühest sealaudast, kus rotid peremehetsesid. Et rotte kontrolli alla saada, toodi lauta kassid. Õhtul pandi kassid lauta kinni. Kui hommikul inimesed tööle tulid, leidsid nad eest äranäritud käppadega kassid... 
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles