Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Norman Spinrad ·

The Iron Dream

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Terasunelm»
Saue «Skarabeus» 1998

Tekst leidub kogumikes:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
13
11
2
2
1
Keskmine hinne
4.138
Arvustused (29)
Arvi Nikkarev

Romaan romaanis.Pärast 1.Maailmasõda emigreerub Hitler USA-sse.Kui inglise keel selge,hakkab kirjutama ulmet.Sureb 1953 ja saab posthuumselt Hugo-auhinna "Lord of Swastika" eest.ID koosnebki ülalmainitud Hitleri romaanist ja 11 leheküljelisest järelsõnast. "Lord of Swastika" tegevus toimub tuhandeid aastaid pärast Viimast Sõda. Peategelase Feric Jaggari juhtimisel hakkavad tõupuhtad aarialased puhastama inimkonda idas elavatest mutantidest. "Lord of Swastika" sisaldab germanisme ja märgatavalt “Mein Kampfi”ideoloogiat, fraase. Lõpuks mutantide hordid hävitatakse täielikult.

ID parodeerib fantasy-zanri ja on satiiriliselt rassismivastane.Teos on keelatud Saksamaal ja tast ei ole peaaegu uusväljaandeid,mistõttu eriti haruldane. Kui Internetis peale satute,ostke! Ilmselge klassika.

NB! 6.11.2012. Soomes avaldati Terasunelm 2008. aastal (originaal 1972. aastal). Ajakirjas PORTTI 2/08 ilmus arvustus raamatust. Toon ära selle alguse ja lõpu.

Ülaltoodud ilmumisandmetes on viga. Terasunelma algteos on The Lord of Swastika ehk Haakristi isand ning avaldamisaasta 1954 (mitte 1972). Ka kirjanik on vale. Teose autor on nimelt Adolf Hitler (1889-1953) ning teos võitis 1955. aastal Hugo-auhinna parima 1954. aastal avaldatud ulmeromaanina. See kõik selgub romaani 1959. aastal ilmunud teise trüki järelsõnast, mida ka siin soomekeelses tõlkes võib lugeda.

Täiendavat lugemist:
Adolf Hitler: Minu võitlus (WSOY 1942, originaal Mein Kampf 1925-26 kahes osas).
Norman Spinrad: A Prince from Another Land (teoses Fantastic Lives, 1981).
Norman Spinrad: Introduction – Hitler Victorious (teoses Hitler Victorious, 1986).

Juhani Hinkkanen
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Sattusin peale, ostsin, lugesin. Abiks! Aitähh soovitamast. Kui midagi ette heita, siis kohati läks asi _pisut_ monotoonseks kätte. Viis sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Raske on hinnata seda raamatut... Idee iseenesest - ulmekirjanikust Hitler - on muidugi kuut punkti väärt, aga ainult selle idee nimel oli küll natuke väsitav terve raamat läbi lugeda. Kahesajal leheküljel ainult lõpmatuid kirjeldusi sellest, kuidas targad, head ja ilusad Tõelised Inimesed tulistavad, raiuvad, põletavad ja sõidavad mootorratastega üle pahade ja eemaletõukavate mutantide hordidest, ise sellest meeletut kaifi saades - pehmelt öeldes ilge jutt, mis sellest, et satiir. Isegi mainit ideed arvestades oleks võinud natuke millestki muust ka kirjutada.
Kokkuvõttes siis - idee eest kuus, jutu eest üks ja järelsõna eest neli, kokku neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Idee ju huvitav. Raamat ise oeh kui mustvalge. Pikapeale hakkad tajume, et see on niiiii mustvalge, et pole enam tõsine, pigem Tarzanilugude paroodia. Küll ma lugedes mõtlesin, milleks see vajalik on, kus tuleb puänt. Poole peal taipasin, et just selline võiski tõesti olla Hitleri mõttemaailm - ei saa teha selliseid tegusid olemata oma jumalikus õiguses neid teha absoluutselt veendunud. Iseenesest jääb kangelasest täiesti positiivne mulje, kui vaid õigeid eeldusi kasutada. Parim osa oligi vist "järelsõna", siin tekkis assotsiatsioon "Valguse Isandaga", samuti äsjaloetud "M-päevaga", mis samuti asjalikult tõestab et Hitler enesetapjaliku rünnaku tegi sundseisus. Järelsõna, mis üritab tõestada, et sellised massipsühoosid on tegelikult võimatud, kaotab veidi just sellise Suure Juhi järgi õhates. Aga Hitleri "romaan" poleks küll ühtegi auhinda saanud, vähemalt mitte ulmefännidelt, kui siis külma sõja ja SNL-i vastastelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Alguses ei jaganud kuidagi ära miks kaks pealkirja ja kirjanikku. Tuleb oma lollust ja lihtsameelsust tunnistada ja arvasingi,et Adolfi nimekaim on olemas old. Raamat ise tekitas sellise tunde, nagu siis kui sattusin Tartus kogemata mingile skinheadide kontserdile. Minu arvamus - TÕELISELT HAIGE RAAMAT. Silmaringi avardamiseks võiks siiski läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Njamh. Sai ka see siis läbi loetud. Kirjanduslikku väärtust sellel raamatul küll ei ole. Halb on lugeda, kui üks ja seesama sõna pidevalt kordub. Mõned sellised sõnad olid urineerima, hammustama, lööma, peksma, protoplasma jne. Väga rõve. Samas mõtted olid üpris head: kirjanikust Hitler (tema mõttemaailm on minu arvates suurepäraselt ära tabatud), tuumasõja tagajärjel tekkinud inimvärdjad ja mõjutajad jne. See Hitleri kontseptsioon Tõelistest Inimestest (üliinimesed ehk üle kahe meetri pikkused, siniste jäiste silmadega, blondid SS-lased) oli ikka päris ilge. Feric Jaggari puhul on see täiuslikult ära kasutatud. Juurde on lisatud igasugune fashistlik atribuutika (Heil Jaggar, koonduslaagrid, "halastustapmine", haakrist jne. jne.), mis lugemise üpris ilgeks tegi. Pole see fashism midagi nii head ja helget. Tegelikult oli lugeda päris huvitav. Tundsin ennast täisväärtusliku SS-lasena, oi kui lahe oleks mootorrattaga üle nilbete mutantide sõita, neid nuiaga peksta, neile kuulipildujaga tina anda. Üldiselt oli raamat väga-väga haiglane. "Nelja" saab ta peaasjalikult ideede eest. Mingit muud väärtust sellel küll ei ole. NB! Minu viimane lause ei anna märku sellest, et ma raamatu mõttest aru ei saanud. Asi on selles, et siis kui Hitler oleks selle raamatu ise kirjutanud, ei omaks see erilist tähtsust maailmakirjanduses. Loomulikult ei vaidle keegi selle vastu, et Norman Spinrad on tabanud väga hästi Hitleri mõttemaailma. Spinradi poolt on see tõeline meistriteos. "Nelja" panin selle eest, et minu meelest oli ta hea, aga mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

See on üks väga, väga haige raamat. Ei oska rohkem kohe midagi öeldagi. Eelkõige on mul kahju sellest osast laupäevasest päevast, mis mul kulus selle lugemiseks. Muidugi kõlakad räägisid kui millesthi "Väga Heast", mis oli ka põhjuseks, miks ma seda üldse lugema hakkasin ning mis seal salata: algus tundus paljutõotav, kuid mida edasi seda kiiremini hakkas hinnang langema. Mõttelisest viiest sai üsna kiiresti mõtteline kolm, mis tänaseks on langenud üsna konkreetse kahe peale. Põhjuseid on palju. Esiteks, korralik idee on ära lörtsitud. Jutt on üsna fantaasiavaeselt kirja pandud, sama jutt ja sisu kordu pidevalt, kõige rohkem ärritas võitlusstseenide kirjeldus. No kaua sa ikka loed, kuidas "... omadega segamini vaenlased üksteist klohmisid ja röhkisid..." Lisaks südant pahaks ajav paatos, mis oli küll taotuslik, aga sellest hoolimata veider. Kuskilt lugesin, et autor oli kõvasti vaeva näinud, et valada jutt sellisesse vormi nagu ta praegu on - minu poolest oleks selle võinud jätta tegemata, 200 lk kahtlase väärtusega sisu, no ma ei tea. Kõige lõppu jäi mul kummitama üks küsimus. Kuigi tervel mõistusel ja loogikal pole sedalaadi teoste juures asja, tahaks siiski näha tegelast, kes suudab vähemalt liitrise mootoriga chopperil mööda põldu kimada, vehkida mingi nuia ja püstolkuulipildujaga ja veel nii et ta seejuures surma ei saa, vähe sellest,isegi ei kuku. Ma pole küll Spinradi teisi teoseid lugenud kuid loodan siiralt, et neid ühendab antud raamatuga ainult autori nimi kaanel.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Pean ütlema, et lähenesin sellele raamatule suure ettevaatlikusega. Üldselt on mul väga suur eelarvamus igasuguste Lääne raamatute suhtes, mille kaanel on haakrist ja kus on mainitud Hitleri nime. Enamasti on tegemist armetute paskvillidega, millel pole ei Kapral Aadu, natsionaalsotsialismi ega ka totalitarismiga peale nimetatud sõnade eneste mingit pistmist.

Nõustun nendega, kes näevad selles loos õnnestunud paroodiat, paroodiat filmi-raamatu Hitleri ja sõjafilmide kohta üleüldse. Lehvivas svastika-mantlis ja mustas nahkmundris Suur Juht, kes tsikli seljas terasnuiaga jälgi välimusega (ilaseid, limaseid, tilkuvaid) "pahasid" tümitab... Pea kohal undamas juhitavate raketidega relvastatud reaktiivlennukid ja selja taga (!!! 8-]]] )> mürisevad tankid. Aurutankid ja mutantide veetavad Zindi sõjavankrid takkapihta...(Meenub massiliselt imekauneid kaadreid näituseks (tõsi, palju hilisemal ajal tehtud) filmikestest "Delta force"... või siis "Rambo"...)

Ilmse irooniaga esitatud kirjeldused massimanifestatsioonidest ja paraadidest, mis VÕINUKSID olla maha viksitud kasvõi"Indiana Jones`ist" ... kui see film olnuks kirjutamise ajal juba tehtud, muidugi mõista. :-))

Autor irvitab ilmse mõnuga sõjajärgse Lääne massimeedia natsismikäsitluse üle. Erilise selgusega ilmneb see lõppsõnas, mis suisa NÕRETAB psühhoanalüüsi pehmekaanelise taskuväljaande "freudismist". Kuna Freudi seksuaalsuse kontseptsioonil põhinev psühho"analüüs" osutus ainukeseks vahendiks, mis ideoloogilisi realiteete silmas pidades jäi odavate rahvaväljaannete autorite käsutusse hitlerismist rääkides, siis pole raske näha õelat muiet tüütava monotoonsusega "fallosesümboolikast" udutaval suul.

Raamatut lugedes polnud mulle veel selge, millise hinde ma romaanile panen, kuid hästitehtud "raam" hävitas mu kahtlused: "viis"!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Lahe raamat. Hitler ja ulmekirjanik... võimalikud variandid, hästi ära tabatud stiil igatahes. Too järelsõna jääb küll natuke välja tollest jutust minu meelest, kuid eks seegi ole omamoodi tore. Lugeda igaks juhuks ei soovitaks, kuna ta on ikka suhteliselt haige tükk, aga samas... miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kõik oluline eespool ära öeldud. Ette võiks teosele heita vaid seda, et ta on tüütult pikk ning lõputu ülepakkumisega langeb autor kohati rollist välja, nagu oleks tal vaja tõestada, et ta kirjutatut siiski tõsiselt ei mõtle. Mis minule silma jäi just inimeste arvamusi kuulates - peale on kasvanud põlvkond, kelle jaoks totalitarism on sama ajalooline mõiste, kui, ütleme, inkvisitsioon, ja kontekstist väljas on seda raamatut võimatu mõista ja hinnata. (Õnnelik põlvkond!) Suurepärane raamat, tõesti üks omapärasemaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lugemise ajendiks oli asjaolu, et raamat Stalkeri nimekirjas oli. Peab ütlema, et "Haakristi isand" on minu jaoks väga naljakas raamat. Kaua võib tõsiselt võtta plekitus univormis rassipuhaste inimsoo poegade või vastukaaluks mõttelagedate üksteist täiskusevate värdjate kirjeldusi. Samuti seda, et naisi oli romaanis näha vaid üks kord - siis kui oli vaja kellegi rikutust rõhutada. Raamisisene teos oli otsast otsani jabur sonimine, kui mõelda kasvõi sellele, kuidas SSi teadlased (!) justkui käisest kõikvõimalikke tehnikaimesid puistasid. Ja siis see Jaggar - kõiki lahendusi teadev juht, kes vahetevahel endale asetäitjate kambas südamliku naerulagina lubas. Aga sellest kõigest oli piisavalt juttu ka Homer Whipple`i järelsõnas.Teatavat huvi tekitas see, et võrdlemisi täpselt oli järgitud tegeliku Hitleri võimulepääsemise kronoloogiat - ullikeste partei, SA ja Röhmi hävitamine, võimulepääs seaduslike mehhanismide järgselt jne., nii et minus tekkis kibelus teada saada, milline on Jaggari kaugeim eesmärk ehk kuhu tahtis Adolf Hitler (reaalne) välja jõuda. Ja me nägime seda - ideaalis täidavad maakera ja miks ka mitte kogu universumi üksteisega identsed, pikad, blondid, noored mehemürakad! Sada korda naljakam kui Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Meeldis Domide lõhatud tuumapomm ja sellejärgne hetkeline peataolek ning segadus Heldoni leeris ning lisaks võib järelsõna ridade vahelt välja lugeda, et Hitleri kirjandusele pühendumise peamine tulemus oli punase katku tõkestamatu levik - vabaks jäävad vaid USA ning Jaapan.Ma ei julge eriti arvata, kas seda romaani tingimata maakeelde vaja oli. Oma mätta otsast tundub siiski, et Hitleri või suvalise autoritaarse rezhiimiga on siinmail piisavalt kokkupuuteid olnud, et vajalikul määral raamat siin niikuinii kedagi ei shokeeri. Hitleri romaani adressaadiks on tervet huumorit armastavad inimesed. Spinradi romaani adressaadiks pole eestlased. Ei ole ka mina. Aamen.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Ka Hitler ise poleks seda nii hästi kirjutanud :-) Raamatu mõttemaailmaga on Spinrad igatahes kümnesse tabanud. Viie saab idee ning kaasakiskuvuse eest.. ja kõik muu on eelpool juba mitmekordselt ära öeldud (nende poolt, kes `4` või `5` panid). Mul tekkis vaid küsimus, mida hakkavad nood hordid sinisilmseid kahemeetriseid tõsikarme mehepoegi enda poolt asustatud planeetidel tegema...?
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Hinne kõigub viie miinuse ja nelja plussi vahel. Panen siiski avansiks viie.Tegemist on tõepoolest väga vihase raamatuga ning veel vihasema järelsõnaga. (huvitav, kas Spinrad kirjutas mõned detailid meelega romaani sisse, et hiljem järelsõnas falloslikust atribuutikast jahuda?) Paar asja käisid ka närvidele: esiteks see, kuidas Jaggar oma Haakristi rüütlitega igal pool laamendas ja valitsusele hukku kuulutas ning too valitsus selle peale midagi ei teinud. Minu arvates oleks suht lihtne olnud kogu see paarisajaliikmeline partei pokri panna ja oleks igasuguseid jamasid vältida saanud (mõjutajate poole pealt vaadatuna). Teiseks läks see mutantide rappimine ikka üsna tüütuks kätte. Suht igav oli lugeda n korda seda, kuidas Feric vibutas Teraskomandöri ning 20 mutanti kohe kukkusid.Mingil määral vähendas raamatu võlu ka see, et olin just lõpetanud Burroughsi Barsoomi sarja kaks esimest osa. Seal seisnes tegevus samuti selles, kuidas õilsad ja füüsiliselt täiuslikud Head lasevad sadade kaupa üdini paheliste Pahade soolikaid välja. Nii et A. Hitleri sarnaseid psühhosid leidub ka mujal peale Saksamaa.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Perfektne raamat. Okei, tegelikult on ju tõesti tegu kahesajaleheküljeliseks venitatud anekdoodiga, nagu keegi kunagi kuskil arvas, aga minu meelest poleks ta saanud olla ei eriti lühem, ega ka eriti pikem.
Tegelikult polnud ju kirjaniku ülesanne kuigi raskete killast: ;-) kõigepealt tuli välja mõelda, mis oleks siis saanud, kui natsid oleksid ilmasõja võitnud; siis panna selle kuulsusrikka sõjakäigu tee kirja alates Hitleri kujunemisest nii, nagu seda oleks kujutanud natsipropaganda; ning lõpuks viia kogu sündmustik tuumasõjajärgsesse maailma ning käia tegelaste nimedest ja nimetustest find&replace`iga üle. ;-) Hehee, tüsedusele kalduv feldmarssal Waffing. :-)

Kindlasti pole aga sisu poolest tegu natsipropagandaga, mitte ühestki küljest. Kuigi kui sakslased ta ära on keelanud, tuleb neist ka aru saada, mõni vatipea (kardan, et tegelikult päris palju) ikka leidub, kes seda raamatut sõna-sõnalt võtaks.

Õnneks olin ma enne lõpuni jõudmist pisut BAAS-ist arvustusi piilunud. Muidu oleks, ma kardan, see lõppsõna mind endast välja viinud. Teate, mul ei ole üldiselt midagi sõna "fallos" vastu, kuid on olemas mingi piir, mitu korda ma ühes lauses teda taluda suudan. Aga Wõroka selgitus rahuldas mind täielikult, seega etteheiteid selle koha pealt ei ole. Ning kokkuvõttes tuli see lõppsõna ju ka kasuks, seletades ka neile, kes ikka veel pointi taga otsisid, ilusti ära, mis toimub.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Romaani idee ja vorm on head, ka kirjutatud on hästi, kuid lõpus muutub raamat liiga üheülbaliseks. See must-valge Tõeliste Inimeste teerulliga ülesõit kõikidest teistest muutub pikapeale tüütuks ja igavaks. Kuid see-eest järelsõna on mõnusalt haiglane :) Kokkuvõttes nõrgemapoolne "4".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hämmastav,et keegi selles suurepärases,heas ja mitmekihilises loos natsipropgandat näeb."Väljasirutatud käega saluteerimine,mis sageli kordub kinnisideena,on ilmselgelt falooslik zhest..."Väide,et kui Hitler poleks Saksamaa diktaatoriks saanud,oleks Nõukogude Liit varsti enamiku maailmast ära vallutanud,on muidugi totter,ent ega Spinrad polegi vist seda tõsiselt mõelnud.Tegelikult on see ju irooniline pila antikommunistlik natsismi a la "Alfons Rebane võitles tulevase NATO eest" pihta.Ja ka kerge provokatsioon lõõmavate antinatsidele.Mida ükski tark inimene muidugi tõsiselt ei võta.Mitmekihiline je hea!
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kõige paremini on asja selgitanud Wõrokas, kellega ma olen täiesti ühel nõul. Lugemise ajal kõhklesin 4 ja 5 vahel, aga järelsõna hävitas kahtlused: 5+.

Ka Sander Vahteriga olen nõus. Eks võrrelgem: Rudolf Hess -- Ludolf Best, Hermann Göring -- Lar Waffing, Heinrich Himmler -- Bors Remler, Joseph Goebbels -- Bogel, Ernst Röhm -- Stag Stopa, Adolf Hitler -- Feric Jaggar. Viimane nimi on tõlgitud. Adolf tähendab vanagermaani keeles õilsat hunti ja Feric on hundiga seotud vanaskandinaavia keeles.

Ja õigus oli veel Siim Espenbergil, kes ütles, et kirjanduslikku väärtust sellel raamatul ei ole. On hoopis ajalooline väärtus. Ka Bertolt Brechti "Arturo Ui lakkamatu tõus" räägib Hitleri võimuletulekust, ainult Brecht kujutas natse maffiajõuguna. Need raamatud kõlbavad lisamaterjaliks ajalooõpikule.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Miski hakkas selles raamatus juba esimestest lehekülgedest alates vastu ja mida edasi seda hullemaks asi läks. Pool raamatut alles läbi lugemata, panin asja vastikus tundega käest. Nii, et siin mitmel korral mainitud järelsõna jäi minu poolt avastamata.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Soovitan "Terasunelma" asemel lugeda "Mein Kampfi", võib olla on sellel mingi ajalooline väärtus. Spinradi raamatu juures aga ei taju ma ei kirjanduslikku ega ajaloolist väärtust. Jabur tükk. Miskipärast tundub mulle, et autor arvab ise end millegi väga vaimukaga hakkama saanud olevat ja nagu näha, on ta suutnud ka suure hulga lugejaid ära petta, nagu osav silmamoondaja. Või pigem siiski sharlatan. Minu aplaus Chrisile, A.Laarmannile ja M.Tänavale, kes mainstreamile vastu on julgenud hakata.

Kas miski võinuks päästa, et panna kolm ära? Mõjutajate tuumapommi ohu juures mõtlin, et ehk kombineerib autor kuidagi mingi huvitava puändi, aga ei. Raamatu lugemisel kogetud negatiivsed impulsid ei saanud leevendust ka lõpplahenduses. Mingi pro-psühhoanalüütiline "järelsõna"... Teravat poliitilist sõnumit kandev kirjandus provotseerib ka lugejat/arvustajat justkui midagi selle kohta ütlema. Kõnealune romaan on siiski liiga lahmiv (ja seetõttu igav), et autori positsioon kuidagigi kiitmist või laitmist vääriks. Tuleks laskuda tema tasemele, et seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Huvitav ja omanäoline teos.Mõnus on natsiliidrite ülekandumine raamatukangelasteks . Eriti hea on "järelsõna" . Kahjuks kisub teos lõpupoole liiga üksluiseks tampimiseks , mis kisub hinnet alla .
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ohh, hirmus raamat. Kogu ulatuses, lausa kohutav!!!
Muidugi oli äärmiselt huvitav lugeda, kuid nõudis vaheldust ja õhku, et suuta lõpuni jõuda.
Sellegipoolest soovitav lugeda, annab piisavalt painava ning idiootliku pildi. Lineaarsest ilmavaatest.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

VÄRDJALIK RAAMAT! Ja oma värdjalikkuses täiuslik. Kuidas saab kirjutada midagi, mis oleks rohkem mainkampfilik kui "Mein Kampf" seda ise on? Kas saab sellest aru inimene, kes pole T6ELIST totalitarismi justkui nuusutanudki. Ja kui saab, siis kuidas ta sellest aru saab? Kas "ID" on skinhead`ide piibel (jätame näiteks järels6na välja)? Ja kui pole, siis miks? Kas ilmselgelt l6ikav ja mitmetes kohtades yliv6rdesse t6usev ilkumine läbi ylistamise ikkagi on ikkagi yldiselt arusaadav? Pean kahetsusega märkima, et lugedes nii m6ningaidki eelnevaid arvustusi ei ole ma selles sugugi nii kindel - liig palju on inimesi, kes tunduvad asja olevat t6siselt v6tnud.

Tegemist ei ole ju tegelikult niiv6rd ulmekirjandusega kuiv6rd äärmiselt v6imsa ja seda SUURTE RASVASTE TÄHTEDEGA r6hutava allegooriaga teemadel massid vs massid, mida m6lemalt poolt liigutavad mingid minoriteedid (ehk siis Svastika Pojad vs mõjutajad). Ehk siis ekstrapoleerides j6uame ju järelduseni, et raamatus toodud riigikord on ju tegelikult DEMOKRAATIA, mida on pisut k6verpeeglis näidatud. Kas oli Spinrad visionäär, et ta seda ette nägi? Ei tea, ehk on see analoogia otsitud, kuid ta sobib tänasesse päeva nagu rusikas "kolmnurka". Jah, hingetuks v6ttis. Jah, pani aegajalt jälkusest sylitama. Jah, on v6imas ja tugev romaan. See on raamat, mida peaks kutsuma "kohustuslikuks kirjanduseks", kuid enne seda siiski uurima iga lugeja IQ testi assiotsiatiivsete v6imete osas. Hindes ei ole kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tõsiselt haige raamat. Aga mulle meeldis. Neli punkti saab sellepärast, et lahingute kirjeldused lähevad vahepeal veidike yle "noa tera"(väga haiglased lahingu kirjeldused).See on raamat, mille üle isegi Hitler oleks uhke olnud. Ps. See raamat on minuteada Iisraelis ikka veel keelatud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
 
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
 
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
 
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
 
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
 
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles