Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

William Golding

19.09.1911-19.06.1993

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Isaac Asimov ·

The Machine That Won the War

(jutt aastast 1961)

ajakirjapublikatsioon: «The Magazine of Fantasy and Science Fiction» 1961; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Masin, mis sõja võitis»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
9
0
0
1
Keskmine hinne
4.536
Arvustused (28)
Tundmatu Arvustaja

Ai-ai-ai, Hea Doktor, kuidas siis nii?! NII õelad naljad. Kuigi IA robotilood on laialt tuntud (ja head), meeldivad tema "Multivac'i" jutukesed mulle palju enam. Sisust ma rääkima ei hakka (seda teavad niikuinii kõik), lisan vaid oma arvamise, et koos "Huumori lõpuga" on tegemist IA parima lühijutuga.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Avo Nappo

Yldiselt nõustun Wõrokaga. Igastahes on mulle sellest jutust komme kylge jäänud, raskete valikute juures taskust mynti otsida.. Hmm.. vist esimene Asimov siin baasis mille kohta ma sõna olen võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Väga hea jutt suurepärase puändiga. Koos "Huumori lõpuga" peaks andma vist 10 palli?
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Iseenesest on see lugu pigem teadlaste anekdoot - teadlaste ringkondades levinud nalja vaba ymberjutustus . Sellest kuidas eksperimendiandmeid teooritega kooskolla viiakse. Tambovi konstant jne. Erinevalt Wõrokast mulle Asimovi Multivaci lood peale ei lähe - ma vihkan neid. See on siiski yks paremaid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Multivacil on üks paha viga - ta on elektronlampe ja arvutit samastava ajajärgu nurisünnitis. Asimov on miniaturiseerimist küll ette näinud robotite juures (Mõelge vaid selle üle, kui palju läheb vaja matemaatikat, et näiteks trepist ülesminekut korralikult kirjeldada, jaapanlased said sellega alles hiljuti hakkama, rääkimata palju keerulisemates ülesannetes, mida ta robotid mängleva kergusega sooritavad), jättis aga selle täiest tähelepanuta raalidest kirjutades. Tema kogu ühiskonda kontrolliva arvuti idee, mida teenindab terve linn, on lihtsalt tehnikaliselt küündimatu ja käesolevas loos tuleb see isegi vähe esile. Selle pärast meeldib käesolev mulle rohkem kui ükski teine Multivaci lugu, millele ma üle 3 ei paneks. Selles loos on teatud varjatud sümolism (võib olla ka teistes, kuid sealt pole viitsinud otsida) - Multivaci, Maa võimsuse, tarkuse ning teaduse sümbolit võetakse alati piiramatu autoriteedina, lähemalt uurimata tema kasutamise tagamaid. Kas ei tule ette sarnasus poliitilise organisatsiooniga? Bill Clintoniga pidi olema võimalik igas asjas golfiväljakul kokku leppida ning Austraalia peaminister olevat selle tõttu hakanud golfi õppima, nagu kurjad keeled räägivad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Tõttöelda küllaltki tobe lugu, mis saab nelja ehk ainult nostalgia tõttu. Hiljuti lugesin uuesti üle ja oligi täpselt seesama jama, millepärast, ma Asimovi anekdoote taluda ei suuda: ilgelt pikk ja mõttetu keerutamine... mõttetu ballast igatahes. Edaspidi ilmselt ei loe kah :(
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mahe lugu! Ka mulle meeldivad need Multivaci lood rohkem, kui piibli (käskude teemalised) "US Robots" sarja jutud. Selle jutu juures meeldib mulle kõik: sisu, kirjeldused ning ka mõte. Pikalt lobiseda pole muidugi mõtet: jutt on maakeelsele lugejale ilmselt tuttav - koos Sheckley looga "Ghost V" on antud kirjatükk enimarvustatud jutt BAASis. Üks asi paneb mind küll imestama: USAs - kus igasugused teemakogud on hästi IN - pole siiani ilmunud kogu, kus oleks kõik Multivaci lood ühtede kaante vahele kokku kogutud. Või juba on?
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad on mitmel korral Multivaci ja robotite lugusid võrrelnud, minule isiklikult meeldivad mõlemad, ei tule küll ühtki teist sarja meelde, kus nendest teemadest nii palju mõnusaid konkse oleks leitud. Olgu igasuguste muude asjadega, kuidas on, nende kahe sarja tõttu on Asimov üks olulisematest autoritest minu praeguse maailma kujundamisel.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Kalevipoeg

Yks Asimovi paremaid jutte, kuigi EI OLE minu arust k6ige parem. Viit v22rib aga k1ll. M1nti mina ei loobi, seega on teema veidi v66ras, aga jutt on h2sti kirjutatud ning 1ldinimliku varjundiga sellest hoolimata. Et see, mida inime teeb, v6ib olla vahel t2isulik, aga n2ed, juhust on vahel vaja. Ja seda t2iuslikku juhuse saavutamise mudelit ei ole inimene siiamaani veel v2lja t88tanud, m1ndi loopimine yks etemaid viise.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Mis teha, aga mina loen seda parimaks IA jutuks, mis on Eesti keelde tõlgitud. Mitte, et neid palju oleks, aga ikkagi. Julgustükk oli loo kirjutamise ajal näidata, et suurimad otsused Inimese ajaloos tehakse ka tulevikus vastavalt juhusele, mitte aga kindlalt välja arvutatud reeglite põhjal. Ja mina hoian pärast selle loo uuestilugemist taskus täringuid, kuna otsused minu elus nõuavad sageli valikut neetult suuremast hulgast kui kaks.Viis antud jutule, härrased.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Hea jutt, aga ei tule meelde praegu, mille poolest inimene siiski neist masinatest üle oli. Kui ei olnud millegi poolest üle, vaid oli parem lihtsalt sellepärast, et oli inimene, siis on meil tegu antropošovinismiga...
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Mul on vist midagi viga, aga minu meelest on see lugu kuidagi väga triviaalne. Kui just anekdoot, siis selline, mida räägivad üksteisele algklassilapsed. Võib-olla on minu viga selles, et ma ei suuda seda kirjandust ajastu kontekstis vaadelda. Aga midagi pole teha.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Naljakas on see, et tegelikult ei ole lugu ju inimese ja arvuti vahekorrast, vaid inimese ja inimese. Inimene kasutas arvutit, et veenda sõdijaid võidu paratamatusest. Mõnel teisel ajal oleks kasutatud jumalat. Kas masin täitis ülesande? Jah.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles