Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Aldous Huxley

26.07.1894–22.11.1963

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Robert Sheckley ·

Ghost V

(jutt aastast 1954)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1954; oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tont nr. 5»
antoloogia «Lilled Algernonile: Anglo-ameerika kirjanike ulmelugusid» 1976

«Tont nr 5»
Robert Sheckley «Tont nr 5» 2016

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
25
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.697
Arvustused (33)
Avo Nappo

Jutt on oma aujärje kohalikus ulmekultuurikihis igati ära teeninud. Igastahes meeldib ta mulle (ja mitte ainult sentimentaalsetel põhjustel) märksa rohkem kui ylejäänud Gregori ja Arnoldi lood. Lillatriibuline Õgard oli omal ajal ikka vähemasti sama populaarne kirjanduslik kangelane kui Siil Udus.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Seda juttu lugesid omal ajal vist kõik.

Mul oli klassivend, kes polnud elus ühtegi raamatut läbi lugenud, kuid mingil hetkel ta vihastus, et kõik räägivad mingist Lillatriibulisest Õgardist ning ta luges ka selle jutu läbi, et oleks võimalik sõna vahele öelda.

Ka tundub see jutt Gregori ja Arnoldi sarjas kõige parem olevat... teised, mida ma olen lugenud jäävad tasemelt pisut allapoole.

Jutu «Tont nr. 5» põhjal olevat kohalikus teles ka miskit lavastust tehtud... otsustades vastukajade järgi, on mul vedanud, et ma seda näinud pole...
Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles
Laur Salundi

Üheselt, st. viieselt hinnatav lugu. Väga hea igas mõttes: kiire, humoorikas (must), põnev ja muud ei olegi ju vaja.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Mõnus-lõbus lugu lastele pimedas toas rääkimiseks. Ega ta endal ka paha lugeda polnud. Aga ärge te jumala pärast seda Eesti telelavastust vaadake.(Aga te nigunii vaatate).
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ülesehituselt on tegu üsna tüüpilise Gregori-Arnoldi looga, kuid erilised on need gaasi mõjul alateadvusest ``materialiseeruvad`` kurjamid - Varjumees, Suur Möriseja, Lillatriibuline Õgard. Selliste olevuste väljamõtlemiseks peab fantaasiat ja (heas mõttes) lapsemeelsust olema. Esmatutvus jutuga leidis aset juba varases nooruses, kui ca 70. a. vanune hoidjatädi (!) ta mulle ümber jutustas. Joonistasin pilte Lillatriibulisest Õgardist etc.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Väga mõnus jutt, kahtlemata, ... aga Sheckleyl on niisuguseid palju; käesolev on (ehk kergesti kättesaadavuse tõttu) natuke üle kiidetud.
Teksti loeti eesti keeles
Ulmik

Mis siin ikka öelda--klassika.Isegi mingil ajahetkel leidnud igast Lillatriibulisi Õgardeid oma voodi alt ja mujalt.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Lillatriibuline õgard paistab ilmselt paljude lemmikloom olevat? ;) Tunnistan isegi nõrkust lillade triipudega loomakeste vastu. Kirjanduse ajalukku läheb see stseen, kui viisaka olemisega õgard-elukas palub ehmunud meesolendil õunu syya - see pidavat liha maitset parandama... Ja milline sõbralikult asjalik suhtumine teise ärasöömisesse! Parim variant, kui seda nagunii teha tuleb ;)
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Jaa. Lapsepõlv tuleb meelde. Tont Hubert ja rohelised piirakad olid vanema õe lemmikterroriseerimisvahendid. Õnneks polnud tema _seda_ juttu lugenud. Muidu oleks mu varane noorus hulga õudsemaks kujunenud.
Teksti loeti eesti keeles
Satyros

Jutuke oli nigel ja seda sõna otseses mõttes. Nimelt liiga lapsik. See sobikski rohkem mingitele pägalikele lugemiseks kuidmitte mingile vanemale ulmefännile. Kuid selle raamatu paremaks küljek oli nimelt humoorikas teksti kujundus. Nimelt nalja sai seal hulgaliselt. Kuid veel halbadest külgedest nimelt see jutt ei ole vist mitte mõeldud õudusena kuna midagi õudsat sealt ma ei leidnud. Nii, et seda on raske kuhugi kategooriasse liigitada, kuna otseselt õudne see ei olnu, fantasy on sellest kaugel ja sciens-fiction...vaevalt. Juttu lugesin kui rohkem nalja.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Humoristlikus laadis küll, aga siiski üsna mittemidagi ütlev jutt. Üldse paistab, et need Gregori ja Arnoldi lood on suhteliselt iseäralikud selle poolest, et neis pole midagi iseäralikku. Küll tuleb nentida, et need kollid-trollid olid ikka lahedada küll. Ideed lapsikuks pidada? Nojah, eks igal ole omad arvamused. Ent ehkki kirjastiili üle võib siiski vaielda ning kohatistele ebaloogilisustele vaatamata on lugu siiski loetav ning huvitav.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Klassiku tunnuseks on tema teoste olemasolu kohustusliku kirjanduse nimestikus. "Tont nr. 5" on Mihkel Rebase 8. klassi kirjanduse õpikus sees. See on juba kvaliteedimärk.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

On ikka kole küll kui oma sügavaimad hirmud tegelikuks saavad ning sinuga siis seda teevad, mida kõige rohkem kardad. Ei julge magama jääda, sest siis tuleb voodi alt koll välja, ei julge üles tõusta, siis võtab koll jalast kinni, ei julge silmi lahti teha, sest siis äkki vaatab koll otsa. Äkki on koll juba siin. Appi!!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Väga hea lugu, mida on üsna põnev lugeda. Lapsepõlve koletiste elluärkamine on vist kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Ehkki ta veidi lapsemeelne ja "Lilled Algernonile" kogumiku tekstidest keskmisel (OK, tugevama poole keskmisel) tasemel, on tegemist siiski millegagi, mis meelde jääb. Seda just tänu õuntele. Nujah, ma ise olen ikka mitu korda jäänud mõtlema, kuidas käituksin, kui keegi soovitaks mul mu liha maitse parandamiseks õunu syya.

Igati lahe lugemisr&otil;õm ta igatahes on; ja kirjanduse õpikus on ta sees ka. Osad teda sellest viimasest kohast nagu vaid teavadki.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Saan hakkama p6hjalikuma pyhaduse ryvetamisega ja panen Eesti ulmehulludele kanoonilises teoses ilmunud jutule "kolme". Mitte selle pärast, et ta halb oleks. Juhul, kui see oleks ainus Sheckley, mida lugenud olen, saaks ta viie, aga... Aga tema pole ainus mitte ja IMHO on onu Robertil tuntavalt tugevamaid/t6husamid lugusid. "Tondist" jääb piiizut puudu Shekley nii armsast kyynilisest suhtumisest endasse, oma tegelastesse ja oma ehitatud maailma. Sorry, aga ei venita yle kolme kuidagi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Janek H.

Peaks kah oma viie ära lajatama. Üks esimesi ulmejutte üldse, mis ma läbi lugesin ja tollal jättis vägagi positiivse mulje.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tõenäoliselt üks esimesi ulmelisi tekste, mida ma lugenud olen. Robert Shekley kirjutas oma eluajal palju häid ja humoorikaid tekste, kuid see on kindlasti tema üks parimaid. "Tont nr. 5" on nii lihtne ja loogiline, et veab iga kord suu muigvele. Tõesti hea jutt, kindlasti viite väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Aastaid tagasi sai seda lugu "Lilledest Algernonile" loetud ja nüüd, kus lõpuks ilmus Sheckley´ esimene eestikeelne jutukogu, mis "Tont nr 5-t" ava- ning nimiloona sisaldab, lugesin loo uuesti läbi. (Kodumaist telelavastust näinud pole, mida ka ei kahetse.)

"Tont nr V" pole otseselt paha lugu, aga eks ta veidi lapsik on küll... ja nagu eelnevatest arvustustest aru saada võib, tuleneb loo kultuslik maine kohalike ulmefännide seas just teatud põlvkonna lapsepõlvenostalgiast. Raske on hoiduda mõttemängust, et kuidas oleks sarnase sündmustikuga teksti pannud kirja Stephen King-igatahes Lillatriibuline Õgard ja muud lapsepõlvekollid oleks märksa jubedamaks kirjutatud.

Loo hindeks "4-".
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles