Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Urmas Alas

1956–

  • Eesti

Teosed

· Urmas Alas ·

Plahvatus

(romaan aastast 1997)

ajakirjapublikatsioon: «Sõnumileht» 1995; nr. 1 (30. oktoober) - nr. 38 (12. detsember)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1997

  • Ilmunud ajalehes
Hinne
Hindajaid
0
8
5
1
1
Keskmine hinne
3.333
Arvustused (15)
Tundmatu Arvustaja

UA on kindlasti 90.-te eesti ulme üks säravaim täht ja tema hoogne seiklusjutt siitsamast kodusest Tartust - "Plahvatus" on igati kiiduväärne katse viljeleda eestikeskset teadusliku fantastikat. Nii pikka lugu viimasest ajast vist teist ei olegi ja loodetavasti ei jää see ka viimaseks. Samas ka ei saa jätta norimata ühe ja teise vea kallal. Jutustus on ebaühtlane, kuidagi hüplev. Kuigi ilmumisaastaks on 97, ei suuda ma kuidagi vabaneda tundest, et vähenasti algversioon oli valmis juba enne 91 aastat ja hilisem läbitöötamine on pisut pinnapealseks jäänud. Puhuti jätavad tegelased ajaloolis-psühholoogiliselt ebausutava mulje. Mäletades ise neid aegu, kõlakaid ja inimesi, näib nagu oleks vastasrindade tüüpide vahel miinimum 5 aastane vahe. Sinisilmne lnt. Beljavski on nagu välja astunud stagnaaegsetest kroonumeenutustest, meie (st eestlased) aga juba 91-92 aastast. Usun, et autor suutnuks kindlasti paremini.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Plahvatus oli suhteliselt ladusalt jooksev jutuke, midagi häirima ei hakanud, peale pikkuse muidugi, aga samas vaadates teisi ulmelugusid, on ka need sellised umbes niisama pikad. Aga mitte pikkus pole oluline vaid ikka sisu. Antud lugu oli suhteliselt hea. Mõnus oli see salapärasus, mis kogu aeg ette tuli, näiteks arvamused sellesamuse plahvatuse kohta. Eks muidugi tundus omalegi see üleminek ühelt arvamuselt teisele natuke hüplik, aga samas andis see jälle omajagu põnevust juurde. Kas uus pomm või siis hoopis mingisugune masin, igatahes pinge oli jutus kogu aeg sees.Oli suhteliselt sujuv, mingit veninmist ei tulnud küll ette. Samas oleks pisut võinud mõningaid kohti viimistleda küll veel, aga ega praegugi midagi hullu ei olnud. Tegelikult oli seal kõike mis võimalik, isegi omad actionkohad olid olemas, kuigi kohati meenutas asi natuke Rambot (teate küll seda troppi, kes koptereid tankitõrjepüssist laseb). Täiesti loetav ulme-põnevusjutt.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Tegelt 0 (null). Eriti tuim, ande- ja fantaasiavaene autor. Sama ka tõlkijana. Tema kõrval teenib Juhan Paju (S-P salakaup) ühe punkti ausalt välja - Haapsalu geeniusel on seal vähemalt episood, kus muteerunud meremadu tungib Leningradi kanalisatsiooni, surub end läbi torustiku ja hammustab pahaaimamatut prill-laual istujat tagumikust, säärane sädelev fantaasiaküllus jääb ilmselt kohaliku fantastika tipuks veel pikaks ajaks. Kas ongi nii kohutavalt vaja Eesti jäähokit, kujundujumist või kelgusporti?
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Loetav, käest lausa ära viskama ei sundinud, otse vastupidi. Hea variant oli, et sihuke pidev imestamine käis, et MIS VÄRK SEE SIHUKE IKKA ON? See luurajate värk oleks võinud suts hõredam olla a pole hullu. Lõpp oleks mulle siiski meeldinud vähe rohkem kui see oleks olnud ikkagi ruumi-, mitte ajamasin. Noid sõelub isegi palju ringi. Sellest ka kolm a paha ta polnud.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Päris hästi kirjutatud, siuke kohalik X-fail. Kaasakiskuv ja põnev - lihtsalt pidi edasi lugema. Ning kuna tegevuspaigad on enam-vähem IRL nähtud, siis tulid kohe ka lugedes vastavad kujutluspildid... tankid Tartu kesklinnas, autodega tagaajamine ümber ut.ee ning raekoja jms. Kahjuks aga lõpposa läks natuke käest ära, võib-olla liialt laialivalguvaks - tulevikutulnukad & co ajas asja liiga kirjuks. Ruumimasin (teleporter?) oleks kõvasti originaalsem olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Polegi nagu eelmistele midagi lisada. Tegevus oli enam-vähem sujuv, midagi eriliselt pinda ei käinud. Samas ei jäänud asjast ka eriti vinget muljet. Panen nelja, kuna teda oli siiski üsna huvitav lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Alase see romaan pole minu arust eriti palju väärt. Muidugi on kiiduväärt Eesti-keskse ulmeromaani viljelemispüüe, aga seda nüüd hindamiskriteeriumiks seada? Kas on mõttet? Ideel iseenesest ju viga polnud, küll aga häiris selle teostus. Ta lihtsalt oli selline ebaühtlane ning kohati ajuvaba teos. Nojah, püüti tõsta pinget sellise küsimusega, et mis see on? Tore, aga nende arvamuste vaheldumine ja sellise tempoga hakkas aegamööda juba ( vabandage väljendust) siibrisse käima.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Mida öelda raamatu kohta, mis punnitab olla tase? Ma ei tahaks küll eesti kirjandust maha teha aga olgem ausad: kui see oleks mõne jänki kirjutatud raamat, siis pühiks enamus lugemusega ulmefänne selle peal ilmselt oma jalgu. Olen nõus, raamatus oli ka häid kohti aga üldine stiil , puudega sõjaväelased ja KGB-lased olid/on vähemalt minu meelest täielik maitsetus.Saab kolme, üksikute heade käikude ja ideede eest.( Belialsi " Ashinari kroonikad " , kui ka kodumaine ulme, on igatahes " Plahvatusest" kõvasti üle.)
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Niruvõitu. Nonstop siia-sinna sahminine. Kuid usun, et antud teemal oleks parema jutu andnud kirjutada. Või vähemalt oleks see sama tekst rohkem viimistlemist vajanud. Aga Tartu nostalgia (mida paljud Tartus õppinud kindlasti tunnevad) eest saab kolme ära.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Tükk aega mõtlesin, et kas panna kolm või neli. Panin kolme plussi. Ikkagi juttu nõukogude aegsest Tartust ning päris hästi tabatud seda olustikku. Ehkki vene luure jättis liiga mannetu mulje. Selle eest võtan plussi tagasi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Raske on selles raamatus midagi head leida. Samas ei tahaks oma, Eesti autori kohta ka väga halvasti öelda. Lugemise ajal oli lausa piinlik, - et peab siis niimoodi, - kuigi ega tal teiselt poolt viga ei olnud, käest ära viskama ka just ei pannud. Nüüd ülelehitsemisel muide tegevuse ja tegelaste ebareaalsus, kunstlikkus ja rabe kokkutraageldamine enam nii ei häirinud. Tean ka põhjust - me kipume unustama ja võtame neid sündmusi kui fantaasiamaailma. Nii et võib-olla hilisemad lugejad hindavad raamatut kõrgemalt? (Kuigi muidugi saavad konkreetsest ajastust vale pildi.)

Kokkuvõttes - mul on hea meel, et selline raamat ilmus ja Eestis ulmet kirjutatakse, aga lugeda seda ei saa ma ausa näoga soovitada.
Teksti loeti eesti keeles
Ray D. Noper

Pole paha... Täitsa loetav eesti ulme kohta - ma võin olla ju antipatriootiliselt meelestatud aga kahjuks ei ole minu kätte sattunud ühtegi head eesti ulmeteost, mis oleks pikem novellist eriti veel Alternate History (vabandust eelmise vea pärast) þanrist...Aga see selleks. Olustik/õhustik tundub olevat päris realistlik - päris kindel ei ole (kirjeldatud ajajärgul olin ise liig noor, et asjast täielikult aru saada), aga kaasaegsete kirjelduste järgi otsustades... Plussiks võib lugeda ka Tartu Vaimu kaasamise :)Ühesõnaga, nagu öeldud, pole paha ja neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Margus Freudenthal
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Margus Freudenthal

Minu meelest väga hea raamat. Viie teenisid välja põhiliselt hiired, kes äsja teadvuse omandanutena ekslesid ringi filosoofia ja metafüüsika rägastikus. Nemad olid esimene põlvkond, kes pidi lahendama küsimusi stiilis: kes me oleme, miks me oleme, mis saab pärast surma. Noh, ja muu sündmustik sinna juurde oli ka täiesti loetav. Puhas viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Lugu algab sellest, kui kõikvõimalikke sündmusi korrelleeriv ja analüüsiv ning selle põhjal vaenlaste rünnakut tuvastada püüdev arvuti annab häire. Kohalerutanud tehnikute ja sõjardite üllatus on suur, kui häire põhjustajaks on mingis väikelinnas üles seatud nätsuautomaadid. Järgeb vaidlus teemal, kas arvuti on lolliks läinud või mitte. Situatsiooni teeb keerulisemaks asjaolu, et arvuti poolt kasutatavad heuristikad on nii keerukad, et käsitsi tulemust kontrollida ei ole võimalik. Seega on küsimus lihtne - kas uskuda või mitte.

Päris hea lugu Dickile omase puändiga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Käes on külm sõda ja igal normaalsel perel on oma pommivarjend. Probleemiks on see, et pahad venelased mõtlevad pidevalt uusi relvi välja, mis vanad pommivarjendid aegunuks muudab. Ka kohalikud töösturid genereerivad pidevalt lisafeatuure. Tulemusena läheb inimestel suurem osa rahast oma pommivarjendi uuendamise peale. Peategelaseks on pois, kelle isa põhimõtteliselt varjendit osta ei taha ning kes selle pärast pidevalt kannatab.

Ehk siis kapitalism on väga paha asi. Tegemist on sellise väga üheplaanilise poliitilise jutukesega. Kuna asu on normaalselt kirja pandud, siis saab kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Läheb mees töölt koju, vaatab - laternaposti otsa on poodud keegi tegelane. Üritab teine rahva käest abi otsida, aga keegi ei võta nagu vedu. Politsei ka mitte. Ühesõnaga - vandenõu, mille liikmeks pole peategelasel au olla. Päris mõnus paranoiajutt. Ka puändil pole viga.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Sarja esimeses osas ilma teinud Toller Maraquine`i pojapoeg Toller Jr. veedab oma elu uues ja vinges koloniseeritud maailmas ning sureb igavuse kätte. Ainsaks lohutuseks on teistest sõjaväeosadest pärit tegelastega vägikaika vedamine.

Tolleri elu saab sisse uue hoo, kui süsteemist tuvastatakse planeet, mida seal varem ei olnud. Pisikest, aga kahtlase välimusega taevakeha l`heb uurima ekspeditsioon, mille koosseisus on ka Toller ning temaga viha/armastus suhet arendav neiu. Kui viimane tulnukate (no loomulikult olid uue planeedi peal tulnukad) poolt röövitakse, peab Toller näitama, kuidas Luukas õlut teeb.

Sarnaselt sarja esimesele osale on tegemist suht sirgjoonelise seiklusjutuga. Poisikesena oleks ma seda vist igati kaifinud, nüüd jättis külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Romaani tegevus toimub jutu "The Great Judge" totalitaarses maailmas. Tegevus algab kõrgete riigiisade koosolekust, milles langetatakse kehtiva korra vastast propagandat väljastanud teadlase Wade Traskile surmaotsus (tähtajaga üks nädal). Üks funktsionääridest, David Marin, otsustab Traskiga kokku saada, kuid sõbra pool saab ta millegiga vastu pead ning kustub ära. Ärgates tuvastab ta, et 1) Trask on leiutanud masina, millega saab inimmõistust ühest kehast teise tõsta ja 2) seda masinat on just tema peal katsetatud. Niisiis on Marini kehas Trask kuhugi kadunud ning Traski kehas olev Marin peab midagi ette võtma enne kui nädal täis saab ja surmanuhtlus toime pannakse. Kavala mõtte ajel maskeerib ta end iseendaks ning jätkab oma asjade ajamist. Järgneb palju igasugu tegevust, mis lõppeb ootuspäraselt revolutsiooni ning Suure Kohtumõistja võimu aluseks oleva räpase saladuse (tm) paljastamisega.

Ühesõnaga, selline keskmine seiklusjutt/põnevik, mida võib parema puudumisel lugeda, aga mis erilisi emotsioone ei tekita.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Midagi nii totrat pole ammugi lugenud. Süzhee sisaldab nii makroskoopilisi kui ka mikroskoopilisi totrusi. Esimeseks võks lugeda asjaolu, et pärast seda, kui head on metsikute inimohvrite hinnaga (mõnest tuhandest jäi ellu vist paarikümne ringis) pahade kuninga troonisaali lähistele jõudnud, teeb hoobilt paleep;ouml&;ouml&rde tema heade poole hoidev sugulane ning kõik lepivad ilusti ära. Ma kujutan ette, kuidas näit. kurjuseimpeeriumi rahvastik võtab vastu tingimusteta rahulepingut tegelastega, kes tapsid kuu aja jooksul miljoneid nende poegi.
Väiksemas mastaabis käis pidevalt närvidele peameeste pidev ülbamine. Näiteks valmistudes surmaks lahmaka merekoletise läbi, kommenteerivad nad külma rahuga tolle haisvat hingeõhku.
Tagantjärele on kahju raamatu läbilugemisele kulunud ajast.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Lugedes, tundus, et kogu lugu koosnebki mingist pikaksvenitatud stambist. Eriti just see quest-iks vajaliku kirju meeskonna kokkusaamine jättis eriti otsitud tegevuse mulje. Kolm, kuna kogu kupatus oli siiski võrdlemisi loetavalt kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Mõnus lugu hulluksminemise kohta. Peategelaseks on üks keskmine jutuajakirja toimetaja. Tal õnnestub saada oma ajakirja geniaalse, kuid ekstsentrilise kirjaniku jutt (kirjanik pole juba aastaid midagi avaldanud). Kirjanikuga suheldes ilmneb, et tolle arvates elavad tema kirjutusmasinas väikesed loomakesed, kes aitavad loometööle kaasa. Selleks, et jutu parandatud versiooni võimalikult lihtsalt kätte saada, mängib toimetaja ning räägib omapoolsetest vaatlusandmetest. Lõpuks tüürivad asjalood sinnapoole, et kirjanik muutub üha normaalsemaks ning toimetaja ise keerab üha rohkem ja rohkem ära.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Istub poisike õhtul üksi kodus. Ema on läinud venda haiglasse vaatama ning kodus on peale tema veel vaid vanaema. Vanaema on aga haige, hirmus ning võib iga kell vedru välja visata. Põhiline osa tekstist tegelebki sellega, kuidas poiss omaette köögis istub ja kardab (sest vanaemal on aeg-ajalt koleda häälega hüüda ja teed nõuda). Esialgu paistabki, et kogu jutt seisneb mingi poisikluti omaette põdemises. Hiljem selgub, et põdemine on täiesti asja eest, kuna vanaemaga ei ole kõik korras. Lõpupuänt aga paneb i-e punkti.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Kaks paari tulevad vastu sügist lolli mõtte peale: ujuks õige kohaliku järve keskel oleva parve peale. Vesi on küll külmavõitu, kuid kõik laabub hästi ning varsti istubki kogu kamp parve peal ning tülitseb omavahel (peale selle, et keegi ei taha eriti külmaga tagasi ujuda, näib ühele poisile, et tema tüdruk vaatab ta parima sõbra poole). Siis avastab üks, et järve peal hõljub nagu mingi õlilaigu moodi asi, mis ei ole päris õlilaik. Kui laik parve alla ujub, läheb kõigil olemine kõhedaks. Siis saavad kõik ükshaaval surma ning ongi jutt läbi.Alguses ei taha lugu kuigi kiirelt tuure üles võtta, kuid hiljem on praktiliselt võimatu raamatut käest panna. Mõnusalt õudne. Viis.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Tjah, Amberi sari läheb omasoodu edasi ning peategelastel on pidevalt mingid jamad kaelas. Ehkki lugesin teksti mõnuga läbi, panen nelja, sest üks ja sama raamat kolmandat korda järjest hakkab juba üksluiseks muutuma.
Teksti loeti inglise keeles
Margus Freudenthal

Nojah. Põhimõtteliselt polnud antud raamatul ju vigagi ning isegi paar päris lahedat kohta oli sees. Näiteks see indialaste poolt asustatud planeet. Samas ei viitsinud ma eriti süveneda suurt osa tekstist hõlmavate filosoofiliste arutluste jälgimisele, mistõttu asi vahetevahel igavaks kippus. Seega kolm.
Teksti loeti inglise keeles