"Kolme raamat" on noortele suunatud fantaasiaseiklus. Loo peategelaseks on Prydaini-nimelisel maal vana võluri Dallbeni juures elav poiss Taran, kelle ametiks on olla seavardja-sell võluri tohutu suurele valgele seale nimega Hen Wen, kellel on oraaklivõimed (kui talt ainult õigesti küsida osata).
Prydainis on just sõda alustanud Sarviline Kuningas, kelle vastu oleks oraaklivõimetest paljugi kasu, kuid ootamatult on Hen Wen kadunud. Taran läheb oma hoole all olnud siga otsima ning kohtub tee peal nõiatari õpilase Eilonwy, rändlauliku Fflewddur Fflami ja poolmetsiku eluka Gurgiga…
Ma pean ütlema, et "Kolme raamat" (ja selle neli järge) on mul aja jooksul korduvalt loetud ning aja jooksul olen ma neisse ka erinevalt suhtunud. Kunagi 2000ndatel tundusid need natuke liiga lapsikutena, eriti seetõttu, et J.R.R. Tolkieni "Sõrmuste isand" oli kõrgfantaasia tipu juba ära näidanud.
Tõsi on, et kogu fantaasiakirjandus elab ja tõenäoliselt jääbki alatiseks elama Tolkieni suures varjus (ja jälgi sellest leiab ka "Kolme raamatus"). Siiski aga hindan ma nüüdseks siin eelkõige erinevusi. Tolkieni müüdibaas on ju eelkõige germaani päritolu ja ajaloolises plaanis on germaanlased Briti saartel uustulnukad.
Alexander on siin aga kasutanud palju vanemat müüdivara, nimelt Walesi keltide oma (ta toob ka selle ise juba eessõnas välja). Nõnda ongi selles loos isegi lihtsa ja selgelt noortele mõeldud teksti taga vägagi hästi tunda midagi palju iidsemat ja paganlikumat kui tavaliselt kangelaste ja võlurite lugudes.
Tegelikult mulle meeldib, et Prydaini suures plaanis mängib Taran (esimeses raamatus) üsna väikest rolli. Põhiline konflikt on prints Gwydioni ning Sarvilise Kuninga vahel - kuid sellest kuuleb lugeja üsna vähe. Tarani ja tema sõprade seiklus annab neile ainult natuke tarkust ja selgemat pilku iseenda osas.
Üldiselt on väga hea ka see, et raamatul on selge algus ja lõpp olemas. Kellele sobib, võib edasi lugeda, sest viis raamatut on ühe suure loo tervik (ja mulle meeldib kõige enam vist kolmas osa "Llyri loss"). Kellele ei sobi, võib kaane pärast kahtsadat kiiret lehekülge kinni panna ja loo lõpetada.
Huvitav oleks muidugi teada, mida waleslased ise Alexanderist ja tema "Prydaini kroonikatest" arvavad. Kas ühe ameeriklase poolt nende rahva müütide vaba käega noortefantaasiaks ümber kirjutamine on hästi välja tulnud? Ma loodaks, et vastus on jah - sest mulle tundub küll nii.
Hinnang: 7/10
