Pole viga kuid lõpp on lihtlabane oleks rohkemat oodanud.
Üldse paistab tänapäeval lombi taga kirjatööst elatuvate inimeste püüdluseks olevat üksteise ületrumpamine lehekülgede rohkusega. Ulmekirjanduse algusaegadel kui romaanimahtu tekstid ilmusid jupiti perioodikas, oli harv juhus kui raamat ületas 200 lk. piiri. Robert Heinleini "Stranger in a Strange Land" oli vist omal ajal pikim ulmeromaan...
Tänapäeva grafomaankirjanike armastatuimaks võtteks on nn. panoraamromaan. Algselt defineeritakse tegelaskond. Tehnika elementaartõdede hulka kuulub seegi, et valida tuleb nad erinevatest ühiskonnakihtidest, erineva iseloomu ja lähtepositsiooniga. Edasi lülitutakse vastavalt süzhee arengule nende vahel ümber. Ajendid on kergestimõistetavad - raamatu mahtu on hõlbus kolmekordistada, lisaks peaks taoline tehnika by definition andma panoraamse pildi toimuvast, mis paraku küll neil kirjanikel eriti hästi välja ei kuku. Tehnika ei suuda kompenseerida ande ja visiooni puudumist.
Sellegi romaani põhitegelaste kimp on valitud võimalikult kirev - kuulsuse hakul olev rockmuusik, sõnakehv maamees, narritud ja kiusatud teismeline, kurttumm andekas nooruk, jne., jne.
Romaan algab nagu korralik science fiction. Ebatõenäoliste kokkusattumuste tagajärel pääseb valla supergripp, mille vastu pole rohtu. Sureb 99.4% elanikkonnast. Ellujäänud ei saa õieti aega toibumiseks, kui juba hakkavad neid kummitama unenäod heast ja pahast, kelle kehastuseks on kristlikke väärtusi kehastav igivana neegrimutt ning rockeri rõivais poolsaatan, kes tunneb et tema tund on koitnud. Vastavalt sisemisele soodumusele liituvad inimesed ühe või teise poolega. Mida edasi, seda enam hakkab romaan meenutana kaasaegset fantasy`t, kus inimesed on marionetid kõrgemate jõudude käes. Pahalase Randall Flaggi juhitud kooslus peab ilmselt lugejas assotsieeruma natsi-Saksamaaga, kus ideoloogia on inimvaenulik, kuigi elu-olu edeneb ja inimesed iseenesest väga pahad pole, lihtsalt sulevad silmad selle ees, mida nad näha ei taha. Juhuks kui rezhiimi inimvaenulikkus lugejale mõju avaldada ei suuda, on rezhiimi liidrit kujutatud ekstra impulsiivse maniakina. Vastaspoole esindajad jätavad seevastu läilavõitu mulje ning ka nende rabelemine pole eriti arukas.
Pean Stephen Kingi kahetsusväärseks nähtuseks tänapäeva kirjanduses. Omandanuna küll rahuldaval tasemel süzheepunumise ja inimestekujutamise oskuste põhitõed, kasutab ta neid täiesti sihipäratult. Nii ebausutavaid inimeste ümbersünde ja arenguid äärmiselt lühikese aja vältel (Larry, Harold, Stuart) kohtab harva, samuti ei paista autor silma erilise säästlikusega oma tegelaste suhtes. Gripist puutumata jäänud inimeste arvu pidev vähenemine õnnetuste, mõrvade jmt. käigus ei jäta siiski eriti elulist või karget muljet, pigem on tegu hoolimatusega a la "pohhui mul see vend". Üle on pingutatud pinge üleskruvimisega - romaani finaaliks ei ole lihtsalt võimalik usutavat lahendust välja mõelda ja see, mida pakutakse on küll väga hale.Loogika puudumise korvab õõnes müstika ning bla-blaa jumalike ja saatanlike jõudude teemal.
Lõpulehekülgedel jõutakse tõdemuseni, et postapokalüptilises maailmas oleks õige niikaua kui võimalik vältida organiseeritud inimtegevust, ainult et selle tõdemuseni oleks võinud kiiremini jõuda ja milleks see arutu kogus teksti, mis lõppkokkuvõttes mingit mõtet ei kanna? Kolm mõningate helgete momentide eest.