Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Orphans of the Sky

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Taeva orvud»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 5/2015)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
9
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.412
Arvustused (17)

Selle romaaniga on mul oma suhe. Kunagi ammu loeti seda Eesti Raadios järjejutuna ning see oli minu ja mu paljude sõprade seas tõeline kultuselugu. Hiljem leidsin ma selle vene keeles üles ning lugesin läbi (olin siis pisut vanem). Elamus oli ikka sama võimas. Romaan on põlvkondade laeva lugu. Tähelaevaga lendavad kolonistid on unustanud oma päritolu ning laev ongi kogu nende universum. Ohvitserid otsustavad kehtiva korra vastu mässu tõsta. Olukorra muudab keeruliseks veel kolmas sõdiv pool - mutantid. Tõeline sense-of-wonder ja conceptual-breaktrough. Soovitan. Kuulub Tulevikuajaloo sarja, kuigi sarjaga seob põhiliselt vaid raamatu moto. Eesti keeles seda teksti (minu teada) trükitud kujul ilmutatud pole.
Teksti loeti vene keeles

Kunagi sai loetud sellist asja nagu Brian Aldissi "Nonstop". Peale paari esimest lehekylge Orphans``ist tekkis mul täielik deja-vu. Mitte et Aldissi versioon oluliselt halvem oleks olnud..

Seda et on olemas mingi hulk sci-fi syzeesid, mida mitmed kirjanikud järjest läbi proovivad, teadsin ma varemgi.. Aga need kaks raamatut on tolle nähtuse iseäranis ilmekateks näideteks.

Syzee iseenesest seisneb selles, et ilmatusuur spaceship, mis kunagi kuhugi mingit planeeti koloniseerima saadetud, on mingi katastroofi läbi teinud, mille tagajärjel kõik kolonistid vaikselt põlvkondade vältel metsistunud ja tasapisi raua-aega tagasi on laskunud. Moodustades laeva erinavates osades eri kogukondi, kes sigu kasvatavad ja yxteisega sõdu peavad. Suht. andekas idee iseenesest.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Minu arvates üks parimaid RAH asju. Eriti kui aastat vaadata. Süzhee aluseks on kunagi väga populaarne idee tähelennust Kolmandast Kosmilisest vaid pisut suurema kiirusega. Kuna lend sellisel juhul aastatuhandeid kestab, siis tehaksegi laev üüratu suur ja kosmonaudid asuvad sinna koos pereliikmete ja majakraamiga. Selline omamoodi mustlaslaager ilmaruumi otsatuses :-). RAH kirjutabki sellest, mis juhtub siis, kui eesotsast on kadunud kõik, kes mäletavad veel Maad ja kellele lennu tõeline eesmärk on enam kui religioosse sisuga legend.
Teksti loeti vene keeles

Väidetavalt teadusliku fantastika tähtsaim autor ei kuulu küll minu otseste lemmikute hulka, kuid lugenud ma teda natuke olen ja ilmselt loen ka edaspidi. Üldiselt tundub nii, et Robert A. Heinleini loomingust on raske leida universaalset teost, mis kõigile meeldiks, samas on vägagi võimalik et pole ka raamatut, mida kõik vihkaksid. Vastuoluline autor!
Käesolev raamat kuulub kirjaniku tugevate keskmiste hulka, kuhu autori noorsooraamatute tüüptegelased (autoriteetne "father-figure", kelle suu läbi kõneleb Autor, kogenematu kuid kindlasti väga arenemisvõimeline peategelane) on vältimatult sissekirjutatud, kuid ei ole liiga pealetükkivad. Ulmebutafooriat on ka piisavalt. Puhas neli.
Teksti loeti inglise keeles

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles

"... "Verevennad Retke lõpuni!"
Usutaganeja teadlane, röövitud teadlane, juhm talupoeg, kahepealine peletis, õunaajuga lollike; viis nuga, lugedes Joe-Jimi ühe eest; viis aju lugedes Joe-Jimi kahe eest ja Bobo nulliks; viis aju ja viis nuga, et kogu kultuur ringi pöörata…"

Selles võtmes on kogu teos, ja kuigi tegemist on keskmisest ulmejutust määratult läbimõelduma maailmaga, on mul raamatule ka palju ette heita. Kõigepealt hakkab pikapeale närvidele käima see entusiastlik nooruk, kelle silmade läbi antakse päris suur osa RAH-i jutustustest. Suurepärane võte, nii keskendutakse action`ile ja välditakse tobedaid seletusi seal, kus eriti midagi seletada ei ole, ja autori "kaamera" on iseenesest palju parem, kui enamiku teiste kirjanike omad. Täpselt nagu toodud lõigus - RAH-ile omase kuiva terava huumoriga kappab see teos kordagi peatumata juba esimestest lehekülgedest, jättes lugejale võimsa visiooni, mõtlemisainet pakutud sündmustest, kui ka kerge kahtluse, et ega autor nüüd parasjagu hoopis sinu üle ei irvita...

No lõpp vajus kahjuks ära, aga see on vist maitse küsimus.

Peale lugemist turtsusin veel veerand tundi (ja sain öörahu rikkumise eest padjaga) - püüdsin nimelt kujutleda seda tähelaeva ACC Ramana ja et mis siis saaks, kui Centaurilt oleks sinna tulnud kari entusiastlikke (näiteks kolmejalgseid) uurijaid; ja vastupidi - et kui ACC Rama oligi selline unustatud degenerantide kogu. :-}

Teksti loeti inglise keeles

Kosmilises mastaabis lugu Lendavast Hollandlasest, kelle reisijad veel trümmis elus. Ja juba mitmendat põlvkonda. Laev = Maailm. Loomulikult on tekkinud ka maailma suurusele vastav religioon, uskumused. Sünnib uudishimulik inimene, kelles ette kirjutatud uskumused kahtlust äratavad.. üsna tüüpiline süzee.
Lugemisel loota andnud nelja rikkus ära raamatu lõpp - natuke liiga äkki ja kunstlikult ja "uskumatut vedamist" ära kasutav.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani algus meenutas veidi Clarke`i "Linna ja tähti"-on mingi suletud keskkond, millest väljaspool toimuv tegelasi eriti ei huvita ja hakkaja nooruk, kes püüab reeglite vastu mässates seda olukorda muuta. Teine meenunud teos oli Bulõtšovi "Mäekuru", seda ülejäänud inimkonnast kosmilistes tingimustes äralõigatud inimrühma taandarengu ja metsistumise osas.

Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu eestikeelse väljaande järelsõnast lugeda võib, on põlvkonnalaeva teemat angloameerika ulmes üsna rohkelt viljeletud. Ise ma sedasorti ulmega varem kokku pole puutunud. Samas on lugusid isoleeritud inimgrupist kes muu ilmaga ei saa või ei taha suhelda, mõnikord mu lugemislauale sattunud. Dan Simmonsi "Hüperionis" oli üks sektantlik hõim, lennuõnnetuses ellujäänute järeltulijad, kes mingis kõrvalises orus omaette vegeteerisid. Nii nagu Heinleini "Taeva orvude" ühiskonda, oli ka neid tabanud degeneratsioon.

Mutantide ühiskonda RAH eriti ei kirjelda. Selgub küll et nad on jõudnud oma arengus rauaaega. Maaviljelusega jännata ei viitsi, kasinavõitu toidulauda täiendavad proteiinirikka inimlihaga. Laeva teine inimrühm, Meeskond, on põlluharijad ja loomakasvatajad. Enamasti on kaks inimrühma omavahel vaenujalal.

Mõne varasema arvustaja poolt mainitud raadiokuuldemängu ma kuulnud ei ole. Nii et väga meenutada nagu ei ole. Siiski olen mõnede RAHi tekstide otsa komistanud ja alati on need olnud head ja väga head lood. Erandiks ei ole ka äsjaloetud "Taeva orvud".

Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on igati õiglane seda teost hinnata sama hindega kui Aldissi "Non-Stop'i", kuigi vead ja voorused (mida eelarvustajad on mõlema puhul põhjalikult loetlenud) on neil väga erinevad. Jah, Heinleini romaan on tuimem ning kuivem, aga paremini läbi mõeldud; Aldissi oma on (sihilikult) palju elavam. Heinleinil on lõpp magedavõitu, Aldissil aga mõned muud asjad (millest ma värskes "Algernonis" veidi kirjutan: http://www.algernon.ee/node/1126 ). Üks Heinleini tegelastest on ka siin kalkuleeriv ja manipuleeriv lurjus, tema loomingust suurt osa läbiv karakter. Aldissi romaanist nii vahedat tegelast ei leia, kuid too on jällegi inimloomuse suhtes üldistavam. Tänapäeval mõjuvad siiski mõlemad aegununa, nii et loeme mõlemad rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles