(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Friday»
Tallinn «Eesti Raamat» 2003
Mis autoril alati tõeliselt hea on - igasuguste institutsioonide ja inimsuhete kirjeldused. Võib-olla on sellest konteksti teadmata raske aru saada, aga leheküljed tulevikumaailma, eriti Ameerika kirjeldustega panid mõnuga irvitama. Laias plaanis jääb vaid nõustuda - meie maailm on tupikus ja kui midagi kardinaalset ei juhtu, ongi tulevik vaid ahistus ja veider sõda, milles võib vaid surma saada ja mis kuhugi ei vii. Sisuliselt on teoses vastandatud kaks inimeksistentsi põhimõtet - elukorraldus, kus inimesed määravad oma saatust ja korporatiivne maailm, kus firma eri osade direktorid terrori, salamõrvade ja terveid piirkondi maatasa tegevate sabotaaziaktidega omavahel arveid klaarivad. Kodumaata kapital, mis segaste omandisuhetega läbi põimunud, ometi suutmata sisemist võitlust vältida ja mille ees inimene ei maksa midagi - sureva kultuuri tunnus.
Ainus tõsine etteheide raamatule - kirjutamisaastal hakkas juba pead tõstma AIDS, nii et immuunsus "4 põhilise suguhaiguse suhtes", st kogu see hipimaailma vabadus oli natuke asjakohatu maailmas, kus aeg-ajalt tuli ette katku jmt epideemiaid. Muidu aga kindlasti suurepärane lugemisvara.
Jah, tõesti nauditav action, millesse segatud ka natuke mõtisklusi maailma, inimeste, riikide ja suurmonopolide üle, mis olid täitsa mõnusad. Kohati aga läheb teos liigagi seebiks kätte. Muidu nõustun täiesti Atsi arvamusega. Neli pluss.
Ahjaa, ja eesti keelses tõlkes on tõlkija vist natuke isetegevust teinud, kuna minu mäletamist mööda Heinlein seda ülemaailmset arvutivõrku küll internetiks ei nimetanud. Minu teada polnud sellist terminit veel 1982. aastal kasutusele võetud. See aga ei häiri, lihtsalt jäi silma.
Sama tüütu oli «Friday»t lugeda. Mõnus, hea ja kerge tekst, aga milleks? Palju sõnu ei millestki. Panin raamatu voodi kõrvale ja.. :( ei mingit emotsiooni. Ei midagi sellist, mis meenuks mulle paari päeva pärast. Ja kui keegi mulle poole aasta pärast «Fridayt» meenutab, kehitan õlgu ja küsin: a millest seal juttu oli? Just sellise mulje see raamat tervikuna mulle jättiski.
Paar naljakat kohta ja muhe jutt aga teenivad siiski koolipoisi hinde.
Inimliku nõmeduse kriitika, mida eriti teravalt kohtame romaanis "Stranger In A Strange Land", on siingi olulisel kohal. Autor tundub kõvasti põdevat selle pärast, etkui teadus areneb seitsmepenikoormasaapasammudega siis inimeste mõttemaailm on paljus kinni jäänud keskaega ega taha sealt sugugi edasi liikuda. Mis mõtet on geneetika edusammudel, kui laiad rahvamassid jätkuvalt kardavad "pahasid tomateid, mis sisaldavad geene", sest "Jumal pole nii ette näinud". Sama lugu on kaHeinleini väljamõeldud tehispersoonidega - tema kirjeldatav tulevikuteadus võib küll olla suuteline neid looma, aga ühiskond ei ole valmis neid omaks võtma. Kuna nad on keskmisest inimesest (looduslikust tomatist) tükk maad paremad, siis neid kardetakse ja koondutakse nende vastu religioossete ning rassistlike loosungite alla.
Üsna lõbustav on Heinleini tulevikumaailma energeetika. Nagu aru võib saada, on fossiilsete kütustega Maal asjad ühel pool. Õnneks on keegi hull teadlane õigel ajalleiutanud mooduse, kuidas energiat praktiliselt piiramatul hulgal ja näiliselt peaaegu eimillestki toota. Ometi on lühemate vahemaade läbimisel suure au seeshobutransport ja mingil kolooniaplaneedil tekib isegi olukord, kus kosmoselaevalt maha karanud peategelane lihtsalt JOOKSEB teda jälitavate vandenõulaste eest mitu kilomeetrit ära - ilmselt ei ole jälitajatel kosmodroomil omaenda kondimootorist kiiremat tagaajamissõidukit kuskilt võtta!
Eestikeelses variandis esines häirivalt palju toortõlkeid. Keegi "läheb Goldie nime all" (goes by the name of Goldie) [lk 257], keegi "haugub üles vale puu poole" (barksup the wrong tree) [lk 338] jne.
Kokkuvõtteks - tegu pole sugugi kõige halvema Heinleini romaaniga, mida ma lugenud olen. Mis absoluutskaalal tähendab, et tegu on täitsa hea romaaniga.
Heinleini visandatud maailm iseenesest on vähemalt hetke maailmapoliitilist olukorda vaagides suhteliselt vähetõenäoline, kuid see-eest minu arvates hästi välja joonistatud. Mõistagi ei saa mainimata jätta Heinleini ettenägelikkust globaalse infovõrgu kirjeldamisel.
Õnneks pole autor püüdnud hakata selgitama nende fantastiliste akude tööpõhimõtet ja seda, kuidas siiski on võimalik valgusest kärmemini liikumine, kuigi iseenesest oleksid sellised teadmised ju võrdlemisi suure tähtsusega:).
Seekord siis ikkagi hindeks "neli" pisukese miinusega.
Ilmselt oleks õige vaadata asju perspektiivis - ajaks, mil arvustatav romaan ilmus, oli Heinlein ühes Asimovi, Clarke`i ja Herbertiga välja võidelnud positsiooni äravalitute klubis, kelle nimi raamatu kaanel oli kaubamärk, mis tagas vähemalt miljonilise läbimüügi. No kui ei ole vaja eriti ponnistada, ega siis keegi naljalt ei ponnista ka.
Tõlke küündimatusele on ülal juba tähelepanu juhitud.
(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)
Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)
Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...
Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.
Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.
Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.
1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.
Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.
Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.
Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.
Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".
(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)
Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.
BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)
Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.
