Karel Michal

Vägivald ei ole Hargla jaoks mõistagi mitte eesmärk omaette. Seda kasutatakse vaid illustreerimaks autori põhilist sõnumit - kättemaks on mõttetu. Kättemaksu lõpptulemuseks on see, et kättemaksja muutub samasuguseks närakaks, nagu see kellele ta kätte maksab.Happy endi sõpradele võib valmistada pettumuse, hea kirjanduse sõpradele tõeline maiuspala.

Sisust: alustaks nende üles loetlemisega, keda mina kulisside tagant arvasin nägevat. Taamal tegi kummarduse loomulikult Puzo. Raamatu keskpaiga õukonnaelu intriige ja sagimisi ning action-stseene ei peaks häbenema ka Dumas-vanem. Kuid kõige rohkem meenutas kogu värk Stilmarki "Pärijat Kalkutast" – isegi päris täpselt ei tea, miks, aga ilmselt põhiteema pärast, ehk väikse grupi rise&fall.

Poole raamatu pealt hakkas mind kummitama kummaline deja-vu tunne. Ma olin kindel, et ma olen midagi üpris sarnast juba kuskil lugenud ning üritasin meenutada, mis raamat see täpselt oli. Peale lõpetamist ragistasin veel viis minutit ajusid, aga jõudsin siis otsusele, et sellel teemal – võimuihast, kuidas võim inimest rikub, kuidas revolutsioon sööb oma lapsi – on kirjutatud paras virn raamatuid ning minust targemad ja lugenumad inimesed võiksid ilmselt poole minuti jooksul üles lugeda paarkümmend nimetust ning on`s see siis nüüd nii tähtis, millist mina neist juhtunud olen lugema.

See toob mind sujuvalt raamatu ilmselt põhivea juurde: ta ei ole just teab mis originaalne. Küllalt suure osa raamatu vältel saab rahulikult oletada, mis järgmiseks juhtuda võiks ja see enamasti ka juhtub ning ka lõpplahendus ei tule ilmselt kellelegi kuigi suure üllatusena. Aga õnneks on ta ebaoriginaalne suure hulga heade raamatutega võrreldes ka ühe teise asja suhtes: ta on pagana hästi kirjutatud, nii et süžee – ei, mitte lihtsus, aga just suhteline etteaimatavus ei ole kuigi häiriv.

Puuduvad ka "klassikalised" harglalikud vead – puänt, mida tegelikult ei ole (vt eelmine lõik), ei ole see-eest ka mage (a la Gondvana) ;-) ning ka tegelaste motiivid on enam-vähem paigas: esimese osa jooksul ma kartsin, et selle käejama taga on mingi Baiita needusega võrreldav bläkk, aga polnd hullu midagi (kuigi ega ma sellest meeletust häbitundest päris aru siiski ei saanud – aga hei, ma pole ka noobel rüütel ega midagist). Veel oli siin-seal kohti, kus tekkisid kahtlused, kas just kõik tegutsemismotiivid päris usutavad olid, aga üldiselt oli asi paigas ja tegu pigem pisivigadega. Ning ka seksiga oli piiri peetud, mõned pringid rinnad ja pepud on pundis, aga ühtegi seksistseeni seksistseeni enda pärast pole sisse punnitatud.

Mul oli millegipärast vahepeal tekkinud Hargla suhtes teatav eelarvamus, aga selle raamatuga rehabiliteeris ta end minu silmis küll üsna põhjalikult. Nüüd saan ma rahulikuma südamega "Palverännaku" kallale asuda, mis mul juba pool aastat riiulis vedeleb, kuna ma pole julenud teda ette võtta. :-)

Ma lugesin eelmise retsensioone ja panin tähele, et peale minu on vaid pks inimene(Kristjan Ruumet), kellele meeldis raamatu esimene osa rohkem, kui ülejäänud kaks! Ja sealt tulebki vastu-ülejäänud kaks ei meeldinud mulle mitte üks raas! Kui ausalt öelda, siis "Vabaduse kõrgeim määr" oli esimene raamat, mis mulle tõepoolest, nende tegelaste ja tegevuse tõttu vastu hakkas!

"Kui tahad teada, siis olete te varsti samasugused vereimejad ja röövlid kui too Kihva-Jerrid." (lk. 128) ütles veskimees Vaitol Zmaikole ja tal oli täiesti õigus väikese veaga. Ja selleks väikseks veaks oli see, et "õiglased" olid veelgi suuremad kaabakad kui Kihva-Jerrid oma kambaga, sest Kihva-Jerrid oli röövel ja kõik teadsid seda ning ta ei hakanud seda eitama, aga Zmaiko oma "õiglaste" kambaga olid tapjad, vargad, väljapressijad jne, kuid ise nad ütlesid, et on ausad mehed ja tqahavad vaid õiglust!

Neilt võiks küsida, et kas õiglus on mõrvamine, väljapressimine, röövimine, valetamine ja reetmine, kuid ma usun, et see, kes julgeks seda küsida, sureks üpris pea kellegi "õiglase" käe läbi! Need, kes end õiglasteks nimetasid, tegid seda kõike, mida ma nimetasin, ja enamgi veel!

"Handridi sõitis Zmaiko kuu aja pärast, ratsutades uhkel vanal kõrvil, kelle peremehe ta oli lasknud tappa."(lk.272) ja selline ongi neist "õiglastest" kõige "õiglasem"! Esimene osa, mis jutustas Blagomirist, Kandisest ja Pärnaoru esimese vabaduse saavutamisest mulle tõesti meeldis, kuid ülejäänud lihtsalt hakkas vastu. Kui Zmaiko käskis Afil käed ja jalad ära lõigata muutus ta samasuguseks nagu Arasthavani...isegi hullemaks! Kui nüüd järgi mõelda, siis selles raamatus oli vaid neli õiglast inimest-Blagomir, Kandis, Regon ja Agnes! Ülejäänud on suuremas osas enam-vähem halvaga seotud!

Usun, et just selline lugu oligi Hargla eesmärgiks ja vääriks kindlasti viite nagu ka suurem osa on pannud. Kusagil mujal paneksngi sellele võib olla viie, kuid siin, BAASis, on mul õigus avaldada oma arvamust ja panna selline hinne, mis minu arust sellele raamatule sobib ja mina panen selle tõttu kolme! Toredasti kirjutatud ja puha aga mulle ei meeldinud. "Õiglased" saavad oma kolme kätte(oleks kahe pannud, aga esimene osa päästis päeva).

Teose tugevaimaks küljeks on ilmselt läbimõeldud, proloogiga varustatud ja sünge süzhee. See on loogiline, väljapeetud ja tõesti korralik. Süzhee on kuulekalt autori teenistuses, et rõhutada romaani sõnumit (sõnumiga romaane kirjutab meil Veskimees, kas tõesti kirjutas Hargla selle romaani selleks, et näidata Veskimehele, kuidas seda teha tuleks?). Muus osas näib aga antud romaan küllalt ilmekalt välja toovat puudused, mis Harglal lühemates vormides välja ei paista või lihtsalt ei häiri.

Peamine etteheide tekstile on see, et süzhee kui romaani selgroog elab oma elu muude romaanist läbivilksatavate inimeste arvelt. Praktiliselt kõik tegelased on minimaalselt motiveeritud, samuti ei ole inimesi, kellele kaasa elada (vähegi arvestatavad kandidaadid saadetakse kähku teise ilma). Jääb veel võimalus, et autori arvates on peategelaseks "õiglaste" organisatsioon, kuid viimase käekäigule kaasaelamine nõuab lugejatelt tegevuse arenedes juba suurt eneseületamist

Ka hakkas just käesolevas teoses tugevasti häirima Hargla deterministlik tegelaste kasutamine. Selguse huvides võiks ju autor lausa loobuda nimedest ja kasutada näiteks rolli näitavaid sildikesi - Palgamõrvar, Lits, Juht jne. Teoses on väga vähe elu ilmestavat juhuslikkust (kui mees ja naine ühe katuse alla satuvad, siis puhkeb seal peatselt lõkkele kustumatu armastus jms). Samuti puuduvad tegelastel neid ilmestavad detailid. Raamatus on palju konte ja vähe liha. Romaan oleks selle liha arvelt kaks korda paksem võinud olla, aga inimvõimetel on muidugi piirid.

Veel: teose lõpus tegevusse astuvad vabamüürlased (või nende analoogid) tegid etteaste ka "Tagasi tulevikku" IVs osas, millega seoses tekib hirm, et kas see edaspidi nii saabki olema? Ja nii nagu Bergil on relvad, on Harglal lambaliha, metseapraed ja muu nina all olevast avausest sisse topitav, aga see viimane on õigupoolest rohkem lõbustav kui häiriv.

Nii tobe kui see ka ei tundu, aga "Baiita needus" jättis omal ajal oluliselt parema mulje.

Yhesõnaga, neli.

Kui kunagi viitsin, pyyan arvustuse mälu järgi taastada. Ai-vai-vai-vai. Juhtub. (Hea vähemalt, et Harglal nii ei läinud.)

N-ö rohujuuretasandil oli tegevustik küll põnev ja pakkus ka ootamatuid pöördeid, aga üldises liinis või n-ö suures plaanis oli asi liiga moraliseeriv/lihtne. Oli teatud hulk häid inimesi, oli hulk häid inimesi, kes muutusid põhijoontes kättemaksust ajendatult halvaks. Aga ükski tegelane (kui Astrahavani välja arvata) ei jõudnud mingilgi määral selleni, et oleks oma tegudes kahelnud. Areng inimesena oli kõigil tegelastel nõrk.

Ja veel - oli ka mõningaid arusaamatusi. Näiteks Dvaioni muutumine lihtsast külavanemast, keda me nägime juba vähemalt keskealisena, millises vanuses inimene enam väga palju ei muutu, igasuguse südametunnistuseta mafioosoks ei olnud eriti põhjendatud. Ka oleks oodanud troonilt tõugatud kuninga (vt I osa) mingit uut väljailmumist. Tegelase saatus jäi täiesti lahtiseks.

Lõpetuseks lisaksin aga, et kokkuvõttes oli raamat ikkagi hea ja Eesti ulmekirjanduse/Indrek Hargla arenguga tutvumiseks on see kindlasti tänuväärt materjal.