Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man II: The Golden Fool

(romaan aastast 2002)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (8)

Prints on lossis tagasi ja tegeleb koos kuningannaga riigi sise- ja välispoliitikaga (kihlumine Outislanderite pruudiga, Bingtown traderite delegatsioon ja muud jamad).

Fitz on printsi salajane õpetaja Skill alal ja üritab samal ajal lahendada muid jamasid: organiseeritud Wit revolutsionäärid, kasupoeg Hap armuelu, päristütar Nettle öised terroriseerimised Skilli abil läbi une, Fooli kapriisid, printsile skillimise kaaslaste leidmine jne.

Raamat on sama hea, kui eelminegi. Pole veel täielikult läbi loetud, kuid hindes kahtlust ei ole.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle on igatahes Hobbi teosed väga hästi sobinud ja samuti on see ka Golden Fooliga... Kõik mida K.R. eelnevas arvustuses ütleb selgitab lühidalt ära mis toimub, kuid õnneks pole kõik nii lihtne nagu pealtnäha paistab.

Lugu lisab veelgi müstikat Narri(Fool) arvele, kuid ehk aitab meil ka tema varasemaid tegusid mõista. Muidugi läbivad ka ülejäänud karaktereid olulisi muudatusi.

Selle teose lõpetamine tõi minusse igatahes tahtmise mõtiskleda elu üla ja mõelda, mida Fooli`s Fate kaasa toob...

Teksti loeti inglise keeles

Robin Hobb oma tavalisel kõrgel tasemel. Jätkub juba Farseeri - triloogiast tuttavate Fooli, Fitzchivalry, Kettrickeni, Chade ja teiste saaga. Põhihädaks tundub olevat, et erinevalt eelmistest, Farseeri ja Liveship Tradersi sarjadest, ei ole siin korralikku pahat tegelast, kes kangelasi kolm köidet kiusaks, et siis lõpus väärilise kättemaksu ohvriks langeda. Piebaldid ei anna kuidagi Regali või Kyle`i taolist kaabakat välja. Maailma kõige ebausutavam salamõrtsukas Fitz saab nendega isegi enda kohta liiga kergesti hakkama. Aga raamat on täitsa huvitav sellest hoolimata, et Hobbil õnnestub 700 lehekülge sisuliselt mitte millestki pajatada, sest maailm, kus kõik see tegevus toimub, on huvitav. Lõpus jäi kõik parajalt pooleli, ilmselt on kolmandas osas lõpuks ometi korralikku madinat oodata.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil keskel tekkis õudne tahtmine raamat pooleks rebida ja ära põletada. Eriti siis kui Fitz mõtiskles asjade üle, mis tundusid mulle kui lugejale ilmselged, aga Fitz ei jõudnud kuidagi järelduseni. Seda on ka teistes raamatutes olnud, aga siin häiris eriti. Ka oli vastik kuulda mingi sündmuse toimumisest lähiajal ja siis oodata 300 lk. selle toimumiseni, kusjuures vahepeal nagu midagi erilist ei juhtunudki.Aga muidu mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja viiendast osast ei maksa erilisi üllatusi oodata, ja ega Hobb väga ei üritagi siin millegagi rabada. Eelmisest osast (Fool’s Errand) on Golden Fool muidugi hoogsam ja põnevam, ent avatriloogiaga võrreldes ikkagi tömbim. Seiklus- või intriigiromaanina jääb Golden Fool kuidagi paigaltammuvaks ja tuimaks, sündmustikus pole kuigi palju teravust ega järske pöördeid. Romaanil näikse puuduvat fookus, käib mingi ebaoluline sahmerdamine mida saadab Fitzi pidev hädaldamine ja ohkimine.

Hobb ei jäta kasutamata ainsatki võimalust Fitzi mõtiskluste edasiandmiseks. Vestlustes võib Fitz paari lause vahel terve lehekülje jagu triviaalselt mõtiskleda, Fitz nämmutab vahest ilmselgete asjade üle nii ja pikalt, ja teeb lausa tigedaks, et autor lugejat idioodiks peab. Romaani mahukusele annavad lisaks Fitzi sisemonoloogidele oma kaaluka panuse ka üsna pikad soengute ja rõivaste (eriti kleitide) kirjeldused. Juhtub toimuma mõni bankett või delegatsioonide kohtumine, siis asub Fitz kohe huviga daamide kleite vaatlema.

Fitz on 35-aastane, ta peaks olema siis selline elukogenud salaagendi ja kangelase minevikuga karm tüüp aga minule jäi temast mulje kui pabistavast ja vooruslikust vanatüdrukust, kelles kõik, mis turvalise heegeldamise juures eemale kisub tekitab paanikat. Kohati on Fitzi reageeringud ja käitumised 100% naiselikud, tal on kombeks turtsuda, haavuda ja pidevalt pabistada. Vahel on ta nii naiivne, et ei suuda läbi näha Fooli või mõne muu tegelase kõige lihtsamaid kavaldamisi. Naiselik on tema suhtumine intiimvahekorda Jinnaga („oh, kas see nüüd ikka oli õige et me nii tegime ja mis nüüd küll saab, sest tegelikult ma ei armasta ju teda…”); naiselik on tema solvumine Starlingi peale ja eriti naiselik on tema konfronteerumine Fooliga („võta teatavaks, et ma ei kavatse sinuga kunagi magada!”) ja sellele järgnev kahetsemine. Kui selgub, et Foolil oli palavik, siis lahvatab Fitzis emainstinkt, ta on kohe nõus kõike andestama ja vaata et poetab veel pisaragi. Fitz on pidevalt millegi pärast „šokeeritud”, ta „süda kukub saapasäärde”, ta on „hirmunud”, tal „tõuseb klomp kurku”, ja kaks korda „valguvad tal silmad pisaraid täis”.

Intriigide keskmes on väidetav piebaldite vandenõu, kuid hoolimata Fitzi ohkimistest ei tundu see maamatside konspiratsioon Farseeride troonile kuigi ohtlik. Veidi huvitavamad on Farseeride suhted Bingtowni ja Outislandite rahvaga – poliitilised intriigid ja seosed antiikse loherassi aretamisega. Intriigide pingestamisega Hobb aga eriti ei kiirusta. Nii kui tekib mõni teravam olukord sumbub tegevus ruttu tagasi Fitzi eraellu, et ta saaks jälle pikemalt heietada, pabistada ja hädaldada oma raske elu üle. Ilmneb tema võimetus sotte sirgeks rääkida või üldse mingeid olukordi enda kasuks lõpetada.

Ma ei taha autoriga vaielda – võib ju vabalt olla selline äpu ja hädine salamõrtsukas – aga ma miskipärast arvan, et Fitz on autoril sellisena tahtmatult välja kukkunud; et ta on üritanud kirjeldada hoopis teistsugust tüüpi. Romaani peamine häda on aga siiski sündmustevaesus, igavus, venitamine ja mingi üldine läilasus. Kui saab selgeks, et kogu lugu – niipalju kui seda üldse ongi – laheneb alles järgmises osas, kui Dutiful peab lohejahile minema, siis on ju selge, et selles osas enam midagi olulist ei juhtu. Otsade sõlmimiseks kulub aga veel ca 300 lk tuututamist ja magedat suhete silumist Old Blood rahvaga.

Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles