Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Umberto Eco ·

Baudolino

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Baudolino»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

1204, ristisõdijad on rüüstamas Konstantinoopolit. Keegi võõras ladinlane päästab röövlite käest Bütsantsi kantsleri ja ajaloolase Niketase, ja palub tal oma elulugu üles kirjutada, sest tema enda märkmed hävisid, kui ta põgenes preester Johannese riigist. See võõras ongi Baudolino.

Pärit on ta Põhja-Itaaliast, ning noorukina sattus Friedrich Barbarossa kaaskonda, kes tegi temast oma kasupoja. Baudolinol on kaks annet: ta omandab lausa õhust võõraid keeli ja oskab suurepäraseid luiskelugusid välja mõelda. Romaan möödubki nii, et Baudolino jutustab Niketasele oma lugu.

Baudolino suundus õppima Pariisi ülikooli, kus tema ümber kogunes internatsionaalne sõpruskond; joodi, lõbutseti, väideldi. Need sõbrad saadavad Baudolinot kogu järgneva elu, mis kujutab temaatilist läbilõiget kogu keskaega hõlmavast legendide-religiooni-müstika pannoost. Teisalt on see lugu Ecole omases võtmes semiootiline mõistujutt... ja selle kihi lahtiharutamise jätaks juba erialateadlastele. Lugemiselamuse koha pealt nuriseda aga millegi üle ei ole ja romaani pealmine kiht, mis tegeleb tõe tundmise ja loomise, sellesse uskumise ja levimisega, on üsna lihtsalt haaratav.

Olles Barbarossa soosik ja köidetud obsessiooniga leida preester Johannese kuningriik, satub Baudolino osaliseks pea kõikides meieni ulatunud kõrgkeskaegsetes legendides. See on Baudolino, kelle nõuannete järgi peab keiser sõda itaalia linnriikide ja paavstiga; Baudolino ettepaneku järgi laseb keiser kanoniseerida Karl Suure; Baudolino avastab Milano kirikust kolm laipa ja dekoreerib need sarnanema Kolme Kuningaga piiblist (ning sokutab jutu nende taasavastamisest Euroopa peale laiali). Baudolino kirjutab ise preester Johannese kirja Barbarossale; Baudolino tekitab trubaduuridekunsti; Baudolino “loob” Rooma Mirabiilia; Baudolino tegeleb Saalomoni templi teoreetilise rekonstruktsiooniga; Baudolino produtseerib tohutul hulgal pühakute reliikviaid, nende seas ka kurikuulsa(d) surilina(d), ning see on muidugi Baudolino, kes võimendab legendi Püha Graalist, ja veelgi enam – leiab selle ning annab Friedrich Barbarossale.

Baudolino & co on juures Väike-Aasias kui sureb (asjaoludel, mis selguvad alles romaani lõpuks) keiser Barbarossa ning lavastab tema uppumissurma. Ja seejärel asub Baudolino sõpradega teele Preester Johannese kuningriiki, et viia talle tagasi Püha Graal.

Selleks ajaks on Baudolino juba põhjustanud nii palju uut tõde, teinud väljamõeldisest tõsiasjad, et ega ei imestagi, kui nad teel itta kohtuvad nii koerakoonlaste, hüpaatiate, skiapoodide jms rahvaga. Kellest muide Baudolino poolt kirjutatud preester Johannese kirjas juttu on. Nii et kogu oma elu on Baudolino pühendanud teadlikult valede tootmisele, aga läbi tema saavad need valed tõeks... Aga ei tahaks asuda siinkohal sellele libedale teele, et võimalikke tähendusvarjundeid kaardistada. Suuresti on “Baudolino” tõlgendamisel kindlasti abiks Lotmani järelsõna “Roosi nimele”.

Suures osas on romaan teoloogilise alatooniga, siin on arutlusi tõe ja uskumise vahekorrast. Ent kuna kõik on süžeeliselt range kontrolli all ja romaan korralikult puänteeritud, st tegu pole mingi maagilise suvarealismiga, siis paljut ei tahaks siinkohal paljastada. Ilmselt on see romaan, mis väärib pikki ja põhjalikke esseid, ent sobib suurepäraselt ka lugemiseks ka mõttetiheda seiklusromaani või alternatiivajaloona. Ka kriminaalne umbsõlm on olemas ja armuintriigid... armudes oma kasuisa noorukesse naisesse, määrab Baudolino kogu järgneva elu pettusele. Tema järgmised armulood on selles mõttes kenasti süzheega seostatud.

Romaan lõppeb seal, kus ta algabki – Konstantinoopolis. Paljud tõed on nüüd valeks muutunud ja valedelt pestud vale ning nendest tõde saanud. Baudolino lahkub, elanud läbi omamoodi kirgastuse või purgatooriumi. Niketas jätab Baudolino loo kirja panemata. Aga kindlasti tuleb kunagi keegi, kes on suurem valetaja kui Baudolino, ja selle kirja paneb.***Lisandusena 2011:

Eco saatus eesti keeles on endiselt vilets. ma ei ole Baudolinot tõlkes lugenud, aga Roosi nime tõlge on masendavalt sitt... see on tehtud ilma keeletundeta inimese poolt. Siin on tõlgitud Eilse päeva saar, mis on väga keskpärane ja mitteoluoline romaan. Eco kõige tähtsam asi aga, Foucault` pendel on tõlkimata. Kuuldavasti tollesama tõlkija omaaegse vastasseisu pärast, et sellest romaanist aru ei saanud ja pidas seda liiga "madalaks".

Teksti loeti inglise keeles

Eelmises arvustuses on kõik vajalik ära räägitud, aga et mitte palja hindega piirduda, toon siin ühe pisikese fakti, illustreerimaks, milliseid tõlgendamisvõimalusi see romaan pakub. Raamatus sünnib Baudolino sulest andekas värss "Praesul discretissime, veniam te precor: morte bona morior, dulci nece necor" jne, mille (ja hulk järgmisi luuletusi) kirjutab ta lausandetu Poeedi eest, kes on võetud Kölni ülempiiskop Rainaldi (von Dassel) teenistusse. Sellega paneb Baudolino aluse müstilise Ülempoeedi (Archipoeta) kujule, kellele "The Oxford Book of Medieval Latin Verse" nimetatud luuletuse omistab. (Ühtlasi kuuluvad need värsid Carmina Burana tekstide hulka.) Tõsi, väidetavalt löödi Ülempoeet armuseikluste tõttu õukonnast minema, misjärel leidis ta oma otsa kolmekümnendate lävel -- romaanis läksid asjad teatavasti teistmoodi -- kuid üldjoontes on ta kahtlemata Poeedi prototüüp. Pisiasjadesse peidetud nutikates detailides peitub palju selle raamatu ilust.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle romaani läbi lugema igaüks, keda keskaja kultuur huvitab... Ainult et viga on selles, et kõigi vihjete mõistmiseks peaks lisama vististi mõnisada nimetust ajalooalast kirjandust :)

Ääremärkusena võiks eelarvustajatele lisada, et Eco sai muuhulgas hakkama sellega, mis ulmekirjanik LeGuinil haledalt läbi kukkus: "valede asupaiga" teemaga, peategelane ja reaalsuse väänamine sulavad romaanis niivõrd tihedalt kokku, et pole enam võimalik eristada seda, mis toimub nö. objektiivses tegelikkuses ja mis Baudolino peas, põhjus ja tagajärg aetakse sassi ning lõppude lõpuks on ka Baudolino ise sihitu pilbas oma veidra saatuse laineharjal. Kõige paremini illustreerib seda ilmselt Friedrichi mõrvamüsteeriumi lahendus, milleni jõutakse alles loo jutustamise käigus. Baudolino lugu hakkab kohe pärast jutustaja poolt sõnadesse valamist oma elu looma ning ümbritsevat mõjutama jutustaja tahtest sõltumatult.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik on väga tore, aga sealtmaalt, kus Baudolino oikumeeni aladelt välja rändab, läheb raamat tuimaks ning ümberjutustavaks. Võib juhtuda, et Eco seda nii plaaniski, aga ma arvan, et seda oleks ka hulga paremini saanud teha. Kahju.
---------
24.05.2004 Hinne läheb ikka viie peale. Võibolla Eco enda skaalal võiks sellele nelja anda aga üldiselt on tegu ikka nii tugeva asjaga, et maksimumist madalam hinne poleks lihtsalt viisakas.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mina selle palju kiidetud ja ülistatud Baudolino läbi ja pean ausalt ütlema, et erilist muljet ei avaldanud. Ma ei ütle, et raamat oli halb või igav või midagi muud sellist, vaid see lihtsalt ei pannud mind vaimustusest õhkama. Võib-olla on asi lihtsalt minu suhteliselt kesistes ajaloolistes teadmistes, aga see pole põhiline. Tegelikult mulle see raamat meeldis. Idee oli huvitav ja köitev, lihtsalt midagi jäi minu jaoks puudu või oli ülearu. Kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt vanalt kõvakettalt leitud fail ehk raamat ajaloost, nagu see ei olnud.

See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkus arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.

Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süžeed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.

Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.

Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!

Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault` pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».

Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.

Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.

«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.

Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.

Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.

Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.

Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja kooli õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu žanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.

«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.

Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.

Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?

Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?

Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberti Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.

MärkusKäesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik kirjapandu on ilus, sisutihe ja semiootiline-allegooriline, ainult et kogu see kristlik varakeskaegne mütoloogia ei lähe mulle mitte üks põrm korda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles