Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Siim Veskimees ·

Kõver mets

(romaan aastast 2002)
https://veskimees.eu/kover-mets

eesti keeles: Tallinn «Salasõna» 2002 (Fantaction)

  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
3
11
9
0
0
Keskmine hinne
3.739
Arvustused (23)

Nagu tagakaane tekst ütleb, on tegu X-faililiku actioniga, sekka tiba romantikat ja killuke eesti folkloori.

Kuna ma ei oska hinnata sõjaväeromantikat ja igasugu muid sõjalisi kirjeldusi, siis jooksis osa teksti must mööda külgi maha.

Huvitav on märkida, et kirjastus ei kasutanud miskeid tsensuurilisi võtteid. Teksti mahlakus oleks kindlasti kannatanud, kui osa ütlusi oleks välja roogitud.

Üks märkus. Talunimi Undva on kahtlaselt tuttav, küll aga kohanimena. Undva külake asub Saaremaa lääneosas ja Undva ninas käivad abiellu astujad tornikesi ehitamas...

Teksti loeti eesti keeles

Kohe kahju on kolme panna, aga mis teha...Miskipärast ootasin midagi eriti hõrku: vaatad esikaant, loed tagakaanelt lühidalt sisu kohta, vaatad autori nime ja kõik kokku peaks viimase peal nagu klappima. Veskimehe SF kraam mulle ei istu (asi pole autoris, vaid SF-is kui sellises), ent isegi tema raskemaid tekste on mingis mõttes huvitav lugeda, sest ta valdab kirjutamise kunsti suurepäraselt. Kuid see horrorsugemetega romaan ei rõõmustanud.

Kõigepealt häiris see mütoloogiliste tegelaste kamp: haldjad, libahundid, mardused. Peale selle, et nad kippusid lugemise ajal segi minema, olen lapsepõlvest nende olemuseks ja välimuseks midagi muud arvanud. Haldjad ja isegi libahundid on Eesti muinasjuttudes pigem positiivsed olevused. Elevandilaadsed teispoolsuse esindajad sobiksid pigem Aafrikasse. Üldse ma arvan, et Eesti rahvausundi tüüpide toomine ulmejuttu Eesti autori teoses on tupiktee: mida kaugemale tegevus Balti mere äärest viia, seda parem. Eksootika elab ikka kuskil kaugel, "lihtsate" ja "algupäraste" rahvaste juures. Eestis ei ole haldjaid ega libahunte, me teame ju seda.

Teiseks, (ma pole selle üle muidugi uhke, aga) mind häirib tekst, kus tegutsevad mulle ebameeldivad tegelased, eriti selline tekst, kus pole ühtegi inimest (või mitteinimest) kes mulle meeldiks. See pole muidugi kunstiline kriteerium, aga minu pandud hindele on see mõju avaldanud. "Kõvera metsa" tegelased on kas küllalt rumalad, kompleksides või siis kompleksideta, aga ikkagi suht nürid mehed (kes panevad samas pidevalt kildu - kahekümne kahe aastased Eesti ärimehed, relvastatud Rambod! - gimme a break).

Milleks oli vajalik sisse tuua sõbrameeste omavaheliste ja naistega suhete liin - salongiteater? Midagi see juurde ei andnud.
Üldiselt oli romaan suht talutav ja ootusi üles küttev kuni sinnani, kui "võlusauaga" teispoolsusesse mindi ja algas see haldjate värk. Sellest alates ei suutnud autor lugejale (vähemalt mulle) luua silme ette visuaalset pilti toimuvast, kirjeldused ei olnud elavad ja seda, mida Veskimees võis näha vaimusilmas, ei näinud mina. Kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt mulle romaan meeldis. Eriti siis kui alguse omavahelised mõttetud dialoogid lõppesid (mitte et mul midagi põhimõtteliselt dialoogide vastu oleks aga antud juhul ei kannata sisu küll mingit kriitikat, säärane muhe semudevaheline killurebimine, et vahepeal ei saanud midagi aru). Tegevuse kirjeldamisega sai aga autor hoopis paremini hakkama. Mulle meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Fantaseerimisjulgus ja südikus säärase crazy asja kirjutamine ette võtta, väärivad tunnustust. On julgetud asjaga lõpuni välja minna, kindlal käel, ega hakatud põdema, kas see usutav võiks olla või mitte. Nii et siin tekibki väike vastuolu tagakaanel lubatuga. Romaani üritatakse turustada x-faililiku actioni pähe, mis laie lugejate masse ostma peaks panema. Laiad massid aga nii zhanriulmelist kraami aga eriti ei seedi... ehkki tunda on, et autor veidi laiatarbekaupa kohati teha püüab. "Neli" tuleb mitme subjektiivse asjaolu eest. Positiivsed poisid on varustatud ikka liiga hästi kõigeks väikseks erasõjaks vajalikuga (relvad, sidemed, kogemused, moraal). Romaani teist poolt täidab katkematu action, mis mulle isiklikult väga tüütavaks muutus. Parimagi tahtmise juures ei kujuta ma meie reaalsuses ette sellist kokkulepet Eesti, Vene ja NATO vahel, millele too silt metsas viitas. Iseäranis too silt oli rohkem fantastiline kui kõik elakute hordid kokku. Autori stiil on jätkuvalt selline, et loo tagamaade mõistmiseks peab lugeja infot tegelaste dialogidest välja peedistama ja ühtegi normaalset meetodit selleks pole. Hinne, nagu öeldud, märgib julgust taolise asja kirjutamine ette võtta. "Viie" üle võiks kaaluda, kui lugu oleks teostatud hoopis teiste tegelastega ja teises võtmes.
Teksti loeti eesti keeles

Põnevikuna oli raamat enam-vähem. Actionkohad olid päris head (v.a. ehk see allmaailmas seiklemine), ka alguses suudeti sünge metsa olemusega pinget üles kruvida. Samas ei saa ma aru, miks oli vaja sisse tuua pikad, vihjetel põhinevad dialoogid teemal kes mingil ajahetkel kellega maganud on. Minu nõrga peakolu jaoks jäidki mees- ja naistegelaste omavahelised suhted veidi segaseks. Samas, kuna ülejäänud tekstiga see praktiliselt ei suhestunud, siis polnud vastavate osade diagonaalis lugemisest ka midagi hullu.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt päris asjalik ajaviide. Tegelased küll ei häirinud, on hullemaidki ette tulnud. Mütoloogilised tegelased kah vastukarva pole. Too lõpueelne hir mus kõmmutamine oli, aga sihuke üsna omapäratu asi, hunnik laipu, paugud, plahvatused, tulesambad, nagu arvutimäng.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni ysna l6pulehekylgedeni ei olnud hinne hoopiski nii k6rge nagu kallid kaasarvustajad praegu näevad. Ei olnud see hinne isegi mitte sinna "hea" poole, ehkki tugev "rahuldav" oli tema kyll. Ytlen ka kohe välja p6hjuse, miks asi nii oli. Ei seganud mind sugugi need sinatsed noored rambod, kes nagu muuseas olid hambuni relvastatud. Ei seganud mind sugugi ka nende omavaheliste suhete klaarimised ja tegamaade selgitused. Segas eeskätt selle va minategelase LOLLUS ja nii yhele poole vildak maailmavaade, kui seda olla yldse saab. Minu suureks r66muks suutis l6pp mind siiski autori sympaatiatest ja arvamistest sotti saada ja seda suht kenal viisil.
Ysna kenasti oli aktsiooni kujutatud, kuigi minu maitse jaoks oli sodi terakene liiast. Kummaline on minu jaoks see, et kohati tundub autroile vägagi selge olevat, et millisest otsast automaatrelval kuul välja tuleb, kuid kohati ei ole endale päris selgeks tehtud sellesinatse vahendi efektiivsus (seda on m6neti ylehinnatud). Muidu ei ole eriti norimist, kena yhe6htu lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev romaan on pisike, kuid siiski edasiminek võrreldes "ogalise päikese operatsiooniga".

Tüüpiliselt Veskimehele on teoses liiga palju tegelasi, suhteid, kõrvalepõikeid ja vihjamisi. Romaani koherentsemaks tegemisel on kaks teed, arusaamist hõlbustava materjali juurde kirjutamine või ülearuse väljarookimine. Antud juhul sobiks vist paremini teine variant, kuid trükki jõudnud kujul pole sisuliselt üsna lihtsakoeline romaan eriti lugejasõbralik.

Teiseks häirib pidev üleolev hinnangute pildumine. Peaasjalikult inimestele, kes pole läbinud eriväeosa väljaõpet, aga siin oli ka muud. Kui see annab teosele n.-ö. poliitilise varjundi ja seda viimast tuleks kas Eesti oludes või üleüldse positiivseks nähtuseks pidada, siis kardan, et nii võõrutatakse pikapeale lugejad, kellele autori elulised tõekspidamised korda ei lähe. Tõenäoliselt on selliseid lugejaid siiski enamus.

Kolmandaks kummaline pidetus reaalse maailmaga. Kui see punt mehi on tõesti viimane sats, kes Nõuk. armeese läks, siis peab nende sünniaasta olema maksimaalselt 1971, mis omakorda annab romaani tegevuse ajaks 1993. aasta. Telesarja X-failid, mida nimetatakse nii tagakaanel kui teksti sees tegelaste omavahelises suhtluses, pilootosa esietendus 1993. aasta lõpus ja ei ole mingitpidi võimalik, et loo tegelastel sellest aimu oleks olnud. Iridium, mille satelliitsüsteemi telefonide kasutamisele vihjatakse, alustas hoopistükkis 1997. a. (vastavalt allikatele, mis internetist leida õnnestus), nii et siin on veel suurem ajanihe. Need on vaid paar näidet. No ei saa ennastunustavalt süübida teosesse, kus sind ehmatab üks vastuolu teise järel, eriti kui tegu on autoriga, kes arvustajana tõepära ja loogilisust oluliseks peab.

Samavõrd raske on kaasa elada ajastut arvestades parimal juhul poolhämarate asjadega tegelenud ja seadustele laias kaares kusenud firma afääridele.

Positiivset kah. Alguse ja lõpuga lugu on kirja pandud, võrreldes debüütromaaniga on see ka märksa terviklikum ja rohkem kirjandusteose moodid ning see lõpumadistamine allmaailmas mulle täitsa meeldis, hoolimata hirmsatest tapatalgutest, mis sellega kaasnesid (kirg tulirelvade ja nendega korda saadetava vastu on teoses küll nii valdav, et palju ei puudunud sellest, et loomuliku arenguna mõni tegelastest end relvaga rahuldama oleks asunud). Siiski on ka selle romaani juures tunne nagu autor pole teost peale punkti panemist läbi lugenud ega isegi mitte mõelnud kuidas lugejale naha vahele pugeda. Millest see lohakus ja hoolimatus tuleneb, ei tea.

Kogumuljeks on niisiis justkui Lew R. Bergi tegelased müttaksid mõnes Hargla kohaliku koloriidiga teoses ja mis sest välja tuleb. No on pisut reljeefsemad karakterid kui Bergil, aga vaid õige pisut, sest pinnapealne killurebimine saab olla vaid kaitsekiht varjamaks tegelikku mina.

Teksti loeti eesti keeles

Peategelased kohe üldse ei istunud. Kohati ajasid oma lolli slängiga isegi marru. Lõpus küll midagi üllatavat ei olnud, aga üsna lõbus oli madinat jälgida.
Teksti loeti eesti keeles

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav on see 80ndate lõpu - 90ndate alguse õhustik, mis on sarnane kõigis sellelaadsetes tekstides, olgu või Alase "Plahvatus"-ki. Reaalsustevaheline piir tundus tollal - ja takkajärgi mõeldes veel enam - tõepoolest kuidagi õhuke, aeg oli ju segane ja inimesed sebisid oma syrrealistlikke asjatamisi õhusolevate suurte ning vaevuusutavate syndmuste varjus. Neid wannabe-ärimehi, kes tollal tõepoolest metalli vedasid ja automaatidega sehkendasid, oli märksa vähem kui neid, kes - eriti nyyd, mälestustes - tahtnuks sellised olla. Normaalses yhiskonnas on kõik taolised muidugi rudimendid, kelle ajale jalgu jäänud psyyhika vajab päriseluga kohanemisel meditsiinilist abi. Kuid unistada on ikkagi ilus.

Eks neid nõrku kylgi on siin mitu. Poisikeselik "tahaks-olla-matsu"-stiil on kahtlemata yks neist. Ja raamatu kandev idee paistab olevat instinktiivne hirmusegune viha igasuguse rahvamytoloogia vastu (mida siiski eriti hästi ei tunta). Karakterite psyhholoogia on ka nagu ta on, kord käib mingi sugundipikkuste võrdlemine, hetk hiljem lahatakse maaelanike psyyhikat - ja seda näiteks tyybi ees, kellega leht varem oldi nugade peal. Nojah. Poiskese asi.

Aga ajuti on päris armas. Ja ehkki juhmid mardused pole kuigi originaalne leiutis, on näiteks nendega peetav dialoog mõnus ja omapärane. Arenguruumi on, tugev kolm, peaaegu neli. Ikka parem kui Berg.

Teksti loeti eesti keeles

Tähendab, yhest kyljest on hea meel lugeda kuidas ilma igasuguse eksortsismuseta kollidele kalashnikovi ja granaatidega mõista antakse et h.sapiens nalja ei tunne. Teisest kyljest ei oska ma kuidagi nõustuda Andriga selles et Ogalisega võrreldes edasiminek.
Teksti loeti eesti keeles

Üsnagi tüüpiline Veskimehe teks oma heade ja halbade külgedega. Meeldis rohkem kui "Operatsioon "Ogaline Päike". Hea ja puhas action, segatud nati horroriga. Korralik ajaviide, mida saab igal hetkel kätte võtta ja naudinguga lugeda.

Mis mind häiris lugemisel (ja mis on tüüpilised ka enamustele teistele Veskimehe tekstidele), oli tegelaste kriipsujukulisus. Samuti oli kohati liigagi palju dialoogi (vahest ülearugi) ja tegelaste omavahelised suhted jäid kohati arusaamatuks. Siiski annan raamatule tugeva "4".

Teksti loeti eesti keeles

Teos oli muidu hea ja omapärane,huvitav segu x-files`ist ja folkloorist, kuid osad asjad jäid siiski segama.Näiteks, kas ei oleks pidanud koopas sellise pommitamise peale mingit varingut toimuma?Mulle jäi ka segaseks see mis tööd nimitegelane oma tavalises elus tegi, et suutis leida nii palju vaba aega ja raha, et muretseda endale hulgi lakemoona.Oli huvitav lugeda kahe nooruki hästi kirjeldatud süütuse kaotamisest Veskimehe silme läbi.Ütlen, et teos oli hea (tundus nagu oleks üks neist Veskimehe nooruses sahtlisse kirjutatud mõttest, mille ta välja on kaevanud), kuid saab ka paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Algus häälestas natuke teisele lainele, kui raamat tegelikult oli. Meeldis ja ei meeldinud ka. Närvidele käis peategelane, kes oli (ütleme ausalt) ikka päris loll. Ja ega kogu ülejäänud kamp sugugi targem polnud. Ajaviitena päris hea, palju möllu ja madistamist ning sekka natuke müstikat (mida oleks võinud natuke rohkem olla), aga mina ootasin hoopis midagi muud. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Spoilud.

Võib öelda, et suure osa tegevuse point, milleks siis on vastujooksvate tegelaste killimine, nagu tõepoolest mõnes arvutimängus, meenutas Bergi, kuid kirjeldused olid märksa paremad ja vahepeal leidus rohkesti muid asju puudutavat teksti. Aga saab siiski nelja. Ega lool väga viga pole, aga poleks pidanud nii väga neid mõtetuid suhteid sisse toppima, mis tegelikult kuhugi ei viinud. Näitasid ainult, et Kroux läks Robyga tülli ja puha, kuid lõpus, kui "suurte pahade" vastu tuleb astuda, lepivad siiski ära. Imestama panev on, et viimasel retkel keegi maha ei kärvanud. Mul on imelik tunne, et kui Maniakkide Tänav oleks selle kirjutanud, poleks ükski inimene sealt koopast välja suutnud ronida ja lõpus oleksid haldjad kõik inimesed maha löönud. xD Siuke Happy End va. mõned surmad ja tülid. Kohe näha, et kaasaegne kirjandus-euro siin, euro seal. Koolis tehti kah euroremont-klassis ei ole isegi kraanikaussi, kus saaks lap märjaks teha, et tahvlit pesta. Peab jooksma peldikusse ja seal seda kastma.

Vene ajal vaevalt selline lugu oleks läbi lastud, kuigi ega seda eriti ei tea, kuna pole ise selle aja koormaid talunud, arvan seda vaid selle järgi, mida kuulnud olen. Eks ole ju valitsuse vastane, et peategelaseks on sell, kes laskis kroonust jalga. 8| Tegelastest olid vast elevandid kõige rumalamad, mõtetumad ja, nagu varemgi märgitud, vales keskkonnas. Lugesin siit läbi vaid paar esimest kommentaari ja imestan vaikselt, miks Silver Särale küll ei meeldi need mardused ja libahundid? Ise pole küll kunagi kohanud, et libahundid muistsetele eestlastele või kellele iganes väga oleks meeldinud. Vastupidi hoopis, alati vihatud ja tapetud. Aga eks see tema arvamus. Minu arvamus oleks, et yks parajalt värviline kamp oli. Haldjad olid imelikult nõrgad. Aga ega nemad ju ei teadnud, et inimesed nii tugevaks saanud, nii et võisid nõrgaks jääda, kuni inimese tavarelvad neid ei võta. Konservatiivsed mökud. ;D

Parem kui Veskimehe "Naeratus aastate tagant", mis oli siiamaani tema ainus tekst, mida lugenud olen. Ahjaa "Kõveras metsas" käis pidev "oskab relva õiget pidi hoida" korrutamine närvidele. Öelnud, et oskab lasta, tina panna vms aga njaaa.....

Teksti loeti eesti keeles

Imelik et see teos mulle alles nüüd ette sattus. Aga ennäe, üks Tühjade Pudelite Linna raamatuäri oli kuskilt kastitäie neid vanu raamatuid leidnud ja müüki paisanud. Tänu sellele on enamvähem kõik, mida selle teose kohta öelda on võimalik, siin juba varem ära öeldud ja mul jääb üle ainult määratleda, milliste eelarvustajatega siis mina ühte leeri kuulun. Lühidalt - Eesti rahvamütoloogiast tuntud tegelaste kujutamine just nii nagu Veskimees seda siin teeb oli mulle igati meeltmööda. Peategelaste naissuhted jäid kohati küll segaseks, aga eriti see ei häirinud. Madinastseenid tundusid ehk pisut trafaretsed, seda peab tunnistama. Autori soov lugejaid iga hinna eest oma maailmavaate pooldajateks värvata annab pisut häirivalt tunda, ent mitte nii tugevalt nagu "Kuu Ordu" tsüklis. Kokkuvõttes võib panna ühe pügala võrra kõrgema hinde kui lihtsalt "kõlbas lugeda". Aastal 2002 oleks ilmselt veel kõvem sõna tundunud.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Siim Veskimehe teos, mis mulle kätte sattunud. Seetõttu ei oska seda ka võrrelda autori teiste töödega ega seda kuhugi paigutada. Lugedes romaani tagakaanel olevat tutvustust tekkis kohe pilt Hargla etno-horrori ja Bergi militaarulme sümbioosist. Teost lugenuna see ka nii on. Eesti folkloorile ning külamaastikule on juurde poogitud kamp kahtlasi sõdurpoisse, kes müttavad ringi magasinis uraaniga varustatud laskemoon ning kõmmutavad haldjaid ja muid kahtlasi olendeid. Raamatu esimene pool oli tunduvalt tugevam. Autor maalib väga usutava pildi külaühiskonnast ja seal valitsevatest hirmud ning suletusest. Lõpp, eelkõige sattumine haldjamaailma ja sealne veresaun jätsid küll kuidagi mageda ning lihtsakoelise mulje. Kokkuvõtteks siis hinne 3, raamat ei täitnud päris ootusi.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles