Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Brendan DuBois ·

Resurrection Day

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Ülestõusmispäev»
Tallinn «Varrak» 2002

Hinne
Hindajaid
0
3
3
2
0
Keskmine hinne
3.125
Arvustused (8)

On aasta 1972. Kümne aasta eest on Kuuba raketikriis lõppenud tuumasõjaga. Nõukogude Liit on enam-vähem sodiks pommmitatud ja Ameerikast saanud diktatuurne arengumaa. Suurjõuks on kujunenud Suurbritannnia, kes valmistub oma kunagist kolooniat Põhja-Ameerikas taas endaga liitma. Peakangelaseks Vietnami veteranist ajalehereporter, kes astub koos kauni Briti naiskolleegiga vastu sõjaväelasest diktaatorile Ramsey Curtisele. Korralikult teostatud alternatiivajalugu, zhanriulme, mis võinuks samahästi ka F-sarjas ilmuda. Märksõnadena võiks ära tuua kolm pommikraatrit Manhattanil, New Yorgis hulkuvad metsloomad ja vanades teibitud riietes ringihulkuvad jänkid. Lahedalt sünge atmosfäär, ühesõnaga. Kui midagi ette heita, siis liigset... patriotismi. Pole vaja ju kogu aeg korrutada, kui hea rahvas need ameeriklased on ja kui jäle ning tänamatatu on Briti invasiooniplaan.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelkirjutajaga, et romaan on küllalt zhanriulme (et näiteks f-sarjas ilmuda), kuid tegelikult otsib vastust hoopis küsimus, et kelle targal otsustusel selle teosega eesti lugejat õnnistati.

Tõenäoliselt on raamat mõeldud USA siseturu tarbeks, millegi muuga pole võimalik põhjendada seda ksenofoobiat ja kunstlikult esile kutsutud enesehaletsust, mis romaanis sedavõrd vohab, et jätab lausa patoloogilise mulje. Ameeriklasi, venelasi ning usutavasti ka teisi suurrahvaid ühendavad arusaamad (a) nashe delo pravoe, (b) kogu ülejäänud maailm on neile võlgu.

Ideoloogilised nüansid kõrvale jättes tuleb nentida, et teos on lapsik, tegelased käituvad ebausutavalt, nii et tunned end osa saavat kooliteatri kehvast etendusest. Naispeategelane mõjub mehena ja meespeategelane naisena. Süzhee on vahest teose ehk kõige tugevam külg, teostus seevastu alla igasugust arvestust. Isegi Turtledove tundub DuBois` kõrval suure sõnameistrina.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetav alternatiivulme. Tõsi, häiris mindki autoripoolne pidev ameerikalikkuse ja ameeriklaste ülistamine, kuid õnneks ei olnud see niivõrd rõhutatud ja piinlikust tekitavalt varjamatu nagu näiteks mõningates viimase aja Hollywoodi sõjafilmides.

Teos oli küllaltki põnevalt ja kaasakiskuvalt üles ehitatud, mistõttu ei tekkinud mõtet lugemine pooleli jätta. Olgugi et esines üsna palju küsitavusi ja alati ei olnud tegelaste või riikide käitumine piisavalt veenev, võib öelda, et Kaitseväes aega teenivale sõdurile oli "Ülestõusmine" küll piisavalt meelelahutuslik ajaviide.

Teksti loeti eesti keeles

Ideeliselt suurepärane, haakub väga hästi filmiga 13. Päev, mis jutustas samast sündmusest, sisult aga üsna keskpärane. Kaheldav, et kõikide riikide, keda Ameerika on kunagi aidanud, tunnevad nende vastu taevani kõrguvat poolehoidu. Eriti veel sõjaväelased. Ja kui teostada isiku üle järelvalvet, siis ma ei usu, et isegi seitsmekümnendatel seda nii kehvasti tehtud oleks. Lisaks veel peategelase moraalitsemine ja patriotism, hunnik segavaid kõrvaltegelasi, kelle käitumisest kuidagi aru ei saa ning naispeategelase kummaline ja naiivne käitumine rikuvad üsna palju ära.Aga ajaviitekirjandusena päris loetav. Seda ka ainult idee poolest. Kindlasti oleks saanud süngemalt ja masendamalt, kuid mida pole, seda pole.
Teksti loeti eesti keeles

On vist raamatuid, mille kohta parim, mida sa öelda saad, on see, et need lühendasid su eluiga kolm tundi. (Või palju iganes lugemine aega võttis). Õieti ei olegi midagi lisada Andri arvustusele, kui et vaid seda, et isegi küljed, mille eest alguses mõtlesin raamatut kiita, oskab autor lõpuks pateetiliseks saepuruks muuta - nimelt tundus üsna tõepärane konflikti alguse kirjeldus - nimelt et asjad läksid järk-järgult käest ära - kuid siis selgub, et tegu on vaid ühe hullu kindrali kokkukeeratud käkiga. Ja teiseks tundus küllalt usutav painajaliku purustatud maa kirjeldus, kuni selgus, et "hoopis parem" seltskond elab purustatud linnades, mida sõjavägi öösiti kontrollida ei suuda - millest huvitav, kui vaid üks küsimus esitada. Ja kust tuleb see naiivne usk, et riikide ajalugu pöördub mõne paberilipaka pärast? Ühesõnaga - tüüpilise hollywoodi filmi ajukääbiklik stsenaarium - hea kutt hakkab kõigi eelduste ja võimaluste kiuste oma asja ajama, saab kokku tibiga, kellest sa tead, et see on nüüd selle raamatu tibi, lõpupoole läheb uskumatutest kokkusattumustest kubisevaks üksteisele ärapanemiseks ja siis saabub karjuvalt loogikavaba õnnelik lõpp. Odav meelelahutus.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviiteks oli seda hea lugeda ja õieti isegi ei kahetse seda. Raamatul oli palju vigu, mida eelarvustajad maininud, kuid mahendaksin mõnda viga omalt poolt: ameerikalikkuse ülistamist või heroilisust ei olnud oluliselt rohkem, kui mõnes muus (näiteks Ludlumi) raamatus. Sellega on mingil määral juba harjutud ja mind see enam oluliselt ei häirinudki.

Ise pean nõrgaks küljeks raamatu välispoliitika käsitlust. Näiteks jäi täiesti arusaamatuks, et miks inglased oma kurikavala operatsiooni katkestasid...
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles