Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robin Hobb ·

The Tawny Man I: Fool`s Errand

(romaan aastast 2001)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
5
4
0
0
Keskmine hinne
3.818
Arvustused (11)

Sari Tawny Man on Hobbi Assasini (Salamõrtsuka) sarja järg. Lootsin sellest rohkem -- olen raamatus pettunud. Neljagi saab see kätte vaevaga (ja miinusega). Siin puudub nii Assassini seeria emotsionaalne laeng, fokuseeritud süzhee ja sissejuhatus kõhedust tekitavasse maailmasse, kui ka Liveship Traderi sarja vahel kaootiline ent alati värviküllane ja kaasatõmbav fantaasiarohkus. See raamat on uue Fitzi sarja sissejuhatus, ent uut on siin vähevõitu ning asjal on kohusetundliku käsitöö lõhn juures.

Assasini sarja lõpust on möödunud 15 aastat, Fitzi jaoks yksildased viisteist aastat. Hobb ei hakka vähemalt ymber jutustama, mis Fitziga vahepeal juhtus, vaid seob selle nõtkelt jutustusse. Esimesed 150 lehekylge on ehk vajalikud Fitzile motivatsiooni andmiseks, et ta eksiilist ja erakuelust loobuks, ent nad on suhteliselt igavad. Samuti ei ole kolmekymne viie aastane Fitz samasugune mõjuv tegelaskuju kui Fitz piinatud poisi/noorukina. Ta jääb kahjuks lamedaks ja emotsionaalselt arusaamatuks.

Fool`il on siin raamatus suur osa, ent miskipärast pole ta mulle kunagi eriti muljet avaldanud. Nii olingi ma kahes peategelases pettunud. Ka maailmas oli vähe uut ning syzhee liikus aeglaselt -- ainult raamatu viimasel sajal lehekyljel hakkas midagi toimuma. Kui Liveship Traders` oli mitmete vigadega seeria, siis seal oli kompensatsiooniks vähemalt eskapismi lubav fantaasiakyllus. See raamat on aga ettevalmistus teistele, mis ilmselt järgnevad.

Nelja saab raamat kätte, sest Hobb oskab kirjutada ja ka tema seni nõrgim teos on massifantasy tasemest peajagu üle. Seeria fännidele soovitan, ettevaatlikult.

Teksti loeti inglise keeles

Mulle meeldis see raamat väga, kuigi Milady ütleb väga hästi ära, et 35-aastase Fitzi tegude jälgimine pole sama huvitav, kui eelnevas Assassini sarjas.
Sisu on suhteliselt lihtne-Fitzi veendakse Buckkeepi tagasi minema ja ta peab päästma troonipäria, prints Dutifuli.
Hoiatus-Võib tunduda veniv, sest on palju vestlusi.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle tundus raamat palju parem, kui eelnevad.
Salamõrtsuka sarjaga võrreldes puudus siin ärritav tegur: pidevalt tagaplaanil olev Paha Regal, kelle mättasse löömiseks kulus kolm köidet. Liveship sarjaga võrreldes jooksis aga jutt palju paremini -- Liveship sarjas ei meeldinud mulle pidev vaatenurga vahetamine erinevate tegelaste vahel.
Sisust: Probleemide tekitamise ja lahendamise katalüsaator (Fitz) kutsutakse jälle appi kuningriiki päästma. Palju aega on möödunud eelmistest jamadest ja ta võib jälle oma nägu linnas ja lossis näidata, ilma et keegi teda ära tunneks. Farseeride võimu ähvardab see, et kadunud on ametlik troonipärija (Kettrickeni ja Verity ametlik järeltulija). Fitzi abi vajatakse, kuna ta on Witted-Skilled nagu Fitz-gi ja Fitz on sellel alal ju parim spetsialist. Riskantsemaks teeb asja see, et Witted tegelased lintshitakse rahva poolt ära. Tegelikult ongi printsi kadumise taga organiseeritud Witted seltskond, kes tahavad printsi veidi ringi kasvatada.
NB! See raamat ei eelda Liveship Traderi sarjaga tutvumist, kuid järgmine raamatu sündmused on liveshipperitega veidi tihedamalt seotud!
Teksti loeti inglise keeles

Päris loetav raamat, kui välja arvata kogu Assassin`i sarja juures esinevad kangelase sisemised dialoogid ja otsustused, mis kohati tekitavad ülesaamatut soovi pead vastu põrandat peksta. Ehk siis teiste sõnadega segab ilmselt naiselik visoon, et milline peaks olema üks parasjagu moraalne ja aus ja seejuures ikkagi ühiskonnakasulik killer. Jube.
Ma ei ole kunagi talunud üleliia halisevaid ja valevagasid kangelasi; ja üha rohkem tundub, et ka neid, kes talitavad oma väljaõppe ja terve mõistuse vastaselt, aga lõppkokkuvõttes ikka ja alati moraalselt õigesti (kui ka ainult sõprade abiga). See Fitz peaks selliste sisemiste vastuolude juures kõigist ülivõimetest hoolimata juba karjääri algul otsad olema andnud... Kuidagi vildakaks ja veidraks jääb see tegelaskuju... :(
Aga kui end pikast algusest läbi õnnestub pureda, siis osutub raamat päris huvitavaks ja loetavaks... Tekkib ainult küsimus, kas on oodata veel mõningaid 700-lk telliseid, millest paar esimest oleksid pühendatud Prints Dutiful`i vaevarohkele haridusteele....
Teksti loeti inglise keeles

Hobb on kirjanikuna jätkuvalt küündimatu.

Selgituseks vt. mu kommentaari "Assassin`s Apprentice" juurde.

"Errand`i" plussiks on veidi sügavamad ja tervemõistuslikumalt käituvad tegelaskujud.Miinuseks see, et esimesed veerandtuhat lk-d tegelevad eelnevate triloogiate ümberjutustamisega. Õnneks ei olnud ma neid lugenud...

Esimene vihje sellele, et ka selles raamatus üldse midagi toimub, on lehel numbriga 268. Uhh!!

moraal:
Aja surmamiseks ehk sobib.
Aga kirjandus see küll ei ole :)

Teksti loeti inglise keeles

Eelmised arvustajad on juba kenasti selle raamatu head ja vead välja toonud, välja arvatud arvustaja Virunurm, kes ei ole millestki midagi aru saanud ja on lugenud arvatavasti hoopis mingit teist raamatut. Algus on uimane, esimesed 200 lk. täidab idülliline maa-elu, mis vaheldub endise salamõrtsuka Fitzi pideva virisemisega. Hobb kirjutab muidu täitsa hästi, ent tema meessoost peategelane käitub niivõrd naiselikult, et palju targem oleks olnud jääda oma liistude juurde ja peakangelaseks naissoost isik valida. Uue sarja avaraamat vähemalt Laevade - sarja tundmist ei eelda. Vastupidiselt Virunurme väitele ei tegeleta siin ka Farseeri ja Laevade sarjade ümberjutustamisega. Viiteid Farseeri - sarjale, eriti selle viimasele osale, muidugi leidub, ent Laevade - sarjaga ainus kokkupuutepunkt on hetk kui Fitz ja Dutiful on läbi kivi rännanud Others Islandi randa. Käesoleva raamatu seisukohast väheoluline ja tegelikult mainimist mitteväärt seik. Raamat on Hobbi - fännidele kui mitte just täielik nauding, siis tore ajaviitevahend mitmekski õhtuks. Mittefännid peaksid ehk kõigepealt "Salamõrtsuka õpilasest" alustama, et harjuda Hobbi pikaldase jutustamisviisi, hädavaresest peategelase, kuid ääretult huvitava, põneva ja sünge maailmaga, mis on kõigi kolme triloogia taustaks.
Teksti loeti inglise keeles

Loll on see, kes ei oska järge kirjutada. Sa polegi mingi õige kirjanik, kui sa oled kirjutanud ülemenuka ja mahuka fantasy-triloogia ning ei suuda sellele hiljem järge kirjutada. Robin Hobb on üks õige kirjanik ja järje tekitamisega tal probleeme ei ole. Uue triloogia esimene köide on kirjutatud teadmises, et aega ja ruumi jätkub ning kiiret pole kuhugi, lehekülgede arv on tähtsam kui nende sisukus. Sündmuste käimalükkamiseks kulub Hobbil ligi kolmsada (300) lehekülge ning mulle meenub, et vanasti mahutasid ulmekirjanduse tipud sisutiheda ja sündmusterohke romaani ca 150 leheküljele. Aga Hobb on superstaar ja kusjuures ka tõsiselt hea kirjanik, nii et ta võib endale sellist aegluubis jahvatamist lubada.

Niisiis, on eelmise osa lõpust möödunud 15 aastat ning FitzChivalry on selle veetnud peamiselt väiketalunduse, iluaianduse ja kodukaunistamisega ühes üksildases maakodus, kus ta kasvatab veel orvust noorukit nimega Hap ja oma traagilises saatuses selgusele jõudmiseks tegeleb ka akadeemilise kirjatööga. Elukaaslast pole ta endale otsinud (oh seda meesterahva murtud südant!) ning on oma seksuaalelus piirdunud menestrel Starlingi ajutiste visiitidega. Ühesõnaga, Fitz põeb ikka veel oma lahusolekut lapsepõlvekallimast Mollyst.

Lugejale on juba paari leheküljega selge, et Fitz on nüüd sunnitud sellise elu hülgama ja nö naasma tööpostile, sest isamaa kutsub. Hobb aga ei kiirusta ja tegeleb Fitzi motiveerimisega ligi 200 lehekülge. Sealjuures ei jäta autor demonstreerimata ka oma oskusi meeskarakteri hingeelu kujutamisel. Kui Fitz saab teada, et Starling on tegelikult juba ammu teise mehega abielus, hakkab ta mossitama ja otsustab, et no sex at all on ka parem kui seks selle naisega (braavo, Hobb!) ning kui Fitz juhtub viivuks näguse nõiapiigaga musitama tunneb ta kohe, et peab minema värsket õhku hingama ning selgusele jõudma, mida see nüüd talle tähendas.

Samas tuleb märkida, et kogu see hoovõtt ei olegi väga igav, avardatakse kenasti maailma ja see kõik on keskeltläbi üpris köitvalt jutustatud, kuigi jah, siiski kantud ka teadmisest, et sõnadega tuleb täita veel 2000 lehekülge. Poole raamatu peale on sündmusi umbes samapalju kui George R.R. Martinil kahes peatükis kokkupressituna. Võrreldes aga Assassini-saaga esimese triloogiaga jääb silma kaks olulist momenti. Esiteks toimub “Fool’s Errand” seniste osadega võrreldes palju lühema aja jooksul. Ning teiseks, et ilgelt vähem on dramaatikat ja tragöödiat, kõik toimuv on palju leebem ja üksluisem. Tegelasi on ka vähem. Nii et venitamise ja raha mekk on asjal man...

Tegevuse edenedes ilmnevad kontsentreeritult Hobbi vanad vead – pidev jahvatamine ja jutustamine, kõik toimuv seletatakse Fitzi pilgu läbi pikalt lahti. Kui sündmustes tekibki vähegi järsem pööre, siis võtab autor kohe hirmuga aja maha ja saadab tegelased loodust uudistama või lõket tegema, Fitz laskub kohe pikematesse arutlustesse ja mõtisklustesse. Näiteks kui Fitz ja Dutiful läbi skill-samba teleporteeruvad kuhugile mererannale, siis tuututavad ja tuiavad, skillivad ja wittivad nad seal mitukümmend lehekülge enne kui midagi edasi toimuma hakkab. Vahepeal võib lõualuud paigast haigutada. Tegelased ei suuda ka kunagi asju otse ja sirgelt omavahel paika rääkida, ikka lobisetakse mõistukeeles ja ümber nurga, et järgmises peatükis saaks vestlust edasi arendada. Skillimist ja wittimist on selles loos ka nüüd hulga rohkem, kusjuures autor on maagiateooriasse lisanud sujuvalt uusi laiendusi ja üritanud teemast maksimaalselt välja pigistada.

Kokkuvõtteks – äärmiselt tüütu raamat, mille algusosa on oma staatikas ehk põnevamgi kui järgnev kunstlikult seikluslikuks venitatud rescue mission. Ootamatuid pöördeid ei ole, kõik on ettearvatav. Hinne märgib rohkem kirjaniku tehnilist ja füüsilist tööd kui sisu, mida hindaks kogunisti “kahega”.

Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles