Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

American Gods

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Ameerika jumalad»
Tallinn «Tänapäev» 2003

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
14
11
4
0
0
Keskmine hinne
4.345
Arvustused (29)
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
Mart Abramov

Gaimani vist esimene romaan, mille täiesti nullist kirjutas. Neverwhere ja eelnevad lühijutud sinna alla ilmselt ei kuulu.Kirjutatud tekstiliselt väga haaravalt, aga minu jaoks tõestas Gaiman veelkord, et lühijutud tulevad tal märkimisväärselt paremini välja kui pikad teosed. Ainuüksi juba American Godsi vahele pikitud lookesed jumalate tekkimisest olid võrreldes romaani enesega klass omaette.Samas ei ütle ka raamatu enese kohta halvasti. Kaasakiskuv, huvitavad süzeekäigud ja muidugi säravad kirjeldused nii situatsioondest kui ka karakteritest. Otsinud oleks ehk veidike rohkem sisu raamatule, sest ka American Gods kippus minema sama rada, mis Neverwhere`gi - erinevatest seiklustest kokku pandud mammutteos.Lugeda soovitan. Tegemist ühe omapärasema tänapäeva urban-fantasy kirjanikuga üldse. Ei väsi ka teist korda mainimast briljantset keelekasutust.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Ebaühtlane romaan. selleks, et kirjutada nii paksu romaani, mis oleks algusest lõpuni köitev, peab olema väga hea kirjanik või vähemalt end romaani˛anris kodus tundma, ja vähemalt Gaimani eesti keelde tõlgitud teoste põhjal võin öelda, et ta pole mingi Simmons. Tekst pikitud lühijutud olid tõesti huvitavamad kui romaan ise, kõige huvitavam neist oli minu meelest "Ameerikasse tulek. 1778" , mille lugemise järel hakkasin teatmeteostest uurima, et kuidas selle Haiti ajalooga siis ikkagi oli. Kõige ilmsem näide ebaühtlusest-suurepärase õhustikuga kõrtsistseenile järgnes läägevõitu matusestseen, mis võinuks olla lõigupikkune ja antud Shadow meenutusena tagasivaates. Näib tõesti, et Gaimanile makstakse sõnade arvu pealt, poleks muidu ju tingimata mõtet kirjeldada, mida peategelane täpselt sõi jne. Algul mõtlesin, et sü˛ee uimane areng on tingitud romaani paksusest, ent kuskil poole peal hakkas juba imelik tunne tekkima... Muide, tõlkes kohtasin ma veidrat slangisõna "kast" , mida näiteks ÕS-is ei leidu, ilmselt tähendab see palgalist peksjat või midagi sarnast. Kui olin lõpetanud viimase lehekülje, valdas mind kergendustunne, ehkki niivõrd loperguse kompositsiooniga romaani tundus esialgu väga raske analüüsida. Siiski parem raamat kui nii mõnedki teised linnafantaasiad, näiteks Bradbury "Vist on kuri tulekul" ja Linti "Kusagil lennata" . Nii et "nelja" väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Pettumus on see sõna. Ootasin Gaimanilt tihedamat ning mitte nii lääget teksti. Mingeid erilisi vapustusi ei olnud, nähtavasti sundisid toimetajad asja selliseks siluma, mis sünniks süüa paljudele. Või mine tea. Kõik see võis kuidagi ka Gaimani enda eesmärk olla. Üldine mulje oli halvas mõttes ameerikalik. Või hollivuudlik. Inimeste ja lugudega – näis – et Gaiman ei julge päris lõpuni välja minna, ikka oli nii, et kui juba ootasin, et asi keerab huvitavaks... siis äkki vajus lugu miskipärast kuidagi lössi. Teravust oli vähe.

Meeldis asja ideeline alus. Teoloogiliselt ja filosoofiliselt jäi asi küll välja töötamata aga sellest pole ju häda midagi, tekitas mõtteid ning oli üleüldse tipp-topp. Raamatu kõrghetk minu jaoks oli siiski Mad Sweeney surm ning sellest alates hakkas kogu asi vaikselt alla käima. Igaljuhul oleksin ma hea meelega näinud, et see raamat oleks vähemalt 100 lehekülge enne ära lõppenud. Lõpp oli ikka suisa masendavalt nõrk. Hinne peaks tegelikult kolm olema, aga arvestades juba nimetatud Mad Sweeney’t ja eelarvustajate poolt kiidetud lühikesi vahelugusid, panen nelja miinuse.
------
07.05.2004 Pärast mõningast järgimõtlemist panen siiski kolme miinuse.
Teksti loeti inglise keeles
Katariina Roosipuu

Kuulun sellesse Sandmani fandomi, mis pidavat mõjuma halvasti kriitikameelele Gaimani suhtes. Ei vaidle vastu, iseenesele diagnoosi panemine on ysna ebaühtlase tulemusega tegevus. Tõsi, Ameerika jumalatele annavad minu jaoks kõvasti juurde seosed, mis tekivad Sandmanidega. Raamat sobib ilusti mosaiiki, ühendub suurema mustriga. Mõnuz. Ylepea mulle meeldivad hästiõnnestunud inimlikustatud issandaaspektid - see on tee, mis ahvatleb pea kõiki algajaid ja mis nad kõik ka kõhuli veab. Gaimanil näe, õnnestub, ja sigahästi. Näiteks oli kasvõi matusebürood pidav Anubis puhas literatuurne rõõm. Ja Tsernobog oma graatsiatega.. Najah, mitmed leheküljed sai lugemata edasi lapatud - võibolla nende hulka sattusid ka need "sisulagedad". Vedas mul ;)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugesin eespool olevaid arvustusi ja ei saagi täpselt aru, et mis teisi häirib: ebaühtlus? läägevõitu lõpp?

Ebaühtlane ta oli, kuid mitte halvas mõttes.
Lõpp oli aga minu meelest piisavalt hea ja huvitav.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Meelis Sepp

Pikk, igav ja tüütu on esimesed omadussõnad mis selle raamatu peale mõeldes pähe tulevad. Neil Gaimani sügavateks lemmikuteks on müüdid ja erinevad mütoloogiad, ent paistab et ta on viimasegi geniaalsusepuhangu Sandmani matnud. Paljud tegelased, Odin, Loki ja Bast näiteks, esinesid juba selles, 90ndate aastate alguses ilmuma hakanud, ühes paremas, huvitavamas ja omapärasemas täiskasvanutele mõeldud koomiksisarjas. "Ameerika jumalad" tundus vana asja ülessoendamisena, palju igavamalt teostatuna pealegi. Raamat on tarbetult venitatud, täis mõttetuna tunduvat ballasti, mille ainus eesmärk tundus olevat lehekülgede arvu suurendamine. Huvitavamad kohad, eelkõige vahepalad jumalate Ameerikasse saabumisest, vaheldusid täiesti mõttetute unenägude kirjeldustega. Kokkuvõttes - 640 lehekülge suure kirjaga täidetud lehekülge, millest asjalikku kraami leidus umbes poole võrra.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Täpne copypaste EE jutust :)

Ameerikasse sisserännanud tõid kaasa omad veendumused, oskused ja tõed. Nad võtsid kaasa oma jumalad ja uskusid neisse. Need seadsid end mõnusalt sisse ja elasid täie rinnaga seni, kuni uskujaid jätkus. Usu lõppedes virelesid nad edasi, kes kuidas. Näiteks germaanlased petsid, egiptlased asutasid matusebüroo, Aštarte pakkus tänavaarmastust. Samal ajal aga kerkisid hoopis teist laadi jumalad: Meedia, Maantee, Tehnika, Linn... Neid oli palju, väga palju.

Auhindadega kuhjatud romaan sisaldab mõtteuperpalle ja teravaid konflikte, ilusaid naisi ja homosuhteid, veel enam aga veendumust, et mitte miski ei ole selline, nagu näib.Tõlge on hea, kuid Randus oma tahtmisega kõike seletada on teinud naljakaid vigu. Näiteks see, mida Wendesday mainib naise (oma naise) päevana, saab väga suurte mööndustega olla Freya oma. Kõige isa naine oli ikkagi Frigga. Ja ilmselt tahtis mister ikka tipsisid, mitte beebisid suudelda?Gaimani stiil on napp ja tabav, ta flirdib transtsendentaalsusega, voldib kinni ja lahti erinevaid jumalusi ning irvitab veel takkapihta. Sest miski pole tõeline. «Ma tean, et siin tehakse sohki. Aga see on linna ainus mäng.»
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Yldse mitte paha. Hea. Aga mitte väga hea.

Kyllap siin oli oma osa ka yleshaibitud ootustel. Kiilakas reklaamis mulle Gaimanit juba sadakond aastat tagasi. Ja tõlkis Tinzu, kes on yks mu lemmikjärvekesi Eesti soostunud tõlkemaastikul. Paraku, nii hea ta nyyd kyll ei olnud.

Ennekõike on raamat liiga pikk. Sisu ei täida seda ära. Nii palju oskab Gaiman kirjutada kyll, et päris hõredaid kohti ei jää, sisu jaotub ysna yhtlaselt ning kohati on suisa ilusaid kohti, aga lõppkokkuvõttes jääb tekst lahjaks. Sada lehte maha, hulga parem. Kakssada - ja saaks väga hea raamatu. Praegu on nigu on.

Mõned Gaimani kujundid on väga mõjusad, enamikku jumalaist suudab ta isegi nappide joontega isikupäraselt edasi anda, aga kõik ei ole nii hea. Just uuemaaegsed jumalad jäävad tal kahemõõtmelisteks, ilmselt ei usu Gaiman ise neisse piisavalt, et neile hinge anda. Ja religoonide suhtes paistab ta olevat sedavõrd skeptiline, et ei maini yhtki Ameerika tuhandeist usuorganisatsioonidest - ehkki võib-olla on siin oma osa ka ameerikalikul korrektsusel, mis lubab ytelda Põhjala või India jumalaist mida iganes, kuid mitte ironiseerida baptistide või "mu-ema-käib-mind-pärast-surma-vaatamas"-laadis rahvausundi kallal. Yldse võiks olla märksa teravam.

Tõlkes on jah mõned jõnksud sees. Mind häiris ka "kast", "kapp" on see õige sõna. Mis ei tähenda, et slängi ÕSist otsimine just eriti taiplik tegevus oleks. Eks tegijal juhtub ja teksti on siin tõesti Väga Palju.

P.S. Toimetajatöö logiseb nagu Tänapäeval ikka. Sinna nahka läheb ka see Frigga asi, tõlkija võib asju mitte teada, aga toimetaja saab just teadmiste eest palka. Paha, paha. :(
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Hästi kirjutatud. Aga lühijutuna oleks parem. Kuigi mine tea, äkki ei kõlbaks siis üldse lugeda. Samas, mahavisatud ajaks ma seda ei pea, pigem meeldivaks. Minu jaoks oli seal liiga palju ameerikat, sihukest tühja juttu ameerikast millel polnud tegevusega eriti mingisugust seost. Ja selle muuseumi kirjeldus kus see karusell oli, see oli romaani kõige jubedam osa. Lisaks tüütas ära pidev kusemine, ime et autor igal hetkel ei maininud peeretamist ja hingamist ning südametukseid, need on ju ka jube olulised asjad tegelikult. Sital ei käinud nad ka kordagi, ainult kusesid. Selline lahja toit vist ameerikas.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Justnagu Stephen King oleks kirjutanud stsenaariumi filmile Dogma :)

Minu maitse jaoks väheke liiga morbiidne ta ju oli aga yhineks peaaegu kõigega mida Raul Veede ylalpool kirjutas: yldse mitte paha yhest kyljest ja teisest kyljest on Gaiman omale Sandmanitega ilmatu fandomi kogunud mille tagajärjel käesolev romaan rohkem ylehaibitud sai kui vaja oleks. Kolmandast kyljest pani kukalt sygama see et kuhu kurat paigutus kõige selle padutotemismi sees kristlus? Ja "uued jumalad" olid tõesti liiga tatisteks joonistatud.

Loetud kirjastuse AST sarjas "Alternativnaja fantastika", kellegi A.A. Komarinetsi poolt kohati veidralt puusse tõlgitud versioonis.
Teksti loeti vene keeles
Ats Miller

Üks kommentaar minult hetkel, kui raamat alles pooleli --

Tundub, et tõlkija on tõlkinud selle mitte inglise keelest vaid just tollest "Alternativnaja fantastika" variandist -- teravalt lõikavad silmi vead, mis minu arust saavad tulla vaid vene keele vahenduselt tõlimisest. Mõned meeldejäänud näited: Popey (Popeye), Peap Show (Peep Show), kabernee (Cabernet) etc etc

Ps. hinne tõlkele on "1"!

22.02.2010
Mõtlesin, et kirjutaks siia aastaid hiljem pärisarvustuse kah, muidu seisab mu "1" siin kuidagi kontekstivälisena ja ega raamat seda tegelikult ära teeninud ei ole. Nimelt lugesin just selle autori hetkel viimast romaani (Graveyard...) ja mõtlesin ja leidsin, et kui ma peaksin nimetama selle sajandi Suurt Pettumust, siis on see Neil Gaiman. Good Omens mulle üsna meeldis, American Gods oli loetav, kuigi nüüd aastaid hiljem ei mäleta muud, kui et mõned vanad jumalad olid üsna lahedad, aga muidu käis seal mingi mõttetu sebimine... Olgu, see viimane lause siis oligi arvustus :-P
Teksti loeti eesti keeles
Elläi Tuulepäälse

Haaaaaaahhh! Kohe peale Lukjanenko viimast dozorrrrrri üldsegi mitte pozorrrrr. Ma arvasin, et mind pole enam võimalik üllatada ja see ühe vana-hea-tuttava igavene jura selle raamatu headuse kohta näis üks lääge jutt. Jah, läägust ja hüplikkust siin on, aga miks mitte? Mis selle ärajätmise või -muutmise puhul paremaks või halvemaks läheks? Kas kõik peab ilgelt pärikarva olema, mida loetakse? Nimetet teos on parajalt karvane raamat, ülekantud mõttes. Raamatul on oma iseloom, see ei jookse üldistes müügivooludes teistega võidu, sõnadearvust on mõnus ennast läbi närida, sest asi on seda väärt. Olenemata tõlkest on pilt, mis lugemise tagajärjel (nn. visuaalsel lugemisel) silmade ette tuleb piisavalt kontrastne, värvikas, sügavustega ja väga huvitavate perspektiivilahendustega. Gaiman suudab luua (taasluua?) teatavat maailmapilti, mis eksisteerib tavareaalsuse kõrval. Hindan kirjanike juures seda võimet ühe põhioskusena. Igav ei hakka ja paljud nähtused kehtivad ka reaalselt :)
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Olles Gaimaniga tuttav vaid tema koostööst Pratchettiga ei olnud ma eriti kindel tema tasemes, kui selle teose ostsin, kuid õnneks ei pidanud pettuma. Huvitav oli lugeda tema jumalate vahelisest vägikaika veost, lokist ja odinist ja kõigist teistest selles tantsus, kuid kõige enam võlus mind ajutiselt loodud hubane väikelinna õhustik. Eelistan küll elamist linnas, kuid selline väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki ja mingeid erilisi kuritegevusi pole, lummab oma süütuse ja romantikaga.
Teksti loeti inglise keeles
Henrik Aavik

Ma ei oska eelkõnelejate kõrvale midagi uut öelda, kirjutan hoopis kommentaari kommentaaridele: eriti nõus olin Raul Veede ja Avo Nappoga, Laurile ütleks, et oma viga, et enne koomiksit lugesid. Mina lugesin Sandmani vaid paar vihikut ja juba oligi kõnealune romaan väga nauditav, ehkki paralleele tuli robinal ka selle paari vihikuga.
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Sattusin "Ameerika jumalate" peale suhteliselt juhuslikult. Teadsin küll, et selline raamat on lausa maakeeles olemas, kuid erilist huvi see minus ei tekitanud. Siis sattusin lugema Silverbergi poolt koostatud kogumiku "Legends 2", mis koondas endas mitmete suurmeistrite poolt loodud suurte sarjade lühemaid tekste. Gaiman oli ühe oma looga, mis kuulus juhtumisi ka "Ameerika jumalate" sarja, seal sees. Peale selle eelpool mainitud lühijutu lugemist oli minu õhin käesoleva raamatu suhtes päris suur ning tuleb tunnistada, et ma ei pidanud pettuma. Kuigi tegemist pole mingi meistriteosega, on see piisavalt hea ja omanäoline, et jääda veel pikaks ajaks meeldel. Raamatu kõige suuremateks miinusteks minu silmis on selle laialivalguvus ning peategelase nimi. Viimase valikut ei vaevunud autor kordagi korralikult selgitama, mis minu jaoks on paras müstika. Tugevateks külgedeks seevastu huvitav idee ning võrratud kirjeldused. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

See on noorte inimeste raamat.
See ei tähenda midagi halba, on ju. Noorte inimeste raamatud on ka Zelazny Amberi-lood.
Pean lihtsalt silmas, et see on sihandane raamat, mida vana küünilise pilguga vaadates leiab v-o tõesti igasugu vigu, aga mis õiges vanuses toorelt rindu ahmituna jääb eluks ajaks meelde nagu etalon.
Mina olin esmakordselt lugedes 24 ja see raamat rääkis muga nii otse, et ma peaaegu kadusin sinna mõneks ajaks ära ja pole päris välja enam saanudki.

Mis mulle kõige kõige enam meeldib on maailmapilt, milles kõik on võimalik. Kõik kadunud kangelased saagadest ja eepostest, keda ma teismelisena leinasin, kõik pooljumalad, kelle järele õhkasin, triksterid, kellele paremat saatust soovinuksin - kõik on seal olemas, KOOS. Mitte tingimata just selles raamatus esindatud, aga selles maailmas, mille ta mulle andis, küll. Maailmas, kus miski, mida piisavalt armastatakse, ei kao. Kuni on iha, usk, lugu ja kirg, ei kao keegi päriselt. Mercury vaim laulab jälle läbi mõne suvalise ameerika babtisti Bohemian Rhapsodyt ja Dionysos Kreekas kistakse igal sügisel tükkideks ning pannakse kevadel kokku tagasi. V-o tuli võlakriis sellest, et Hermesel oli kaupmeeste jumalana rohkem šõud vaja ja ta orgunnis selle kräši kaubandusele ja pangandusele tähelepanu tõmbamiseks?
Mulle meeldis Shadow ja ma elasin talle täie rauaga kaasa, mulle meeldisid Loki ja Odin ja kõik need pagana olevad ja olematud jumalad, meeldisid vanad indiaanlased, kes teavad, ja kolmekümnendate filminäitleja stiili Easter. Mulle meeldisid TV-jumalanna ja Lucy tissid, mulle meeldisid peaaegu kõik tegelased - ainsad asjad, mis mind natuke tüüütasid, olid osad neist vahejuttudest, mis eelarvustajatele kangesti meeldisid. Need kaksikutest orjad nt olid minu jaoks kriips liiga sünged ja valusad. Gaimani lühilood mulle muide sageli ei meeldi. Samas iiri tüdruku lugu selles romaanis oli viimase peal ere ja kaunis.

Lisaks tohutult lahedale settingule ja elusatele tegelastele andis Gaiman mulle nautimiseks ka jutustamistiili, mis on ausalt Dumas` vääriline ja paremgi, kuna Dumas aeg-ajalt osad tegelased unustas ära või ajas sassi.
See, kuidas kõigil tegelastel on oma lugu, mitte ainult peategelasel - see on mu lemmikviis lugusid lugeda.
Hinne: kõige viiem viis, mida oskan anda, tepitud suure hulga armastusega ja kinnitatud umbes 15 ülelugemisega 8 aasta jooksul.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Lugesin käesoleva aasta algul autoripoolset "extended version`it", kus oli veel ka lühiromaan "The Monarch of the Glen" otsa pistetud. Varem miskipärast polnud "American Gods" mulle näppu sattunud. Peab ütlema, et jättis igati toreda mulje, kuigi eks eelarvustajate väljatoodud murekohad nagu uute jumalate kahvatus võrreldes vanadega või kohatine lohisemine (selles variandis ilmselt veelgi enam kui muudes). Aga üldmuljet see siiski ei rikkunud ja kõrgeim hinne tuleb ära.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Vahel jääb mõni hea raamat õigel ajal lugemata. Ja kui paljud kiidavad, tekib mingi ebalus - et äkki mulle ei meeldigi vms. Nüüd siis selgub, et meeldis küll. Mitte küll lausa jäägitult. Natuke paljusõnaline ehk oli, aga ise ma otsisin just selle variandi, kuhu autor oli tagasi pannud kõik selle, mis toimetajad olid maha tõmmanud.

Kõik Shadow`ga seotu on nauditav, kogu see road trip. Jumalate tuleku episoodid on liiga pikad, võinuks piirduda millegi Spoon Riveri värsside mõõtu jäävaga. (Päris ilma ei saaks, need episoodid lisavad eepilist mõõdet.) Loogikat on lugemisel parem mitte kasutada, mõtisklused selle üle, mitu Odini inkarnatsiooni maailmas samal hetkel võivad sebida, tekitaksid vaid asjatut peavalu. Nii et nagu see on igasuguste jumalatega, neisse ja nende imelistesse võimetesse tuleb lihtsalt uskuda. Aga ka seoses jumalatega on häid leide, Medeia = meedia, näiteks. Umbes kolmveerandini või täpsemalt Shadow surnuvalveni oli kõik väga tore. Sealt läks asi kuidagi liiga pompoosseks, peaaegu niisama tobedaks kui maailmakuulsate seibiga opossumite finaal, kus kõik loomad-linnud-puud suurde lahingusse tõttavad. Õnneks pööras asi normaalseks tagasi, häppi end ei olnud kõigi jaoks häppi. Pigem tuletas meelde, et kui kellelgi veab, siis kellegi teise arvel. Ja moraal, et jumalad võivad ju teha, mis tahavad, aga inimesest teeb inimese sõnapidamine, väärib samuti kordamist.
Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Sander Vahter

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.
Teksti loeti inglise keeles