(kogumik aastast 1996)
eesti keeles: Tartu «Elmatar» 1996 (Öölane nr. 1002)
Lovecraft on vaieldamatult õuduskirjanduse absoluutses tipus. Tema jutud panevad järele mõtlema. Teiste õuduskirjanike teoste puhul pole mulle korraga miski episood miskist loost pähe turgatanud. Järelikult H. P. L. on tõeline tase.
Hindeks tuleb mõistagi viis panna, kuigi ehk mõned jutud (Pimeduses sosistaja, Ulmad nõiamajas, Cthulhu kutse) olid tiba paremad kui teised.
Ei saa sinna midagi parata, aga vaatan iga ulmekogumikku alati sellise pilguga, et kuidas mina selle teinud oleksin. Ja selle raamatu oleksin mina teinud hoopis teistmoodi. Nagu olen varem erinevaid Lovecrafti jutte Ulmekirjanduse BAASis eraldi arvustades juba küllalt veenvalt tõestanud, meeldivad erinevatele inimestele kaunis erinevad kirjaniku tekstid. Ning «Pimeduses sosistaja» koosneb suures osas lugudest, mis minu lemmikute tabeli esiotsa ei kuulu.
Ehk siis, kuigi mõistusega kaaludes on tegu igati tubli ja pädeva valikuga, siis mulle personaalselt selle valiku komponendid ühtlaselt armsad pole. Ka ei meeldi mulle märkimisväärselt Ants Jaanimägi illustratsioonid, mis jällegi objektiivselt on vist päris head. Aga mitte minu maitse.
Minu põhiline probleem selle raamatukesega seisneb kogumiku selgroo moodustavas nimiloos – lühiromaanis «Pimeduses sosistaja», mida ma ei pea ei kirjaniku enda skaalal suuremat sorti õnnestumiseks ega ka Cthulhu mütoloogias teab mis silmapaistva tekstiks. Samuti ei meeldi mulle isiklikult eriti teine kogumikus kesksel kohal olev jutustus – «Cthulhu kutse». Ka see on üks neist minu hinnangul rämedalt ülehinnatud Cthulhu sarja põhitekstidest. Ka kogumikku sissejuhatav «Kõrvalseisja» ei tööta mu meelest piisavalt efektse ja olulise sõnumiga loona kogumikku sisse juhatama.
Kindlasti jään ma eriarvamusele selles, kas ikka oli vaja 1990. aastate keskel välja anda selline segakogumik, kus osa tekste kuuluvad keskselt Cthulhu mütoloogiasse, osa pole Cthulhu tsükliga üldse seotud. Mina oleksin valinud selgelt Cthulhu lugude kogumiku variandi, arvestades, et mütoloogia-väliseid lugusid oli ajakirjanduses juba ilmunud küll.
Valimik tahaks justkui olla Cthulhu tekstide kogum koos mõne tsüklivälise looga, aga kui mulle kogusse valitud Cthulhu lood konkreetselt ei meeldi ning suuremat lugemisrõõmu pakuvad just sarjavälised jutud, siis on siia justkui sisse programmeeritud teatav rahulolematus ja konflikt koostaja taotlustega.
Samuti jääb küsimuseks, miks varem ajakirjanduses ilmunud lugudest on raamatupublikatsiooni vääriliseks tunnistatud näiteks «Randolph Carteri tunnistus», ei ole aga sobinud samas lehes (Liivimaa Kuller) joonealusena ilmunud kogumiku koostaja enda tõlgitud «Dagon». Ainult alternatiivse tõlke olemasolu ei tohiks ju lugeja jaoks olla piisav põhjus.
Mõistan väga hästi, et paljugi sellest kriitikast ei päde 1990. aastate keskpaiga konteksti ja reaalseid situatsioone ning olulsid arvestades. Kuna raamat on aga ikkagi olemas aastakümneteks, siis kindlasti on mul õigus nüüd poolteist kümnendit hiljem neid mõtteid välja öelda.
Jüri Kallase töö objektiivselt on kindlasti väärt maksimumhinnet ja kogu võimalikku kiitust, minu isiklike maitse-eelistuste kontekstis pole raamat siiski sajaprotsendiline õnnestumine.
Mida ma teinuks teistmoodi? Hästi lühidalt öeldes oleksin teinud ainult Cthulhu lugude valiku, oleksin keskseks tekstiks valinud lühiromaani «Vari Innsmouthi kohal» ning rajanud sellele kogumiku kontseptuaalse telje, kindlasti alanuks too kogumik lühilooga «Dagon», seal olnuks ehk sees «Festival» ja «Pickmani modell», vahest ka midagi Mario Kivistiku väljaannetes juba ilmunud tekstidest. Kindlasti oleks selliselegi valikule leidunud oma kriitikuid ning kindlasti suudab raamat olemasoleval kujul enda eest igati väärikalt seista.
Raamat saavutas kiiresti vist üsna kultusliku maine, see sai poodidest kiiresti osta, raamatu ümber tekkis omamoodi aura, seda fännati ulmefännide ringkondadest väljaspool. Raamatul on nii positiivne maine ilmselt ka seetõttu, et see on tõsiselt südamega tehtud, kõik väikesed asjad on paigas: fotod, illustratsioonid, kirjastiilid, kujunduselemendid, iga juttu sissejuhatavad saatesõnad, bibliograafia, autoritutvustus.
Pädevaim eestlasest Lovecrafti-tundja, Saksamaal elanud Kalju Kirde kirjutas raamatule Vikerkaares 7-8/1997 väga positiivse ja taustu avava retsensiooni. Järgmist kogumikku, mida Kirde soovitas, kahjuks aga ei järgnenudki. Ka ei ilmunud kunagi Loomingu Raamatukogus seal pikalt marineerinud Lovecrafti-käsikiri. Raamatute mõttes läks asi edasi alles uuel sajandil, kui teatepulga haaras kirjastus Fantaasia.
(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)
Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)
Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...
Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.
Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.
Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.
1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.
Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.
Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.
Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.
Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".
(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)
Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.
BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)
Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.