Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

Timeline

(romaan aastast 1999)

Hinne
Hindajaid
1
2
2
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (6)

Tegutseb ameerikas, kusagil Nevada kõrbes mingi salapärane, poolhullu fyysiku poolt juhitav high-tech korporatsioon, väheytleva nimega ITC. Ostab yle maailma kokku uskumatutes kogustes xenooni ja muid kavalaid kemikaale, tegeleb justkui kvantfyysikaga ja.. finantseerib ulatuslikke arheoloogilisi väljakaevamisi prantsusmaal. Mitmekylgsed inimesed, niiöelda.

Prantusmaal kaevavad ITC poolt rahastatud arheoloogid välja mingit Saja Aastase Sõja käigus maha põletatud kindlust ja selle ymbruses paiknenud muid ehitisi. Juhib väljakaevamisi keegi professor Johnson.

Yhel ilusal päeval leitakse kohaliku kloostri keldrist patakas 600 aastat vanu dokumente. Põhiliselt ysna argine kraam - arved, niisama märkmed.. Ja nende vahel leht, millele on igati modernses inglise keeles kirjutatud kaks sõna: "Help me!".

Lähemal uurimisel selgub, et kirjutatud on se abipalve tollesama, väljakaevamisi juhtiva professori käekirjaga..

Kõik said juba kindlasti aru, et ilma ajamasinata selles raamatus kuidagi hakkama ei saada. Crichtoni kohta niisiis ebatavaliselt traditsioonilise butafooriaga raamat.

Lugu ise algas igati põnevalt ja huvitavalt. Poolpopulaarteaduslikku juttu kvantfyysikast ja keskajast oli lausa lust lugeda. Materiali on Crichton, nagu alati, läbi tuhninud aukartust äratavates kogustes, mis teeb teksti yhteaegu usutavaks ja harivaks.

Kuskil poole peal aga tundus, et autorile on äkitsi meelde tulnud, et ta teooria poolest thrillerikirjanik on.. Et kindlasti peaks kirjutama tegelaste uskumatutest seiklustest ja mida uskumatumad seda vingem. Yldiselt, raamatu teine pool kisub kohati Tomb Raider stiilis action-muinasjutuks ja hinde kindlalt viielt keskpärasele neljale.

Teksti loeti inglise keeles

Crichtoni viimane bestseller, mida ta mitu aastat kirjutas ja mille kohta hoolikalt uurimistööd tegi. Valminud ka juba samanimeline arvutimäng. Ise kirjanik seletab, et jäi kunagi mõtisklema ajarännu üle - et pagana ohtlik võiks olla tänapäeva inimesel keskaega sattumine, et see pole niisama tilulilutamine ja romantiline seiklus.

"Timeline" on üks sedasorti imeline romaan, mis riiulisse jõuab pärast läbilugemist, millise tegevuse peale, hoolimata 500 leheküljest, üle paari päeva ei kulu. Kirjutatud neelamiseks...ja eks või sellisesse kirjandusse mitut moodi suhtuda, ent Crichtoni jutuvestmise ja põnevusekruttimise kvaliteeti saab ainult austada.

Pean põhiväärtuseks tõesti ajaloolist autentsust ja usutavust. Keskaeg elustub lehekülgedel väga võimsalt ja see ongi Crichtoni üks põhieesmärke.

Täidetud on see keskaegne maastik "Musta noole" stiilis seikluslooga. Kell tiksub ja kangelased peavad leidma kadunud professor Johnstoni, et ta oma aega tagasi tuua. Tegelikult polegi see reis minevikku, vaid kvantumfüüsikalise eksperimentaaltehnoloogia järgi hoopis ühte lõputututest universumitest. Füüsikaline osa raamatu alguses oli veidi pikavõitu ja arusaamatu...ebavajalik samuti. No pole ju vahet, kas see on kvantumfüüsika või miskil muul põhimõttel töötav ajamasin. Tähtis on reis ise. Reisi logistika ja vahendid võimaldavad Crichtonil lõpupoole tüüpilist filmiactionit kirjutada.

Ülesehituselt ja süzheeliselt meenutab "Timeline" väga täpselt "Jurassic Parki"; isegi et tegelastüpaazhid kattuvad, ent siin on lugu hulka julmem ja inimlikum. Põhimotiiv aga sama - kommertskaalutlustel hüperaktiivikust geenius-teadlse poolt loodud tehnoloogia, mis võimaldab tungida minevikku. Loomulikult aga läheb midagi nässu.

Siire 1357.aastasse algab seiklejatele sellega, et nende instruktorid maha lüüakse ja ühel idioodil neist õnnestub ka tagasipöördunud reisikapsel granaadiga õhku lasta. Järgneb medievaalne madistamine ja thriller, race against time. Tegelased peavad võitlema turniiril, otsima salakäike ja deshifreerima salakirju, vältima lõkse, osalema taplustes, ja põgenema. Viimast tehaksegi veidi liiga palju - kohati hakkas pidev jooksmine tüütama. No ja teine nõrk kohti oli pidevad viimasel sekundil pääsemised õnneliku juhuse läbi. Samuti pingutati veidi üle.

Tõsisem plaan on see, et 20.sajandi lõpu maailmas huvituvad inimesed ainult meelelahutusest...elu on nii kergeks tehtud, et elupõliseid vajadusi polegi enam. Ja kõige autentsem meelelahutus on minevik - päris minevik, kui teemapargid ja disniländid ja kübersimulatsioonid kah ära tüütavad.

Raamat õnnestub täiesti keskaja eluolu kujutamisel ja edasiandmisel. Ta on täidetud eredate detailidega ja need mõjuvadki rohkem kui mõõgavõitlused. Näiteks, et kloostris mängiti tenniselaadset pallimängu ja mõne sõna valesti hääldamise eest võidi sind maha koksata... Ometi on selles kauges maailmas midagi sellist, mida tänapäeva omast ei leia. Lõpp on hea, sest teeb lugejale selgeks - tõepoolest oli olemas aegu, mil AU ja kangelaslikkus midagi tähendasid, et rüütliromantikal oli ka oma reaalne mõõde.

Ja tapma õpivad meie üliõpilastest tegelased seal minevikus ka...Lõpuks tuleb juba päris hästi välja.

Teksti loeti inglise keeles

Ostin selle raamatu, et aega veeta Orlando lennujaamas, kui mu lennuki väljumist ikka ja jälle ebamäärastel põhjustel edasi lükati. Selleks otstarbeks oli ta suurepärane: mõnus, lihtne ja piisavalt põnev, läks alla nagu hea moos. Uuesti ma seda lugema küll kunagi ei hakka. Eelkirjutajad on süzee juba kenasti kirja pannud kuid õnneks jätnud mulle võimaluse raamatut esimesena tõsiselt karvustada.

Raamatu esimesed 100 lk on liiga pikad, set-up on väljavenitatud ja natuke igav (muudkui ootad, millal siis see ajareis toimub). Tolle prantsuse kindluse kirjeldusi oli küll üsna mõnus lugeda aga süzee liikus liiga aeglaselt, et varjata tegelaskujude puudumist. Crichtonil pole karaktereid, on ühe või kahe omadusega tüübid; iga tüübi omadused tulevad kuskil hiljem mängu, sageli etteaimataval viisil. Näiteks mina arvasin kohe alguses ära, mis Marekist lõpuks saab -- kuigi see noormees oli ka muidu kasulik süzee edasiviimise mehhanism, isik kes oli õppinud keskaja murdeid ja lisaks ratsutama, piiki ja mõõka kasutama ja kes üldse keskaega imetlusega suhtus. Kui raamatu esimestel lehekülgedel kohtame me neidu, kes armastab mööda kaljusid ringi lasta, mida teeb ta raamatu teises pooles? (ronib mööda kindlusmüüre) Arvutimänguga on võrdlus igati kena -- igal tüübil on oma omadused ja relvad, millega ta pahasid tapab.

Populaarteaduslikud sugemed (kogu see kvantfüüsika osa) poleks minu arvates nii pikad pidanud olema; need diagrammid olid eriti pretensioonikad nagu ka lisatud bibliograafia (ega bibliograafia raamatut tõsiseks ei tee, ma usun niisama ka, et Crichton lugeda oskab). Õnneks oli Crichton oma uurimused keskaja kohta natuke nõtkemalt loosse integreerinud. See osa, kus tudengid keskajas seiklesid oli ka paremini kirjutatud ja haarav.

Kogu see autentse meelelahutuse ja mineviku idee on vana ja Crichtonil juba läbi kirjutatud (Jurassic Park) ning oli sel korral natuke naeruväärne. Timeline`st saab igal juhul kena popcorni-filmi teha.

Teksti loeti inglise keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles

Uskumatult loll raamat. Üldiselt ühinen kahes viimases arvustuses öelduga, kuid sülitan hulga kurjemalt telliseid. Alguses niisiis pannakse tegelasi paika ja veedetakse aega põnevuse kruvimisega. Iseenesest mitte halvasti, kuigi MC "teaduslikud" lõigud ajavad südame pahaks. Ajalooga tuleb ta ehk paremini toime, kuid siin ei ole mina hindaja. Kõik see jutt paralleelmaailmadest ja kvantteooriate kasutamisest nende vahel rändamiseks on pehmelt öeldes küündimatu. Midagi uut ei lisa autor ka ajarännuteooriatesse, kogu skeem on esimesel pealevaatamisel nutmaajavalt ajuvaba. Kogu kvant-blää-blääle vaatamata tuleb välja trammivagun, mis kahe kindlaksmääratud koha vahel logistab. Vaatamata pikale jutule minevikku mitte sekkuda - põhjendus, miks neil mingeid korralikke kaitsevahendeid ei ole - saastavad tegelased seda mõnuga. Gaasiballoonid ja pommid on kindlasti väiksem sekkumine kui mingist mõne aja pärast lagunevast materjalist tulirelvad, eks ole... Ütleme, et esimest kolmandikku raamatust oli siiski suhteliselt mõnus lugeda, kuigi Geniaalsest Südametunnistusetust Patoloogilisest Valetajast Leidurist-Firmajuhist oleme me vist ka kõik oksendamiseni lugenud. Siis paisatakse üliõpilased minevikku ja jäetakse nad sinna lõksu. Kuidas seda tehakse, on nii amatöörlik, et paneb oigama - no kas tõesti ei võinud midagi natukenegi usutavamat välja mõelda? Edasi läheb samasugune nullist praktiliselt eristamatu tõenäosusega sündmuste jada. Minul igatahes läksid suunurgad kogu aeg allapoole ja lõpupoole kadus igasugune põnevus. Ilmselt jäävad nad ellu ja pääsevad tagasi, ükskõik millised raskused nende teele ka veeretatakse. Cartoon Networkist näidatakse kogu aeg sihukesel tasemel multikaid - iga paari minuti tagant on peategelased surmaohus, sa tead kindlalt, et nad pääsevad, ja ainus - kui just meeleheitlikult midagi positiivset otsida - pisutki huviäratav asi kogu selles teadaoleva lõpptulemusega rahmeldamises võib olla autori fantaasia, millist hüperboolset tobedust ta seekord oma tegelaste väljatirimiseks on kasutanud.

Lugesin lõpuni küll. Hea lobe tekst. Tekkis koguni hasart, millisesse rumalasse ämbrisse autor veel astub. Pettuda ei tulnud - kui näiteks selgus, et ainus ajarännul segaseks läinud tüüp on kah just selles samas ajas ja kohas peategelasi killimas, hüüdsin mõttes "jesss!" Kujutage ette - terves suures ajaloos ja maailmas lähevad peategelased ainsasse aega ja kohta, kus on lootus "paha" kohata...

Igatahes minu jaoks lisandus see mees nimekirja "Autorid, kelle peale ma iial enam oma aega ei raiska".

Teksti loeti inglise keeles

Kelle jaoks on autori iga uus romaan sündmus, kes lubab ta peale iial enam aega mitte raisata, arvamusi seinast seina ja igaühel on mingis mõttes õigus.

See raamat on ehk üks stiilipuhtamaid ulmeromaane Crichtoni loomingus, haarasin ta suvel Finnconi müügiletist kaasa ja lugesin ka võrdlemisi varsti läbi. Kui ma ei oleks varem olnud lugenud Simon Hawke`i romaani "The Ivanhoe Gambit" annaks ilmselt ka kõrgema hinde, sest Gambit on märksa (kaks head omadust korraga) oluliselt õhem ja ehedam raamat.

Teksti loeti inglise keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles