Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Lew R. Berg ·

Tants tulle

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Hinne
Hindajaid
1
6
7
5
1
Keskmine hinne
3.05
Arvustused (20)

Lühemate lugudega siinmail juba (üsnagi mitmesugust) kuulsust kogunud Berg on nüüd lõppude-lõpuks millegi suuremani jõudnud. Kui suur see saavutus nüüd on, see on muidugi igatahes iseküsimus...

Sisu: Üks suur kosmoselaev on vastu taevast lennanud (muidugi mitte sõna otseses mõttes), palju asjast järel pole (kui mitte tükke arvestada), aga tuleb välja et keegi on juhtumisi pääsenud. Lähedal on Gorgonea-nimeline planeet ja ilmselt on päästealused sinna potsatanud. Neid saadetakse otsima grupp seltsimehi eriüksusest. Ülesanne ei ole lihtne, kuna planeedil elutsevad ohtlikud elukad (ämblikteod jms.) ja veel ohtlikumad elanikud (Salajase Tule kummardajad jne.). Läheb mürgliks.

Üldiselt tuleb tunnistada, et midagi eriti omapärast loost ei leia. Vahvad mehed jalutavad ringi, otsivad mida vaja, kõmmutavad kui vaja... üsnagi tüüpiline ajaviitekirjandus. Selleteemalisi raamatuid ja filme on vist rohkem kui taevas tähti (üle kuue;))...

Häiris mõnevõrra ka keelekasutus. Tõsised mehed ohtlikus paigas riskivad elu ja tervisega, aga pea igas lõigus muigavad millegipärast...

Samas ei taha ka väga kehvasti hinnata, olgugi et on tüüpiline, aga Bergi kohta paistab (eriti tema viimaseid X-faile ja kirjeldusekogumeid meenutades) üsnagi hea saavutus olevat... olgugi pisut puine. Käib miinusega neli küll sellele üllitisele.

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt võttes on esimeses arvustuses kõik ära öeldud. Omalt poolt lisaksin ainult seda,et tore on see, kui kohalikud midagi kirjutavad ja leidub kirjastusi, kes selle ka avaldavad. Kriitikat selle raamatu kohta on tehtud ka ajahlehes (enam ei mäleta, kes ja millises) aga kirjanikule jõudu.Panen hindeks nelja ja jään huviga järgmist raamatut ootama.
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani kohta saab öelda pisut paremini kui tavapärase "Eesti autori kohta päris hea".

Andsin selle lugeda ühele oma sõbrale, kes pole küll eriline ulmefänn, aga raamatuid ikka loeb. Kui pärast küsisin, kas ta teab, et autor on eestlane, tabas tüüpi ikka paras hämming. Minu jaoks on see taseme märk. Tubli!

Teksti loeti eesti keeles

Andrus Laansalu kirjutab «Arteris» selle romaani kohta nõnda:

«Lew R. Bergi põhiline probleem on sügavalt tehniline. Tema lauseehituse skemaatilisus ja kohmakus tapab ära iga tegelase ja iga sündmuse. Kõik, mis meile antakse, on kuhi kriipsujukusid ja nooled, mis näitavad: sõdurid läksid sinnapoole, ilmusid ämblikteod, kaevake siin etc. Selline võiks hädapärast olla romaani algkavand. Kõigil tegelastel on ühesugune iseloom, nad räägivad ühte keelt ja käituvad ühesuguse skeemi kohaselt.

Puuduvad igasugused inimlikud iseärasused. ««Tähekuninganna» kapten oli kogenud astronaut, alluvad usaldasid teda piiritult ja kuuletusid talle igas olukorras.» «/…/Remar suundus meditsiiniosakonda, leides siit eest oma salga arsti, noore saleda leekivpunaste juustega naise. Liibuv kombinesoon rõhutas naise veetlevat figuuri /…/.» Me ju teame neid tegelasi - tahtejõulise lõuaga kapten ja ideaalsete rindadega kaunitar. Nad rändavad raamatust raamatusse ja nende teed tähistab igavus ja nüristav ülekordusefekt.

Oleks hea, kui Berg tabaks selle raamatu pealt ära, et tegelastele tuleb ennekõike anda isikupära ja inimlikke veidrusi, et tööskeemi kirjapanemine annab sama vähe kirjandust kui elektriskeemi visand valgust. Ja et koolikirjandi keeles ei saa romaani kirjutada. Siis võiks järgmine raamat ehk parem saada.»

Ilmselt on see ainus kord, kui ma Andrus Laansaluga nõus olen. Sada protsenti. Samuti tundus, et Bergi kui ulmeautori edasist arengut arvestades on just kõige konstruktiivsem, kui ma seda Laansalu kriitikat lihtsalt levitan ja ise oma emotsionaalse sõnavalinguga välja ei tulegi.Ehk on Berg seda juba lugenud või satub see tekst talle kunagi tulevikus silme ette ja pakub veidi mõtlemisainet.

Halvimast hindest päästis (aimate juba ilmselt isegi, mis) kurb fakt, et on ka hullemat ilmunud...

Teksti loeti eesti keeles

Kui unustaks õige need blasterid ja tähelaevad ja planeedid ja kosmosed ning igasugused tulirelvad? Ja koliks hoopis kuhugi suvalisse fantasy-maailma, kus ei pea kirjeldama igasugu rauast kolu? Berg oskab välja mõelda süzhee aga edasi takerdub ta liialt tehnikasse - willardi lugudes iseäranis - ning hakkab komistama. Rasked kahurid ja muud tuldsülgavad asjad ainult segavad Bergi, planeedid ja täheleaved samuti. Soovitaks, et unustaks selle tarbetu butafooria hoopis ära ja laseks oma lugudel toimuda seal, kus saab keskenduda olulisele.

"Tants tulle" ei ole muud kui harilik fantasy quest, milles isegi üsna eba-sf`likud tulekummardajad ja ämblikteod. Ja ei ole sugugi paha mõte lasta kangelastesalgal vangisattunud printsessi koletiste käest päästa. Ei ole paha mõte. Aga see pidev paugutamine ja plahvatamine seal ümber ja mingid liikuvad aparaadid ja lendavad laevad võinuks hädapärast asendada lendava vaibaga. Ja pauku tulnuks ka vähem teha. Mõõk on palju üllam ja rüütellikum relv.

Ühesõnaga, tehnika segab Bergi. Ja pole oluline kui palju kirjanik seda ise tunneb või sellest huvitub - lugejat huvitab ainult see, et oleks huvitav. Kui saaks elimineerida segavad elemendid, ehk siis oleks tulemus parem? Kaks meest, naine, kaks mõõka ja inimsööjalohe? Mis saab kui pole raadiosidet ega Suure Toruga Kuulipildujat?

Tegelased... Peategelane Remar on korralike ja positiivsete vaadetaga. Ent siiski jääb ta igavaks ja mõttetuks tüübiks. On kasutu lugeda raamatut, kus kangelasel pole ühetgi moraalset probleemi - vähemalt arvestatavat - ta lihtsalt läheb ja annab tuld. Nii et selle romaani puhul ei saa meeldejäävatest tegelastest rääkida.

Bergi meetod on see, et kui ta mõne tekstis esineva asja, elemendi, inimese, suhte või vaate kohta midagi teab, siis paneb ta selle sealsamas kohe ka ilusti kirja. Et oleks asjast selge pilt. Aga ei peaks panema. Kohe mitte üldse ei peaks panema. Näiteks see koht, kus Remar mõtiskles jälestusega poliitikutest. See suhtumine peab lugejani jõudma mitte autoripoolse otselausega vaid tegelase kõnest, teotsemisest, muudest mõtetest. Sama käib ka konflikti kohta loo alguses, et kas minna päästma või mitte... Ja üldse kõik vähegi huvipakkuvad stseenid on niimoodi kastreeritud.

Veelkord - loos on palju põnevaid ja häid kohti; nii tegelaste omavahelises suhestatuses kui seiklustes. Aga nad lahenevad nii, et autor pole neist kogu potentsiaali välja pigistanud. Lugeja peab ise mõtlema, et mis küll kõik võinuks saada või juhtuda. Bergi puudus ka selles, et ta arvab, et pinget saab luua ainult actioni või põmmutamisega. Minu meelest on see suur viga. Lahingu tulemus ei saa olla põnev.

Ma pole ise kunagi ühtegi tulirelva käes hoidnud ega pauku teinud nii et ei tea, mis tunne see täpselt on. Ja Bergi raamatust ka seda teada ei saa. Relva kasutatakse siin umbes hoolimatult ja igapäevaselt nagu taskurätikuid. Et kui see oleks rõhutatult selline autoripoolne suhtumine, siis küll aga praegu tuleneb see rohkem sellest, et pole olukordi korralikult läbitunnetatud.

Ma oleks väga tahtnud seda romaani kõrgemalt hinnata ja rääkida positiivsest. Paraku - romaani hinne on "kaks" - ükskõik millises taustsüsteemis vaadata. Kuidagi ei punnita rohkem välja. Hinne on karm aga minu meelest igati õiglane. On süzhee, on tegelaste prototüübid, on lakkamatu sõdimine. Pole üllatusi...aga elus on igal inimesel mingid varjatud ja salajased kavatsused.

Berg on saavutanud korraliku tehnilise kirjaoskuse - ta suudab pikema süzhee välja kirjutada, hoida tempot ja teab, et romaan peab koosnema sündmusest. Need on väga olulised omadused ja neid tuleb ka kahtlemata edasipidi rakendada. Aga veel väga mitmed kirjanduse olulised elemendid on puudu.

Teksti loeti eesti keeles

See on keskpärast meelelahutust pakkuv raamat. Kuigi see ei ole eriti originaalne, on ta omajagu põnev. Hindeks panen ma 3, kusjuures ei ole nii, et 3 arvestades eestlaste ulmekirjanduse taset või võrreldes Lew R. Bergi varasema loominguga. Koolipoisi hinde panen ma seepärast, et romaan pole ei täielik ebaõnnestumine ega ka õnestumine. Hoolimata oma mõningasest põnevusest jääb tekst tõepoolest ehk liiga puiseks. Samuti on see maailm, kus tegevus toimub natuke liialt plakatlik. Ei teki tunnet, et tegemist on päriselt mingi ohtliku kohaga — selles mõttes võiks autor lugeda ja uurida Harrisoni "Surmailma" lugusid. Seal tehakse lugejale päris üheselt selgeks, et tegevuspaik pole mingi sanatoorium. Umbes taolist mõju oleks võinud ka see raamat avaldada, kui autor oleks selle mõtte potentsiaali rohkem ära kasutanud. Ma loodan tõsimeeli, et Bergi järgmine romaan on tükk maad huvitavam ja köitvam. Tundub, et autor peaks olema selleks võimeline.
Teksti loeti eesti keeles

Säärast raamatut võiks lugeda ladusalt võõrkeeles, kui keelt eriti ei oska. Ei teki tüli, et lugeda niigi raske ja tegelased jahuvad lehekülgede kaupa mingit filosoofiat millest mõhkugi aru ei saa. Kõik on lihtne kärts-põmm ja sõnaraamatust abi ei pea otsima. Emakeelse teose kohta jääb vähe lahjaks, kuid igav ta ei olnud. Paiguti meeldis väga, fantaasiat inimesel on.
Teksti loeti eesti keeles

Bergil tulevad need tapmise ja tagaajamise jutud paremini välja, kui tegevus toimub keskkonnas, mida ta hästi tunneb.
Teksti loeti eesti keeles

tarzan m-klassi planeedil gorgonea! ainus vahe, et superheerost asendab kangelaslik väeüksus. süzhee on primitiivsevõitu. romaanis on selgelt head ja pahad. ja pahad - loomulikult - ei ole inimesed, ei ole valgest rassist, ei ole kristlased, või siis on vähemasti inimsööjad. naised on romaanis põhiliselt selleks, et kangelane (kangelased) neid saaksid pidevalt päästa. keeleliselt jäi - muuhulgas - meelde, et pea reeglipäraselt (ca üle lehekülje) on püüdlikult üritatud varieerida tegusõnu, nagu "märkis", "lausus", "ütles". eks tee seda ju teisedki autorid, aga ei meenu küll, et üheski teises raamatus oleks see nõnda häirivalt mõjunud. lugeda võib (tegevus voolab päris kenasti!), aga minul tekkis küll üsna mitu korda küsimus: milleks ma oma aega raiskan?
Teksti loeti eesti keeles

Väga sirgjooneline ja puine teos. Raamatu tegevus ei pakkunud absoluutselt mingeid üllatusi. Kõik laabub plaanipäraselt - piu-pau-pahh, jookseme sinna, laseme teda. Ka tegelased olid väga skemaatilised, neil puudus liha luudelt. Nad küll üritasid igal võimalikult ja võimatul juhul kildu rebida, aga see kukkus enamasti üsna mannetult välja. Madina kirjutamine kukub küll Bergil hästi välja, aga hea raamatu kirjutamiseks on vaja natuke rohkemat kui paljas madin.
Teksti loeti eesti keeles

Tekst on ladus, sündmustik lineaarne ja vähest tausta omav, kuigi alul käib läbi väike eliidi sõimamine & halvustamine.
"Ooperit" siin pole, liialt otsekohene.
Tõmbasin hinde alla, sest jõudsin Veskimehe "Operatsioon Ogaline Päike" läbitud. Vahepeal tundus, et peaks neid võrdselt hindama, kuid lõpuks otsustasin siiski keerukamat OOP`i tõsisemalt võtta - vaid mõtete, mitte teostuse eest. "Tants tulle" jutustuslik teostus on tegelikult parem.
Lõpp oli väga ootamatult sirgjooneliselt õnnelik. Väga imelik, minu arunatukese järgi.
Teksti loeti eesti keeles

Andsin ka selle raamatu sõbrale lugeda ja pärast saime kõvasti naerda. Kõige hullem see tõesti polnud, kuid palju puudu ei jäänud. Üsna juhm kirjatükk.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust on lahe vahel lugeda mõnda raamatut, kus on märulifilmide põhitunnused, mis juba varem ära mainiti. Tants Tulle pole minu arust mingi ajaraisk. Ja ebaõnnestunud pole see ka, minu arust. Selline on lihtsalt Bergi stiil! Karmid mehed blasteritega päästmas kauneid neidiseid. Kurat küll! Igal kirjanikul on oma stiil ja see on siis Bergi oma. Ja see, et kangelasel pole ühtegi probleemi! Ütlen ausalt, see, et kõigi raamatute juures on kangelasel probleemid, hakkab juba täiega närvidele käima! Minu arust on mõtetu, see kui mingi tegelinski vahib jutus tundide kaupa mingit kivi, jõuab siis endas selgusele ja läheb annab pahadele tappa. Bergi loos on samamoodi aga seal jääb lihtsalt kivi vahtimine ära. Ja mida ta oleks pidanud lisama? Et Remar lõi dessantrühma ülemana mingi ema koos lapsega maha ja nüüd vaevab see tema südant ning lõpuks jõuab ta endas selgusele, pärast mitmeid lehekülgi mõtetut teksti. Vabandust väga, aga mida see jutule juurde annab?

Kuid eks sellelgi ole vigu. Ükski raamat pole vigadeta. Alguses ei ole eriti huvitav, kuid see on õneks vaid mõned leheküljed. Alguses mõtlesin ma üldse, et see on jälle mõni selline lugu, kus kangelane on üks õudselt ennasttäis tüüp, tuleb bossi tuppa, hüppab tema diivanil ja, saanud ülesande kätte, sülgab bossile näkku ja ütleb midagi vaimukat, mille peale kõik naeravad. Ning seda peetakse õigeks, sest tema on ju see bad boyst kangelane, kes päästab jälle maailma ja võib selle tõttu kõike teha. Kuid õnneks nii ei läinud.

Naised olid raamatus tõesti hädised. Ei suutnud midagi ära teha, peale muidugi selle, et lasid meestel end päästa. Nagu mõnes rüütlijutus. Aga millegipärast just see inimestele meeldib. Huvitav küll miks? Viie saab ta kätte.

Teksti loeti eesti keeles

Viit kätte ei saa, aga tugeva nelja küll. Selline hea meelelahutuslik lugemine, kus tegevust järkub ja ei pea ennast vaevama tegelaste lehekülgi kestvate sisekaemuste ja ümbritseva keskkonna, paraku jällegi lehekülgi kestvate, kirjeldustega. Ja plussiks muidugi sf taust. Öökima ajab see täna poelettidel laiutav fantasy rohkus. Mis siiski natuke häiris oli õigekeele kohatine väänamine: igihaljas õieti vs õigesti jms... Eelnevat kokku võttes: kuigi tegu pole erilise šedöövriga, võib lugeda küll.
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi liiga lihtsakoeline ja ettearvatav lugu. Kogu sündmustik voolas nagu muuseas mööda, jätmata mingit jälge ei lugejasse ega tegelaskonda. Paugutamist ja actionit oli küllaga, aga kõik möödus peategelastele nii nagu muuseas. "Sihin, lasen, koll on surnud. Next, please!" Kummalisel kombel, lugematutest ohtudest kubiseval planeedil, ei saanud ükski oluline tegelane surma ega ka haavata. Muidugi Bergi tugevaim külg on maailmade loomine ja sellest tuleb teda ka selle loo puhul kiita (seetõttu ka hinde 3, muidu oleks 2 pannud). Kahju ainult, et ei suutnud seda maailma vähegi huvitavamate karakteritega täita.
Teksti loeti eesti keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles