Kui unustaks õige need blasterid ja tähelaevad ja planeedid ja kosmosed ning igasugused tulirelvad? Ja koliks hoopis kuhugi suvalisse fantasy-maailma, kus ei pea kirjeldama igasugu rauast kolu? Berg oskab välja mõelda süzhee aga edasi takerdub ta liialt tehnikasse - willardi lugudes iseäranis - ning hakkab komistama. Rasked kahurid ja muud tuldsülgavad asjad ainult segavad Bergi, planeedid ja täheleaved samuti. Soovitaks, et unustaks selle tarbetu butafooria hoopis ära ja laseks oma lugudel toimuda seal, kus saab keskenduda olulisele."Tants tulle" ei ole muud kui harilik fantasy quest, milles isegi üsna eba-sf`likud tulekummardajad ja ämblikteod. Ja ei ole sugugi paha mõte lasta kangelastesalgal vangisattunud printsessi koletiste käest päästa. Ei ole paha mõte. Aga see pidev paugutamine ja plahvatamine seal ümber ja mingid liikuvad aparaadid ja lendavad laevad võinuks hädapärast asendada lendava vaibaga. Ja pauku tulnuks ka vähem teha. Mõõk on palju üllam ja rüütellikum relv.
Ühesõnaga, tehnika segab Bergi. Ja pole oluline kui palju kirjanik seda ise tunneb või sellest huvitub - lugejat huvitab ainult see, et oleks huvitav. Kui saaks elimineerida segavad elemendid, ehk siis oleks tulemus parem? Kaks meest, naine, kaks mõõka ja inimsööjalohe? Mis saab kui pole raadiosidet ega Suure Toruga Kuulipildujat?
Tegelased... Peategelane Remar on korralike ja positiivsete vaadetaga. Ent siiski jääb ta igavaks ja mõttetuks tüübiks. On kasutu lugeda raamatut, kus kangelasel pole ühetgi moraalset probleemi - vähemalt arvestatavat - ta lihtsalt läheb ja annab tuld. Nii et selle romaani puhul ei saa meeldejäävatest tegelastest rääkida.
Bergi meetod on see, et kui ta mõne tekstis esineva asja, elemendi, inimese, suhte või vaate kohta midagi teab, siis paneb ta selle sealsamas kohe ka ilusti kirja. Et oleks asjast selge pilt. Aga ei peaks panema. Kohe mitte üldse ei peaks panema. Näiteks see koht, kus Remar mõtiskles jälestusega poliitikutest. See suhtumine peab lugejani jõudma mitte autoripoolse otselausega vaid tegelase kõnest, teotsemisest, muudest mõtetest. Sama käib ka konflikti kohta loo alguses, et kas minna päästma või mitte... Ja üldse kõik vähegi huvipakkuvad stseenid on niimoodi kastreeritud.
Veelkord - loos on palju põnevaid ja häid kohti; nii tegelaste omavahelises suhestatuses kui seiklustes. Aga nad lahenevad nii, et autor pole neist kogu potentsiaali välja pigistanud. Lugeja peab ise mõtlema, et mis küll kõik võinuks saada või juhtuda. Bergi puudus ka selles, et ta arvab, et pinget saab luua ainult actioni või põmmutamisega. Minu meelest on see suur viga. Lahingu tulemus ei saa olla põnev.
Ma pole ise kunagi ühtegi tulirelva käes hoidnud ega pauku teinud nii et ei tea, mis tunne see täpselt on. Ja Bergi raamatust ka seda teada ei saa. Relva kasutatakse siin umbes hoolimatult ja igapäevaselt nagu taskurätikuid. Et kui see oleks rõhutatult selline autoripoolne suhtumine, siis küll aga praegu tuleneb see rohkem sellest, et pole olukordi korralikult läbitunnetatud.
Ma oleks väga tahtnud seda romaani kõrgemalt hinnata ja rääkida positiivsest. Paraku - romaani hinne on "kaks" - ükskõik millises taustsüsteemis vaadata. Kuidagi ei punnita rohkem välja. Hinne on karm aga minu meelest igati õiglane. On süzhee, on tegelaste prototüübid, on lakkamatu sõdimine. Pole üllatusi...aga elus on igal inimesel mingid varjatud ja salajased kavatsused.
Berg on saavutanud korraliku tehnilise kirjaoskuse - ta suudab pikema süzhee välja kirjutada, hoida tempot ja teab, et romaan peab koosnema sündmusest. Need on väga olulised omadused ja neid tuleb ka kahtlemata edasipidi rakendada. Aga veel väga mitmed kirjanduse olulised elemendid on puudu.
