Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Za milliard let do kontsa sveta

(lühiromaan aastast 1977)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1976; nr 9 – 1977; nr 1 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Miljard aastat enne maailmalõppu»
Arkadi Strugatski - Boriss Strugatski «Miljard aastat enne maailmalõppu» 1987

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
19
16
8
1
0
Keskmine hinne
4.205
Arvustused (44)

"Miljard aastat enne Maailma lõppu", veidratel asjaoludel leitud käsikiri. Palju filosoofiat ja psühholoogiat. Peotäis butafooriat. Hulk küsimusi. Kui ühiskonnas ja Maailmas, Universumis tervikuna, (saab neid üldse lahutada?), esinevad dissipatiivsed-(hajutavad) ja inertsijõud, kuidas avaldub nende tegevuse väline efekt? Kastitäies kinnimakstud söödavas-joodavas, mis kopkaid lugevale teadurile koju kätte tuuakse? Lahke ja atraktiivse daami külastuses? Ähvardustes? Igasugu müstiliste jõudude ilmutustes? Otseses agressioonis? Kuidas avaldub entroopia kasvu seadus ühiskonnas? Hea jutustus. Dateeritud 1974 aastaga, ilmus ajakirjas "Znanije-Sila" 1976 9 - 1977 1. ja ühiste kaante vahel "Piknikuga" 1984 aastal Moskvas. Eesti keeles samas komplektis (ja vist samast kogumikust tõlgituna) "Mirabilias". "Viis". Kõhklematult.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tohutult head ideed tohutult heas vormistuses. Strugatskitel on õnnestunud kirjutada nii, et teose poolsürrealistlik vorm ei lämmata ära sügavat sisu ja kaugeleulatuvat filosoofiat. Antud raamatus põrkavad täiesti erinevatel aladel tegutsevad teadlased ootamatult kokku Universumi Põhiprintsiibiga, mis ennast neile täiesti ootamatul ja äraarvamatul kujul ilmutab. Universumi põhiline seadus on vähemalt siin kirjeldatu alusel struktuuri jäävuse seaus, millest meile tuntud massi, energia ja muud jäävusseadused on vaid erijuhud. Samamoodi on erijuhtumiks ka näiteks entroopia kasvu seadus. Kuid kuna entroopia kasv rikub tasakaalu, on talle vastukaaluks üles seatud teine - mõistuse kasvu seadus. Need kaks protsessi, entroopia ja mõistuse hulga kasvamine peavad olema tasakaalus, muidu saab Universumi struktuur rikutud. Ja kui nüüd mõned helgemad pead eneselegi aimamatult intellekti koguhulka pisut liiga palju kasvatavad, asub mainitud fundamentaalseim loodusseadus kohe tööle, nimetatud uurijatele palju pahandusi ja peavalu valmistades. Sellega seoses tuuakse raamatus esile hulk sügavamõttelisi filosoofilisi ideid - mis peaks olema üldse inimese roll olukorras, kus loodusseadused end tema ellu sellisel küllaltki jõhkral kombel vahele segavad? Milline peaks olema kogu inimkonna roll? Ja kas neil üldse peaks mingi 'eriline' roll olema? Soovitan raamatut igale mõtlevale inimesele.
Teksti loeti eesti keeles

Olen nõus, et head ideed ja hea filosoofia. Ometi ei poolda seda kirjutamise viisi, mille tagajärjel sünnib teos, milles esimese poole jooksul toimub suvaline kamm ja edaspidi alles hakkab tasapisi selguma (ka vastupidine ei kõlba hästi). Sügavalt subjektiivne arvamus muidugi. Ka olin selle lugemise ajal sellest N. reaalsusest ilmselt omajagu tüdinud, et seda ka SF-st leida.

27.11.2005: näib, et mu kirjanduslik maitse on nende aastate jooksul mõnevõrra arenenud... Sai ju antud teost esimest korda loetud 14-aastase nolgina ja arvustatud 19-aastase noorukina mälestuse põhjal. Või siis vähemalt muutunud. Pärast ülelugemist olen jätkuvalt seisukohal, et selles romaanis on Strugakstkid ütlematajätmise meetodi enda varasemate teostega võrreldes uuele tasemele arendanud. Aga need ütlematajätmised on nauditavad... See tähendab, esiteks kirjeldatakse vaid olulist ja teiseks võib iga kord, kui jutujärg taas katkeb, järgnevat tegevust üsna hästi ette kujutada ja nii mõnelgi juhul on see rõõm omaette.

Tegelaste ette sattuva valiku teemat annab vaadelda ka allegoorilisena, kui meeles pidada, millises ühiskonnas antud lugu kirjutati (ja vist üsna ühel ajal "Inetute luikedega").

Märkigem, et lugu sobiks suurepäraselt näidendiks oma psühholoogilise pingestatuse ning väga piiratud tegevuspaikade poolest.

Kaasarvustaja Harglal on õigus, et romaani tasub mitu korda lugeda ning see näib käivat kõigi Vendade asjade kohta. Vähemalt hakkab mulle silma, et pärast üleülugemist olen tavaliselt nende hindeid tõstnud. Nii ka seekord: "3" -> "5". Kõigest hoolimata jääb jutt oma paarilisele eestikeelses antoloogias siiski alla.

Teksti loeti eesti keeles

Oli filosoofiline küll. Aga seda alles teisest poolest. Tõepoolest, milleks oli see esimene pool. Vast niisama ajaviiteks või tegelaste tutvustuseks? Ei tea. Kui esimene pool välja arvata, võiks isegi väga heaks pidada. St. seda arutlemist tolle universumi põhiprintsiibi ümber. Aga lugeda aitab küll. Väga head ka ei tahaks selle esimese osa tõttu anda, aga hea ikka.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi tõsiselt omapärast kuid ometi sügavalt venelikku. Niisugust kirjutuslaadi olen teistel vene autoritel ka kohanud (alguses mõtlesin, et üks sama tõlkija, aga ei ole). Kuid filosoofia enam ei ole enam vene ilukirjandusele nii omane (arvan ma, taas varemloetu põhjal) Ja esimene mõte, mis mulle pähe tuli, kui olin raamatu läbi lugenud, oli: "midagi ei tohi enesestmõistetavaks pidada". Ma ei ole päris kindel milline koht raamatus minus selle esile kutsus, aga vist koht kus väideti nii kindlalt, et fantastilist tuleb seletada fantastilisega.... Mina ei oska raamatut kaheks pooleks jagada, ta on üks tervik, kirjeldab terviklikku sündmust ning seda, kust mingid ideed välja kasvasid. Niisama targutamine, ilma keskkonnata oleks igav ning suhteliselt eesmärgitu. Hea novellikirjanik muidugi suudab vestluse ilma kontekstita nauditavaks teha... Aga nuding tuleb seal eelkõige situatsiooni kujutlemises ja iseenda mõttiest: miks nad nii arvasid? Mõtted ise jäävad tagaplaanile... Antud hetkel me aga teama inimesi, keskkonda ja seetõttu tundub teos filosoofiline: sedasorti inimesed jõudsid nende ideedeni... Siis mõtted ideede enda üle.. Ja nii edasi.. Ning raamat oli hea. Inimeste ja situatsioonide kirjeldus meisterlik.
Teksti loeti eesti keeles

Ühe hingetõmbega loetav asi. Küllaltki kommertslik Vendade kohta, aga mitte häirivalt. Kui esimest korda lugesin käis kergelt pinda liiga tüüpiline Vene intelligentsi targutamine. Teist korda see enam ei häirinud ja Vecherovski kuju omandas palju selgemad piirjooned. Just Vecherovski läbi lastakse lendu selle romaani parimad ivad, aga mul võttis nende ülesleidmine omajagu aega. Lugege kindlasti mitu korda ja lugege ka arvustusi selle romaani kohta "Russkaja Fantastika" veebilehelt" - loodusseadusi tuleb ju tundma õppida. Ja muide, lool on ka järg, mille kirjutas Vjacheslav Rõbakov 1996. aastal ja mis ilmunud sarjas "Mirö bratjeh..." pealkirja all "Raske on saada jumalaks. Senini leidmata käsikiri." Maljanov ja Vecherovski seiklevad jälle!
Teksti loeti eesti keeles

Asja esituslaad mulle kohe üldse ei meeldinud. Kuidagi raskelt venepärane ja tuletas vanu aegu meelde, kuid mitte heas mõttes. Süda läheb pahaks, kui kujutan ette trussikute ja maika väel higistavaid vene intelligente, kes laua ümber viina joovad ning targutavad. Asja idee, mida eespool Targo Tennisberg juba piisavalt kirjeldas, on muidugi päris huvitav ning pakub mõtteainet. Kuid mulle see kahjuks eriti peale ei läinud. Jama on ettekujutada lihtsalt seda entroopia kasvu seadust, mis ühel heal päeval ennast helgemate peade vastu forsseerib. Noh, kuid kui asi juba mõtlema paneb on ta siiski midagi väärt. Minus võitlevate positiivsete ja negatiivsete hinnangute tasakaaluliseks olekuks selle teose korral oleks hinne "kolm"... :-)
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle lehitsetud... Vägagi meeldivalt humoristlik lugu sellest, kuidas tõsised vene intellektuaalid oma loomingulist kriisi üleloomulike jõudude kaela püüavad ajada. (Muidugi on see ainult üks võimalik tõlgendus.) Vastupidiselt mõnele eelkirjutajale kipub imho jamaks just see, kui seletama ja filosofeerima kiputakse. Alguse segadus ja paranoiline kahtlus "universaalse vandenõu" asjus teebki loo loetavaks.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea teos. Võrreldes nende esimeste teostega on toimunud edasiminek. Isiklikult arvan, et liiga filosofeeriv teos. Kõik algab mingi astronoomi korteris. Esiteks tuleb talle häiriv telefonikõne, siis abikaasa klassiõe külaskäik, naabri enesetapp jne.
Teksti loeti eesti keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Idee on originaalne, kuid mitte aktuaalne. Sest ei seleta, miks keskmise inimese elu on muutunud käesoleva sajandi jooksul samavõrd kui eelneva kahe tuhande aasta jooksul. Kusagilt ju tulevad leiutised ja avastused. Igal aastal antakse kellelegi Nobeli preemia -- ja mitte ilmaasjata.

Ei tulnud mulle meelde Hitchcock ega vene kord. Tuli hoopis romaan, mille tegelased olid Jaan Tatikas, Salomon Vesipruul ja Kuri Saatus (Homöostaatiline Ilmaruum).

Muidugi mõtlesin, mida mina niisuguses olukorras teeksin. Ma ikka oleks katsunud jätkata. Kuidas muidu mind saaks vesipruulidest ja tatikatest eristada.
Robert Frosti "Valimata rada" kannab ka mõtet "tee, mida tahad, lõpuks kahetsed ikka". Kuid on vahe, kas kahetseda sellepärast, et proovisid, ent ei suutnud, või sellepärast, et ei proovinudki.

Teksti loeti eesti keeles

Omapärane ja hea, vaatamata sellele, et algus tõepoolest veidi ehk liigagi venima tikkus. Ometigi olid Strugatskid minu jaoks endiselt tasemel ja suutsid lõpuks sellest alguse painest välja rabeleda. Kui filosoofiline ta ikkagi oli, siis selle üle saab muidugi kõvasti vaielda. Aga et ta mõtlemapanev oli, noh, minu meelest selle üle vaielda ei anna...
Teksti loeti eesti keeles

Liiga raskemeelne nõukogulik õhkkond. Maikades purjus intelligendid? No tõepoolest. No thanks. Ning see universumi põhiprintsiip on ju absoluutselt jabur. Entroopia kasvu tasakaalustamine mõistuse hulga kahanemisega. Kas mõistuse hulk on siis füüsikaline kategooria? Paranoia. Isegi ulmelisena võttes ei saa niivõrd ebaloogiline mõttekäik mind köita.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda lugu esimest korda ajakirjas "Znanije Sila" ja mäletan siiamaani, kuidas kannatamatult järgmist ajakirja numbrit ootasin. Lugu pigem tõstatab küsimusi, kui annab neile vastuseid. Ka Vecherovski seletus on vaid üks võimalustest, ja Vecherovski teab seda ka ise...

Tõepoolest, miks näiteks mingis autoõnnetuses või maavärinas üks inimene saab surma, kõrvalistuja aga pääseb ilma mingi vigastuseta? Elus on küllaga taolisi juhtumeid. Juhus? Aga ka kadunud Einstein ei uskunud, et vanajumal pillub täringuid, et jaotada üksikjuhtumeid statistika järgi. Me kahjuks lihtsalt ei tea kõiki loodusseadusi ja ilmselt isegi ei aima, kui palju me tegelikult ei ta.

Teksti loeti vene keeles

Idee hea ning ka päris hästi välja peetud, aga no see “interfeiss” — miks kuradima päralt ma pean iga peatüki algusesse ise kaks-kolm sõna juurde mõtlema??? Kas see on miski ääretult kunstipärane lähenemine, et prolemehi väärtkirjandusest eemal hoida?
Teiseks ei suutnud ma kuidagi aru saada, palju neid peategelasi oli. Vahepeal tegutses mehike kolmandas isikus, järgmises peatükis oli temast saanud juba minategelane. Kõige krooniks oli ta ühes peatükis ühes lõigus üks ja järgmises juba teine. Kas see on mingi kahasse kirjutamise aps, olen mina lihtsalt loll... või on see jälle kunst? :)
Maikaväel pidevalt igat sorti kraami sisse kallavad ja sealjuures ohjeldamatult filosofeerivad vene intelligendid on kahtlemata õõvatekitavad, aga see ju näitabki, et hästi kirjutatud. ;)

Kahtlustan, et sellele loole sai kõige saatuslikumaks tema naabrus stalkeritega, nii et “kolm”.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan kahe ka"ega alla Kristian Sanderi ja Taivo Risti so~nadele. Vo~o~ras oli nii o~hustik, milles ei olnud midagi tuttavat ( aga on tuttavaid, kes sellist asja hindavad. Nemad on Seaka"inud.) kui ka probleemistik. Kas mitte Tarkovski Stalkeri tegemisel rohkem just sellest raamatust ei vo~tnud? Selle filmi vaimsus na"is rohkem selle raamatuga yhte langevat.
Teksti loeti eesti keeles

Viis miinus, mitte just parim lugu kuid see-eest hästi loetav, t2is pikitud sotsiaalset ja musta huumorit.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles

Veidi rohmaka sulega kirja pandud, viimistlemata ning kohati kaldus sürri. Just eriti hoogne see ei olnud. 95% tegevustikust toimub ühes-samas korteris, mistõttu erilist actionit toimuda ei saanud.Häiris ka erinevate isikute vaheldumine mina-tegelasena. Ja miks pidid need peatükid kõik poole lause pealt algama?
Tegelastest oli Vetðerovski kuidagi kahtlaselt holmsilik kuju. Mis tüüp ta selline üldse oli? Mingi masohhist või? Et tooge aga oma tööd kenasti siia, las mina lõpetan nad ära.
Kahjuks kestis üks ja sama jutuvestmine kuni lõpuni, ja lõpp oligi lihtsalt lõpp, puänti tegelikult polnud.
Teksti loeti eesti keeles

algus oli igav .. lõpp oli juba täitsa lööv....minujaoks tuli lõpp liiga ruttu .. ei teadnud, et pooleraamatu peald tuleb teine otsa...paljud otsad jäid lahtiseks .....algus võtab 5 punni maha
Teksti loeti eesti keeles

Üks kahest Strugatskite raamatust, mida olen üldse suutnud läbi lugeda (teine on "Hukkunud alpinist"). Lapsepõlves see raamat kusjuures isegi meeldis mulle, ilmselt kohati päris vaimukate naljakohtade juures. Näiteks Gubari sekeldused naistega panid praegultki muigama.

Muidu aga...Ikka need intellektuaalid köögilaua taga maika väel viina kaanimas, ikka need messianistliku alatooniga targutused inimkonna tulevikust. Tüütu, igav, vastik, rõve, aga mis peamine, täiesti ja lõplikult külmaks jättev.

Teksti loeti eesti keeles

Vot, kurat, sellega on siis nõnda jäänud, et omal ajal sai "väljasõitu rohelisse" kiidetud ja lemmikuks kuulutatud, kuid duo-raamatu esimese poole kohta ei osanud eriti midagi öelda, kuid vast ajaga rohkem arvamust juurde tulnud. Viimane pikem arvustaja just kritiseeris seda banaalset köögilaua taga viinatamist ja targutamist, kuid mina asendaksin banaalse mõne vähem kurjustava omadussõnaga, kuna hoolimata oma suhteliselt laisast tegevusest, mõjus raamat siiski huvitavana ja küllalt haaravana, et erilise igavustundeta lõpuni vändata ning kui kord sai sinna lõpuni jõutud, siis jäi meelde kui ikka päris meeldiv kogemus, kuid vot mis maksimumhinnet anda ei luba, on see kurb teadmine, et samas ei mäleta ma loost enesest just eriti palju. Küllalt, et hinnata, kuid mitte küllalt, et parimate sekka hinnata.

Vaatan, et siin on suht kurjasti kritiseeritud mingit omapärast peatüki alustamist, mis mulle ausalt öeldes ei meenugi, ikka nõnda kaua aega sai tagasi loetud, kuid kuna ei meenu, siis on täiesti loogiline, et mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud ehk siis sellest suht suva. Üleüldse ennast tundes arvan, et kui nüüd meenuks, siis tekitaks selline teistsugune kirjutamisviis just rohkem positiivseid kui negatiivseid tundeid. ^^

Mis aga kõige kurvem on, on see, et pärast terve selle lühikese arvustuse läbi lugemist, sain aru, et mul pole ikka veel midagi erilist selle kohta öelda. Kahju sellest, kuid vähemalt sai siis suti oma poolehoidu näidatud ning eks nõrk poolehoid ole kah parem kui mitte midagi.

Teksti loeti eesti keeles

Sai loetud kunagi üle 20 aasta tagasi. Praeguseks ei mäletanud enam midagi, mitte midagi. Aga ega teos halb olnud, vastupidi. Kaks kolmandikku oli ülinauditav, vaid lõpukolmandik kippus pisut lohisema."Miljard aastat enne maailmalõppu" meenutab tugevalt hiljuti loetud Vititski "Selle ilma väeteid", kuid on tunduvalt kompaktsem, tempokam, põnevam, meeleolukam ja mida veel. Ühist on see, et eksisteerib kamp tegelasi, kellele on looduse poolt anne antud, kuid kes on sattunud hammasrataste vahele ja kes sealt pääseteed leida ei suuda.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene lugu, mida ma Strugatskitelt lugesin, hiljem olen pea kõik vendade eesti keeles ilmunud teosed läbi lugenud (luiged on veel ootamas). Ning tänu sellele loole hakkasin üldse ulmet laiemalt lugema. Oleks see olnud kehv teos, siis avatavasti oleks kõik järgnev olemata olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevuspaik on mingi korrusmaja Peterburis. Kirjanike tahtel elasid kõik tegelased lähestikku. Mõned isegi samas majas. Seda ma küsisin küll endalt lugemise ajal et mismoodi need ülitalendikad avastajad ja leidurid kõik ühtekokku sattusid. Klassikuid tsiteeriv matemaatik Vetšerovski kehastab euroopa humanistlikke väärtusi. Meenub et sarnaselt "Inetute luikedega" toimub enamus romaani tegevusest ühise laua taga istudes hõrgutisi nautides. Lugejana eelistan "Inetutele luikedele" "Miljardit aastat", kuna see on arusaadavam.
Teksti loeti eesti keeles

Ma esimese hooga ei oska Targo Tennisbergi arvustusele midagi lisada... kuid mõtlen. Lugu on seda väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Sander Vahter
23.10.79
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Väga ilus lugu. Kui panna Tolkieni "Leht ja puu" ning "Suur-Woottoni sepp" kokku, siis saabki sellise loo, sest tegelased nii maalivad kui käivad haldjamaal külas.

(oih, kas ma tegin BAAS-i juurde veel ühe võrdluse Tolkieniga? Häbenen, aga sedakorda pean endale kindlaks jääma, pealegi säästab see mind sisukokkuvõtte tegemise vaevast.)

Teksti loeti inglise keeles

Arvi sisukokkuvõte pole võib-olla päris täpne, vähemalt värskelt jutu läbi lugenu jaoks, aga piisav. Lisaks on jutul veel lõpulause, mis küll puändi mõõtu vast välja ei anna, aga suht võimas on ikka.

Ahjaa, ja seda juttu ei saa lugeda inimesed, kes eessõnasid ei loe. ;)

Teksti loeti inglise keeles

Saatesõna väitis, et tegu olla hommage`iga Bradburyle. Ei tea, pole Bradburyt inglises lugenud, kuigi mingit brädburilikku fiilingut isegi oli.

Kuud on kokku tulnud, et jälle üksteisele jutte vesta. Sõna saavad Juuni ja September, aga ühe lugu on juba kuuldud ja teise oma ei tekita erilist elevust. Ning siis räägib Oktoober jutu väikesest poisist, keda kõik kiusavad, nii koolis kui kodus ja kellel sellest nii siiber saab, et kodunt ära jookseb. Peale pisukest rännakut leiab poiss uue sõbra, kes teda ei kiusa ning kellega on vahva koos mängida...

Pagan, ei meeldi mulle ilma lõputa lood. Minusugusele tühise fantaasiaga mõttepunktile on vaja kõik ilusti ära seletada ja lõpuni, sest muidu ma ei saa aru. Kui Oktoober oleks oma loo lõpuni jutustanud, oleksin ilmselt viie pannud. Nüüd panen nelja.

Teksti loeti inglise keeles

Kolm kuud peale Kristallnachti seisab noor juut Yavin oma kadunud vanaisa poe uksel ja vaatab maailma. Kollase mantliga mees läheb koos väikese poisiga üle tee asuvasse raamatupoodi. Kuid mõne aja pärast väljub ta aga ilma poisita, hoides hoopis kõvasti raamatut kaenla all. Veider lugu küll, arvestades, et Kristalliöö käigus põletasid natsisead poe raamatutest tilgatumaks tühjaks. Järgmine päev on kollase mantliga mees tagasi, sedakorda väikese tüdrukuga. Kordub sama stseen, mis eelminegi päev: mees tüdrukuga majja, natukese aja pärast raamatuga välja, tüdrukut eikusagil. Yavinil pilt selge ja asi klaar: raamatupoe pidaja, vana juut, äritseb väikeste lastega, vahetades neid raamatute vastu. Ilmselt keedab ta neist suppi vms. Inimsuse säilitanud kodanikuna läheb Yavin asja klaarima...

Noh, ebainimlik natsiparteilane oli ehk pisut ülearu karikatuurne. Sihukestest ma lugesin juba tatina ühest teisest suurriigist pärinevatest raamatutest. Ega ma tegelikult ei vaidle, võib-olla nad olidki sellised. Põhiidee oli muidugi ilus ja tõelisele raamatusõbrale kindlasti ka ahvatlev -- aga hoolikalt järgi mõeldes -- ikkagi ivake liiga jabur. Aga klaarilt kirja pandud.

Teksti loeti inglise keeles

Jeesus Kristuse elu läbi kilpkonnasilmade. Kilpkonn on väga vana ja oskab inimkeeli kõnelda ning märgates ühel päeval kolme kingitustega ülekoormatud tarka läände suundumas, võtab ta neile sappa, et Jeesusega suhelda, sest kellegi teisega tal millegipärast rääkida ei meeldi. Lugu koosneb pildikestest, kus piltide vahele jääb hulk aastaid -- Jeesus poisipõlves, noorukina, abielumehena, terrorismi eest ristile minemas. Kuna üsna vahetult enne jutu lugemist olin vaadanud "Briani elu", siis olin üsna leebelt meelestatud, sellega sobis kokku küll, nii et "neli".
Teksti loeti inglise keeles

Väike Maurice Ravel (jah, seesama) on leukeemiasse koolemas. Aga kuna ta aitab maal vanaema juures pagoodidel (kuuldavasti prantsuse folklooris mingid elukad, kes koosnevad põhiliselt portselanikildudest (ma ei mõelnud seda ise välja, ausõna)) kurjade nälkjatega võidelda, siis ta saab hiljem "Bolero" kirjutada... Minu arvamus kaasaegsest fantasyst üha langeb ja langeb.
Teksti loeti inglise keeles

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.

Teksti loeti eesti keeles

See tagasihoidlik raamat leiab äramärkimise ja saab üsna teenimatult "viie" ainult tänu sellele väikesele faktile, et nii ca 8 aastat tagasi juhtus see raamatuke mulle näppu ja läbi sai ta loetud. Ning üllatusega avastasin ma, et olen võimeline tarbima ka võõrkeelset kirjandust. Niisiis, minu esimene inglises loetud raamat, seepärast mäletan ma seda ka teatud -- aga nagu juba mainitud -- kirjandusliku tasemega põhjendamata soojusega südames.
Teksti loeti inglise keeles

Dramaatikat? Nojah, eks ollakse ju harjunud, et kui mõnes kirjateoses asub mõni seltskond teele punktist A punkti B, ise sinna juurde arutades, et see teekond peaks tõesti olema "tühiasi", siis kogenud lugeja juba teab, et elus võib see ju lihtne olla, aga raamatus see asi niisama juba ei jää. Kindlasti tabab neid teel mõni õnnetus, keegi võtab nad vangi või saab paagist bents või kaerakotist hobukütus otsa ja kaelas ongi ilge jama, millest päästa saab neid vaid tegelaste endi mäkkaiverlik nupukus, resoluutne tegutsemine ja/või õnnelik juhus.

1633-s midagi sellist ei ole. Kui seltskond asub teele, näiteks meritsi Prantsusmaalt Hollandisse, siis riskihindamise käigus tulevad jutuks küll piraadid, aga pundi löömamehed ütlevad hooletu "wicked grini" saatel, et pole probleemi. Ja polegi. Pea kõik retked ja ettevõtmised, mida head ameeriklased ette võtavad, sujuvad tõrgeteta. "Ja kõik tööd meil korda lähevad," või kuidas see laulusalm ütlebki. Mõnevõrra harjumatu, aga samas omamoodi armas ka sellist raamatut vahelduseks lugeda. Nii saabki rahulikult keskenduda ajaloo õppimisele ning vahepeal omaette ennustada, kes siis headest lõpuks oma otsa leiab. Keegi peab ju surma saama ja niipalju on F&W dramatiseerimistundidest ka kõrva taha jätnud.

Ajalugu saab siit raamatust õppida küll. Isegi pisut vähevõitu, sest autorite poolt vahendatud ajalugu on tõepoolest mitu kraadi dramaatilisem kui raamatu enda süžee. Ma olen vana ja paadunud musketäridefänn, nii et 17. sajandi Euroopa ajalugu sobib mulle hästi.

Huvitav, et 1632-s mind see heade inimeste headus suuremat ei häirinud. Võib-olla on nad nüüd jätkuosa ka moosisemaks teinud, aga eriti raamatu esimeses pooles tundsin ma ennast kõigi nende heade tegelaskujude kõrval sellise pisikese poritükikesena väikses reoveelombis. No need head olid kohe nii-nii-nii head. Ja mitte ainult ajas tagasipaisatud ameeriklased, kellest ju muud ei ootagi, kui moraalset ja ülikõlbelist käitumist, ka kohalikud sakslased olid üllastest demokraatiaideedest paari aastaga nii läbi imbunud, et kõhe hakkas. Loomulikult saabus 21. sajandist ka negatiivset elementi -- tõre ja kuri erukolonel vms., kes alguses sakslastesse nii halvasti suhtus. Aga aja jooksul ta nägi -- eriti kui head seltsimehed aru said, miks ta elus nii kibestunud on ja temasse nii mõistvalt suhtusid -- et ta oli eksinud ja loomulikult saab temagi raamatu lõpuks heaks.

Ahjaa, need sakslased. No ei usu. Ma küll ei pea 17. sajandi inimesi metslasteks ja ega ma mingi suurem asi inimhingede insener ei ole, aga ma siiski kardan, et inimestega on midagi umbes sarnast nagu tehnoloogiagagi. Nagu raamatu peategelased isegi ütlevad: me teame küll, kuidas valmistada kolmelabalist sõudekruvi või roostevaba terast, aga 17. sajandi üldine tehnoloogiline tase ei võimalda meil seda esialgu isegi proovidagi. Ja ma kahtlustan, et midagi sellist peaks saama ka inimestele üle kanda. No ei imbu see uus mõtlemine paari aastaga pea nelisada aastat vanematesse inimestesse. F&W-l on aga 21. sajandi ameeriklaste ja 17. sajandi sakslaste mõtteviisid pea eristamatud.

Nii et hindeks... no ma ei tea. "Neli", aga selle kaubaga, et 1634-a enam ei loe. Kui peaks olema kuskil laialdaselt välja reklaamitud, et Baltic Warsi (u. nii on tööpealkiri maha hõigatud) aktsioon leiab aset põhiliselt Dagöl ja Öselil ja ma selle õnge lähen, siis langeb see hinne siin "kolmele".

(Kahe arvustuse peale kokku ei ole me suutnud midagi sisukokkuvõtet meenutavat kirja panna. See on tingitud ilmselt sellest lihtsast põhjusest, et süžeed kui sellist on sealt 700-lk pealt suht raske leida. Aga paari sõnaga: pahad (Richeliu, hispaanlased, Charles I (kes ilmselt selles ajaloos sureb pea õlgadel)) hakkavad jälle pead tõstma ning ameeriklasi ja Head Kuningat Gustavit kiusama ja saavad jälle üle tahi.)

Teksti loeti inglise keeles

Minu väikse karuaru jaoks liiga metafüüsiline. Lool oli korralik algus ja kui oleks olnud ka korralik ots, oleks kolme saand. Või mis siin ikka -- kui juba laristamiseks läks -- neljagi!
Teksti loeti eesti keeles

Korralik käsitöö. Rohkem polegi võimalik sellise raamatu kohta midagi öelda.Neli. (Mul on muidugi ka teatav patoloogiline nõrkus patriootilis-propagandistliku p*sa suhtes, kusjuures mul on suhteliselt ükskõik, mille suhtes see suunatud on.)
Teksti loeti eesti keeles

See on sihuke kirjutamisstiil. Kirjutad mingi jutukese valmis ja siis hakkad otsima kõige huvitavamaid kohti, mis on õnnestunud sisse kirjutada ning siis sinna keskele surada peatükinumber. Seda harrastas juba Alistair MacLean. Advanced kirjanikud nagu Dan segavad veel hakitud süžeeliinid omavahel ära. See on muidugi ainult sellel eesmärgil nii tehtud, et lihtsakoelised prolemehed ei saaks õhtul hetkekski hinge tõmmata, et raamatut käest ära panna ning jääksid arvamusele nagu oleks tegu ilgelt põneva raamatuga ja väga hea kirjanikuga ning läheksid kindlasti ostaksid ka järgmise raamatu, mida Alistair või Brown kokku on kribanud.

Tegelikult ju ei olnud midagi nii erilist? Nelja väärt, seda kindlasti.

BAAS ongi üks hiiglaslik spoiler, nagu keegi (minu meelest Jyrka ise) kuskil kunagi ütles, nii et selles suhtes mul mingeid illusioone ei ole. Aga olgu see teile õpetuseks, et kui raamat poole peal on (jäin lihtsalt hommikul kell 6 suurest väsimusest magama), :) siis normaalsed inimesed BAAS-ist arvustusi ei loe. Nii et Jyrkal on õigus lurjusest võmmi suhtes, jätke see endale meelde. :)

Teksti loeti eesti keeles

See tombraider seal lõpus läks ikka tõega tüütuks. Võib kõlada uskumatuna, aga kui kangelased saavad vasaku lehe ülemises osas eelmisest vanglast/kurikaela haardest põgenema vaid selleks, et parema lehekülje alumises otsas uude lõksu kukkuda (kusjuures iga järgmine õnnetus, mis neid tabab, on üha uskumatum) ning see toimub täpselt ja perioodiliselt nagu kellavärk nii u. väh. 100 lehekülge järjest, siis muutub see kohutavalt ja südant pahaks ajavalt tüütuks. Ma ei söanda Crichtoni kohta kuuldavalt välja öelda sõna "amatöörlik", aga mingi hetk lugemise ajal tuli mulle see sõna pähe küll.

Minu meelest oli nende sellide toimetamistes ja tegemistest paar leivaauto mõõtu loogikaauku, aga kuna lugemisest on paar kuud möödas, siis ma sedakorda enam nende koha pealt kobiseda ei mäleta.

Teksti loeti inglise keeles