Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neal Stephenson ·

Snow Crash

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Lumevaring»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
23
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (32)

Tõsiselt kärtsaka ja laheda algusega raamat. Juba esimese 2,5 lehekylje järel sai mitte just väikese kõhutäie naerda. Mõnevõrra Mangalik keskkond ja tegelased. Peategelane Hiro Protagonist, endine häkker, on pooleldi jaapanlane ja käib ringi kahe samuraimõõgaga. Bad Guy on veelgi värvikam - vaalapyydjast aleuut kes loobib oma oponentide pihta käepärasest materjalist valmistatud harpuune, klaasist nugasid ja sõidab ringi eriliselt karmi Harley''ga, mille kylgkorvis paikneb vene allveelaevalt mahakruvitud tuumalõhkepea. Parasjagu andekas on ka Stephensoni visioon virtual reality tulevikust. Peale selle sisaldub raamatus veel terve hulk head/paremat, näitex huvitavaid mõttekilde religioonide arengust (mis on vahet religioonil ja viirusel?), keelest kui nähtusest (miks on on maailmas nii hullumeelselt palju erinavaid keeli?), jne. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt üks paremaid küberpungi raamat, mida ma viimastel aegadel lugenud olen. Huvitav on see, et kui Gibsonlik visioon oli see, et kellel on info, sellel on raha ja võim, siis "Snow Crash" jagab kübermaailma (Metaverse) ja pärismaailma (Reality) konkreetse joonega kaheks - Hiro Protagonist oli raamatu alguses Reality pizzapoiss, kuid Metaverses oli ta miljonär, omamoodi Samuraiprints, kellel oli oma maja ning kelle kirjutatud koodi kasutasid paljud Metaverse rakendused. Lisaks sellele, tundub, et Neal Stephenson jagab seda arvutimajandust Gibsonist megapalju rohkem, mistõttu on tema paljude tegelaste toimingud oluliselt arusaadavamad. Üldiselt, värk on selles, et korraga nii Metaverses, kui Realitys on hakkanud levima mingi imelik viirus - "Snow Crash" (nimi tuleb sellest valgest mürast, mida on võimalik nautida televiisorist, kui keegi antenni kirvega pooleks kaksab). Selgub, et hackerid, kes on harjunud tegelema binaararvudega ning kelle aju on arenenud algoritmilise mõtlemise poole, lähevad lolliks, kui neile teatavat sorti bitmappi näidata. Pärast selgub, et mittehackeritele on võimalik sama tulemust tekitada mingi veidra medikamendiga (mida kellegil ei ole õnnestunud uurimiseks oma kätte saada, kuna see drug võtab kätte ja selfdestructib, kui keegi autoriseerimata isik seda kiskuma läheb. Üks kloun hakkab seda asja uurima ning kooleb (pisikese klaasnoa torke tagajärjel). Hiro Protagonist jätkab poolelijäänud tegevust ning leiab, et kogu see kamm on mingit moodi seotud baabeli torni müüdiga ning Sumeri kultuuriga. Ajapikku selgub, et, kuigi inimese aju on arvutist erinev, on samas võimalik tõmmata ka paralleele ning et inimest on teatavate piltide ning lausete abil võimalik sundida täitma mingeid toiminguid (nagu programmeerimine). Selgub, et iga inimene oskab kahte keelt, n.ö. sisemine keel ning pindmine keel (see, mida ta räägib). Pindmine keel samal ajal kaitseb inimest häkkimise vastu, kuid kui mängu tuli "Snow Crash", siis jõuavad alumises keeles antud käsud otse kohale ning inimestest saavad normaalsed zombid. Loomulikult olid platsis kohe ka pahad. Raamatu negatiivseks omaduseks võiks lugeda võibolla vaid seda, et ta kippus kohati veidike venima ning oli vahest liiga pikk. Teisest küljest jälle, kui ma seda raamatut teist korda üle lugesin, tundus see pikkus täiesti vastuvõetav või isegi pisut liiga lühike, sest alles siis hakkasin ma aru saama paljudest detailidest, mis esialgu tundusid tähtsusetud. Väga soodne, kuid pisut raske lugemismaterjal.
Teksti loeti inglise keeles

Tõeliselt hoogne ja mõnus tekst, nagu eespool juba mainitud on. Isiklikult meeldis kõige rohkem raamatu algus, kus väga ilusti kirjeldati suurkorporatsioonide poolt juhitavat maailma.

Natuke peaksin selle raamatu kallal siiski norima. Minu jaoks oli natuke imelik on selles teoses osade sõnade kasutus. Nii mõnegi sõna kasutus/tähendus on raamatu väljaandmise ajast muutunud. Samuti oli väga informatiivne ja sisuga tihedalt seotud need pikad arutlused usu tagapõhjast ja selle tekkest, kuid ülejäänud teosega ei sobinud kohe kuidagi kokku.

Sellegi poolest väga hea raamat ja kindlasti kohustuslik lugemisvara cyber-pungi austajatele.

Teksti loeti inglise keeles

P6nevaim cyberpunk yldse vist, mida lugenud olen, kuigi kirjanduslikult mitte nii tugev kui Gibson. Peategelast Hirot on veidi raske ette kujutada - elu pole siiani n2idanud, mismoodi n2eb v2lja musta- ja kollasenahalise inimese ristand - aga see on v2ga eestikeskne mure.Stephensoni yksikaslasised tulevikurula- ja tsiklikirjeldused ajavad suu vett jooksma, v2ga huvitavalt on v6imalik ette kujutada ka Hiro toakaaslase Vitaly Tshernobyli b2ndi The Meltdowns... Ja metaversumit samuti.Ettevaatlikele hoatuseks: raamatut on v2ga raske k2est panna, kui lugemist juba kord alustatud. Ja 2rgu ehmatagu teid lingvistilised spekulatsioonid -- virtuaalse Raamatukoguhoidja jutt on v2ga p6nev.P.S. Kui see oleks viirus, oleks te praegu surnud. M6elge oma turvalisusele ;)
Teksti loeti inglise keeles

Snow Crash on sheff raamat — teravmeelne, tempokas, põneva müsteeriumiga.

Üks osa kirjeldab lähituleviku maailma. Näiteks kohe sissejuhatuseks on 30 lk kirjeldust pitsaveost. Või peatükk, mis kirjeldab USA riigiaparaadi tööd, või peategelase mootorrattaostu. On küll kole pikad loo edasiliikumist aeglustavadpeatükid, aga samas tunned kohe, et kirjanik on omaloodud maailma paberilelaotamist tõsiselt nautinud.

Teine osa koosneb actionist, kiired tagaajamised ulmesõidukitega, plahvatused, hirmkarmide relvadega duellid veidrates tegevuspaikades.

Õnneks ei ole tagaajamised tagaajamiste endi pärast. Kogu möll käib selleks, et päästa maailm uue salapärase viiruse käest, mis saab jagu nii arvutitest, häkkeritest kui lihtinimestest. Mõistatuse lahtiharutamise käigus jõuab peategelane muistse Babülooniani ja avastab üllatavad seosed religiooni, IT ja tervise vahel. See osa raamatust meenutab Polanski Üheksandat väravat või Eco Roosi nime.

Tegelt saaks sellest raamatust vähese vaevaga kolm bestsellerit. Ülalnimetatud kolm peatüki tüüpi vahelduvad kenasti üksteise järel. Loed lihtsalt peatükid kolmeks ja lööd eraldi kaante vahele. See lahendaks ka nende probleemid, kellele 600 lk tervik kohati venima hakkas.

Neile, keda sõna küberpunk peletab, Stephensoni arvutivärk ja virtuaalreaalsus ei ole mingi hägune segapudru, vaid lihtne suht-koht selge ja usutav ka kahendsüsteemis mitte mõtlevale inimesele.

Ohh, ja need tegelased, kellest pea ükski ei ole selgelt positiivne või negatiivne — onu Enzo, ameerika president või ühe peategelase riigiteenistujast ema :-)

Teksti loeti inglise keeles

Jah, ka minul tulid seda suurepärast raamatut lugedes silme ette jaapani animed, näiteks "Ghost in the Shell", "Akira", "Metropolis" ja "Wolf Brigade". Samuti võis teatavaid paralleele tõmmata Johnny Mnemonicu ja Tank Girli filmidega. Võitlus lennukiemalaeva pardal aga meenutas kahjuks Kevin Costneri haletsusväärset käkki "Waterworld". Küberpunk küberpungiks, kõige enam nautisin tohutut hulka erinevaid vidinaid, mida tegelaselt põhiliselt enesekaitseks kasutasid. Aerosool "Liquid Knuckles" ja 15- aastase naiskulleri Y. T. ihusisene viimane võimalus kaitseks vägistamise eest vedasid suunurgad kõrvuni. Vaesestatud uraani sisaldavaid plönne tulistav tuumakuulipilduja "Reason" (I´m sure they`ll listen to Reason, says Fisheye) pani aga lihtsalt oigama. Lahe, tapvalt naljakas, ohtralt actionit sisaldav raamat, mis samas pakkus üsna põhjaliku ülevaate sumeri, babüloonia ja heebrea usundiloost. Viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles

mu keskmine hinne autorile on seni kahtlaselt madal, seda tuleks parandada :) kiidetud on eespool juba küll, nuriseks siis, et autor on üsna lõdva sõnakasutusega, jätab sisse väikesi ebaloogilisusi ja ega eriti ilus pole olevikuvormis kirjutatud romani puhul ka see, kui hilisemad sündmused on kohati eespool kui varasemad. aga visioon kaubandusketistunud tulevikumaailmast, deemonitest kubisevast virtuaalsusest ja eelkõige komparatiivse mütoloogia abil tõestatud väide, et viirus = narkootikum = religioon on siiski nii vägevad, et hinnet alla ei hakkaks võtma.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja saab see raamat vaid sestap, et syzeekulg on natuke liiga ettearvatav, hollywoodlik. Ja ajaloolised allusioonid pole ka parimate killast. Kõik muu on aga eelviimase peal.
Teksti loeti inglise keeles

Võrratu raamat, naudin senini, kui vahel lugema sattun. Ja levitan mõnuga oma tuttavate hulgas. Karjakaupa värskendavaid ideid ja huvitavaid vaateid, ja seda kõike veel arvestades, et tegemist on ühe cyberpunk`i esikteosega.... :) Juba ainüksi Cosa Nostra Pizza ja onu Enzo on võrratud, aga kogu see kommertsi ja riigi segu ja need mõnusalt jaburad isikud ja tulevikuvisioonid... :))
Omal ajal võrgust Neuromancerit otsides sattusin pidevalt Snowcrashi (ülivõrdes) viidetele, ja lõpuks teda ennast välja tuhnides ei pidanud ka pettuma... Haruldane.

Kaua ma ikka kiita jaksan, lugege ise. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on õnnestunud seguga koomiksist ja religioonifilosoofiast. Pildikesed tulevikumaailmast on üpriski köitvad. Ehkki arvestades, et peategelaste isad võitlesid II Maailmasõjas, on meie jaos tegu pigem minevikuga - tegevustik tuleks dateerida kuhugi 1970ndatesse või äärmisel juhul 80ndate algusesse (mida tekstis kohati esinevad aastaarvud küll ei toeta). Alternatiivajaloo riiulile teos siiski ei kandideeri, kuna ei räägita sellest, miks ja millal on maailm muutunud niisuguseks nagu ta on.

Kohati kippus küll peale tunne, et Babüloonia ajaloo ja mütoloogia tutvustamisega minnakse pisut liiale, aga enne, kui see tunne jõudis valdavaks muutuda, lõigati jälle mõõgaga paar tegekast tükkideks ja kõik loksus kenasti paika.

Kirjutada autor igatahes oskab. Teksti vürtsitavad ohtrad tabavad võrdlused (deliveraatorid teavad pizzast sama palju kui beduiin liivast, kuul põrkab kuulikindlalt ülikonnalt tagasi nagu käblik verandaukselt jne). Nagu järelsõnast selgub, on Stephenson ka üksjagu programmeerimisega tegelnud, tänu millele ei ole kogu seda küberruumi-asjandust piinavalt valus lugeda nagu mõne teise autori puhul.Minusugustel lugejatel, kelle esimeseks kokkupuuteks küberpungiga oli William Gibsoni "Neuromanceri" eestikeelne tõlge, on küll vaja teatud eneseületamist, et osta raamatupoest raamat, mille tagakaanel esineb sõna "küberpunk", aga antud juhul tasus risk ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jube hea raamat: ühtlane stiil ja mõnus lugeda. Usuasjade kirjeldused olid täpselt parajalt annustatud, et ei kippunud tegevuse hoogu segama.

Ainus asi, mis (ka mõnda teist arvustajat vist) häiris, oli II ilmasõja ja Vietnami sõja leierdamine. Tegelaste vanus oli selle jaoks siiski veidi sobimatu. Ameeriklased on piisavalt palju madistanud, et oleks ka mõne sobivamasse ajajärku kuuluva sõja suutnud sinna sobitada.

Plusspunktid selle eest, et suudeti äärmiselt usutavalt tänapäevast ja ilmselt ka tulevast infoühiskonda kirjeldada. Raamat ju kirjutati enne Interneti plahvatuslikku levikut.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Kahju ainult, et seda neurolingvistilist poolt nii vähe oli. Selles mõttes, et kõneldi temast peamiselt teoorias. oleks olnud huvitav seda lugeda umbes samamoodi nagu metaversumis toimuvat. Aga see pole kurtmine, kindel viis teosele.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus ja huvitavate nüanssidega - mõnevõrra teisiti oli ette kujutatud virtuaalreaalsust kui näiteks Gibson ja Simmons.

Nii põnevalt oli sisse põimitud Piibi-eelse ajastu religioonikirjeldused, et võta kasvõi kätte ja hakka seda lisaks uurima!

Kindlasti oleks raamatule hästi mõjunud, kui seda Maailma päästmist oleks vähem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ryndas Bush Iraaki, et Bagdadi muuseumis leiduvate sumeri muististe abil maailma valitseda, aga kohalikud said asjale pihta ja ryystasid muuseumi ära. Praegusel Ameerika presidendil on Rife,iga mitmeid yhiseid jooni-teksaslane, sygavalt usklik-Rife kyll tegelikult polnud-jne. Einoh, kui nyyd tõsiselt rääkida, siis hea raamat. Lihtsam ja naljakam kui Gibson. Muide, ma poleks uskunud, et kyberpungis maailma päästetakse, arvasin, et sellesse zhanrisse kuuluvate teoste tegelaskujud tegelevad rohkem ellujäämisega. Kommentaariks Toomas aasa arvustusele-tekstis oli ju mainitud, et Hiro Protagonist syndis 1970-ndatel, mil ta isa oli juba suhteliseliselt kõrges vanuses( nagu arvatavasti ka Raven) . Nii et ei mingit alternatiivajalugu, romaani tegevus toimub lähitulevikus. Tõlge oli hea, ehkki peab mainima, et Eestis tuntakse kuulsat Kreeka filosoofi ikkagi Platoni, mitte Plato nime all( sama viga oli ka näiteks Heinleini " Tähesõdalaste" tõlkes) .
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid küberpunki teoseid, mida olen lugenud. Kindlasti annab see silmad ette Gibsoni loomingule. Vahest ainukesena peaksin ma võrdväärseks "Snow Crash"-iga Gibsoni juttu "Burning Chrome".

Erinevalt "Cryptonomicon"-ist algab see raamat ühe kõva pauguga ja läheb nii välja kuni lõpuni. Lugejale ei jäeta ühtegi hingetõmbe pausi, ning kohati võtab tempo lausa silme eest kirjuks. Siiski on seda nauditav lugeda. Soovitan!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kyberpunki ma armastan. Aga see siin oli minu jaoks siiski liiga pikk. Materjal ei täida mahtu ära ning stiil pole ka nii hea, et hõredat teksti täidaks.

Huvitav, kas Eco käib ka tõsistele kabalistidele närvidele? :P Sumeriasjandusest ei jaga Stephenson igatahes muhvigi. Esimese pool lehte tundus teooria huvitav, siis kiskus aga yrgplämaks. Reformaator Enlil ja sumeri alfabeet, my ass. Ma saan aru, et iga kitsa valdkonna petsjalist kobiseb, kui mingi termin valesti kirjutatakse, kuid vaene Mesopotaamia (sumerid-babyloonlased-assyyrlased) jääb millegipärast kõigile pidevalt jalgu. Ja kui relvade või rulade puhul näevad kirjanikud enamasti detailidega vaeva, siis nii obskuursete teemade puhul piisab 1930ndatel väljaantud lasteraamatust. Urr. :)

Ma saan aru, et Stephensonile ei meeldi Yhendriikide valitsus. Aga see on tema isiklik probleem. Who cares? Ja paraku on mul ka sedavõrd vilets huumorimeel, et peategelase nimetamine Protagonistiks on minu jaoks umbes sama kui kutsuda teda Öäkiks - taolise võluva stiilivõttega omandab tekst sujuvalt paskvilli lõhna. Ning sellest tahtlikult mööda lugeda on võimalik, kuid raske.

Muidu on Stephensonil ideid kyll, fabuleerida ta täitsa oskab ja tulemus pole yldse paha. Aga mitte briljantne. Ei vapusta. (Ehk peaks kunagi inglises lugema, äkki aitab? Naah...)

P.S. Vaatasin jutu yle ja tõesti, Plato-sarnased toimetamisvead häirisid kah lugemist. Asherah:Asherahit saab ju käänata ainult inimene, kes inglise keelest suuremat ei tea - vähemalt mitte seda, et sõnalõpuline h ei hääldu. Seevõrra on inglise tekst muidugi sujuvam. Eks kunagi sirvin yle, ehk arvamus ikkagi paraneb.

P.P.S. Takkajärgi mõeldes leidsin vist yhe asja, mis mind Stephensoni juures segab. Minu jaoks eristub kyberpunk muust (ulme)kirjandusest eelkõige selles kirjeldatava attitude`i poolest, ses mõttes on erisus psyhholoogiline. Lew Bergi moodi ringi tatsamine, imepyssidest täristamine ja "mutisitt!" karjumine võiks ju ka kyberpunk olla, aga ei ole. Psyhholoogilisest sygavusest jääb puudu. Siin samuti. Kui Gibson - eriti "Pattern Recognition"-is - on harukordselt sygav isegi tavakirjanduse parimatega võrreldes, hoolimata tehniliste vidinate olemasolust või puudumisest, siis Stephensoni karakterid on lapikud kut lestakala. No ei ole neis sees midagi, rebid tapeedi katki ja tuleb liimine täissoditud tellissein vastu. Ilmselt selles asi ongi. Maitse-eelistus muidugi.

P.P.P.S. Miks ma kogu aeg "Stephenson"-i asemel "Gaiman" kirjutan, nii et tykk aega hiljem parandama pean? Mingi freudism vist. :P

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oleksin mingi hetk hindeks koguni "kahe" pannud, aga raamatu lõpuosa kujunes oodatust pisut paremaks.

Ilmselt üks põhjustest, miks ma Stephensoni üllitist eelpoolkõnelejatega võrreldes madalamalt hindan, on asjaolu, et ma ei ole just kõige suurem küberpungi sõber. Samas on selleski þanris esinenud mulle meeldinud tekste, mistõttu loen jõudumööda küberpunki edasi.

"Lumevaringu" puhul häiris mind tõsiselt see, kuivõrd naeruväärseks päris paljud asjad olid tehtud (no näiteks see Ameerika Ühendriikide ja selle salateenistuse teema, see sumerite sissetoomine oli ka nii ilmselgelt pseudoteaduslik). Ka jättis suhteliselt ebaloomuliku või veidra mulje mõningate tegelaste käitumine erinevates situatsioonides (selle rulahundi mõttekäigud ja teod olid vahel päris "huvitavad"). Mõistagi on see suure tõenäosusega taotluslik, aga kuna mind jätsid autori miskid isiklikud arveteõiendamised suhteliselt ükskõikseks, siis jäi asi vahepeal väga igavaks. Eriti närb oligi raamatu keskmine osa, kus ma isegi kaalusin teose pooleli jätmist. Õnneks või kahjuks ma seda tavaliselt siiski ei tee ja lõpuosa oli tõesti kuidagi loetavam. Ja olgem ausad, Stephensonil oli ka mitmeid päris vaimukaid leide ja mõttearendusi. Kuna neist on juba eespool pikalt-laialt räägitud, ei hakka neid üle kordama.

Kokkuvõttes siiski hindeks selline nõrk keskmine ja on küllaltki tõenäoline, et seda raamatut ma uuesti üle enam lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga sellele raamatule peab ikka "5" ära panema, niivõrd läbimõeldud, mitmekihiline ja uudne oli see. Nõus muidugi - detailidega laseb NS kohati üle jala ja teinekord tundub mõni situatsioon paljalt pila või efekti pärast kokku traageldatud olevat, kuid see ei häiri lugemisel kuigivõrd. Muidugi on maailm pisut mangalik ja väga raske on seda Clarke`i või kasvõi Simmonsi visioonide kõrval väga tõsiselt võtta, samas kui -- arvestades just, et NS raamatu tegevus peaks meile ajaliselt "lähemal" olema -- paljude tehnoloogiate arengu tänast seisu vaadates on mainitud kahe mehe maailmad puhas spekulatsioon, sellal kui NS kirjeldab asju, mille puhul oleks raske selgitada, miks ei lähe nii, nagu tema ette näeb. Ehk loob selle mulje too pisut kerglane, pidevalt muigega suunurgas toon, millega autor oma lugu jutustab ja mis muidugi sellele teisalt tõeliselt kasuks tuleb? Lisaks sellele aga, et lugeda oli lihtsalt hea, panen hinde suuresti ka just tolle tohutu taustatöö eest, mis loo nauditavaks tervikuks köidab.
Teksti loeti inglise keeles

Näiteks Gibsoni “Idoruga” võrreldes tekib mulje, et Stepehenson esindab küberpungi märulikumat suunda ja Gibson esindab vaoshoitumat ja akadeemilisemat. “Idoru” sisust aga ma suurt midagi enam ei mäleta, “Snow Crashi” sisu ja maailm aga jäävad vist üsna pikaka ajaks meelde.

Koomiksi ehk graphic novel’i stilistika on selles raamatus tugevalt äratuntav. Koomiksi jaoks on vajalikud väga võimsad, originaalse visuaalsuse ja väliste tunnustega tegelased ja neid siin jagub, alustades Ravenist. Koomiksi võttestikust on ilmselt tingitud ka teatav filmilikkus, mille kohta ei oskagi öelda, on see mõeldud paroodiana või mitte. Või kuidas suhtuda üldse näiteks manifesteerivasse poliitilisesse korrektsusesse, et peategelasteks on neeger ja tütarlaps? Tõsi, väga imelik neeger ja üsna ebatavaline tüdruk.

Ilmselt on raamatu suurimateks plussideks ikkagi see sumeriasjadnus, metaversum, maffia ja USA föderaalvalitsus. Tõtt-öelda ei saa ma hästi aru eelarvustaja köbisemisest, et Sumeri-temaatika pole akadeemiliselt pädev jms. Võib-olla ei juhtutud tähele panema, et tegu on ilukirjandusega. Stephenson tõlgendas ja kasutas Sumeri ainest nii, nagu tal vaja oli ja nagu ta ise tahtis. Pealegi on tegu pungiga, stiiliga, millele mõningane vabadus, hoolimatus ja pöörasus autentse ainega ümberkäimisel on võrdlemisi omane.Satiir USA valitsuse aadressil on üks raamatu parimaid kohta ja see pole autori isiklik probleem, vaid kogu vaba maailma probleem. Selline skisoidne friiklus on kujunendu tõhusa riigi tunnuseks. Metavresumist ainult niipalju, et Lukjanenko on ilmselt ma Deeptowni Stephensoni pealt maha viksinud...

Maffia ja pizza delivery... Geniaalne. Muide, paaris kohas on otsesed viited “Ristiisale”. Ja autor sõnum on üsna selge: maffiast on tegelikult rohkem kasu kui riigist.

“Snow Crash” on kindlasti “viit” väärt. Terav ja päevakajaline raamat. Oleks võinud pikem olla aga sellest veast sai Stephenson vist isegi aru ja järgnevad asjad ongi tal juba härjalt paksemad.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks positiivsest. Tegu on üle tüki aja raamatuga, mille suutsin pikemaajalist puhkust võtmata või hambaid kiristamata lõpuni lugeda, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et alates 300ndast leheküljest, mil romaani tegevus moondus tormakaks actioniks, teatud sellesuunalised raskused siiski ilmnesid.

Romaani süzhee on lihtne, kellelgi on midagi kahtlast plaanis ja romaani peategelaste eesmärgiks on välja selgitada plaani taga seisev isik (organisatsioon) ning plaan nurjata. Keskmisest huvitavam on plaani realiseerimise skeem ja selle võimalikuks tegev "teooria" - aga sündmustest ette rutates - plaani taga seismas leiame jällegi sisuliselt vana hea hullu teadlase.

Romaan on põhiolemuselt karikatuurne. Seda nii tegelaste (romaani kolm keskset tegelast (Hiro, (15-aastane!) YT, Raven) on sisuliselt üleloomulike võimete ja kõikvõimalike gadgetitega varustatud superkangelased) kui ka lugeja silme ette manatud ühiskonnakorralduse osas (see ei ole eriti tõsiseltvõetav - parasiitidest koosnev ühiskond? - aga ma ei usu eriti, et autorgi seda surmtõsiselt mõelnud on). Jääb mulje, et tegevus toimub meie kaasajal (ca 30-nene Hiro oli sündinud 70ndate alguses) ja ulmekirjanikele omaselt ilmestab teksti esiteks laiemas plaanis jõhkralt ülehinnatud tehniline progress (no ei ole neid romaanis kirjeldatud imevidinaid ei praegu ega ka lähiajal tulemas) ja teisalt anakronismid - virtuaalne raamatukoguhoidja, kellele on arusaamatud riistvara ja tarkvara mõisted, videomaki kasutusjuhendiga seotud nali, viide Bart Simpsoni kujutisega t-särkidele.

Antud hinde taga on kaks asjaolu, esiteks pinnapealsed ja minimaalselt intrigeerivad tegelaskujud ja teiseks ebaühtlane süzhee stiilis tera actionit, tera targutusi.

Pakun, et romaan on hingelähedane inimestele, kes kasutavad usinalt kõikvõimalikke interneti kommunikatsiooniteenuseid ja omavad märkimisväärset praktikat arvutimängude alal. Kahjuks ei tule ka huvi koomiksite ja animatsioonide vastu, sest iseäranis viimase romaniseeringut see raamat suuresti meenutabki.

P.S. Raamatu tõlkijaks on inimene, keda peetakse antud ala meistriks Eestis, seda enam hämmastab sõnaleid "pask" väljendi "shit" vastena ning mõistete "boifrend" ja "girlfriend" paralleelne esinemine (peaaegu et ühel ja samal leheküljel).

Teksti loeti eesti keeles

Noh, eelarvustajad on kõik juba pikalt ja laialt ära seletanud ning ma kardan, et ei oska enam midagi tarka lisada. Hea raamat, aga mitte väga hea. Häiris kohutavalt see, kuidas autor tegeleastele just vajalikul hetkel mingi imevidina andis, et need mingisugusest jamast puhtalt pääseksid. Samuti hakkas lõpuks pinda käima see Babüloonia liin - ükskõik kui väga ma ka ei pinguta, seda keeleviiruse jama ma uskuma ikka ei hakka. Tore raamat, puhas ajaviide. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen täheldanud, et inimesed, kes on “SC”’d lugenud jagunevad kaheks – need kes seda taevani kiidavad ja need keda see üsna külmaks jätab. Päris sellist, kes raamatu sügavale mutta tambiks ja seda ulmekirjanduse häbiplekiks nimetaks paugust küll ei meenu. Ja kurat, ise oleksin kindlasti esimene, kes sellisele väitele tuliselt vastu vaidleks. Ometigi ei kuulu ma mitte sellesse esimesse, vaid teise gruppi. Raamat on hea, kuid ei suuda köita. Ei võõras ega ka emakeeles. Kordan lauset, mida ma mitmel korral olen selle teose austajatele öelnud: “Mulle ei lähe korda ühe pitsapoisi läbielamised ja hingeelu, olgu ta nii kõrgtehnoloogiline kui tahes.”. Ja justnimelt sellel tasemel kogu raamat ongi kirjutatud. Veel kindlasti üks märksõnadest on koomiksilikkus, mis mind kaunikesti külmaks jätab. Mida Strephenson väga hästi oskab on verbaalsete piltide joonistamine, kuid nagu juba öeldud, ei ärata see erilist vaimustust. Kindlasti ei saa nende piltide joonistamist talle pahaks panna, sest Stephenson on ju ise järelsõnas lausa maininud, et tahtis kõigepealt koomiksit teha. Ehk olekski ta koomuskina parem. Kärtsu ja mürtsu saab seal piisavalt, et visuaalset poolt ära kanda. Mis puutub aga sisusse, siis... nojah. Päris aus olles jättis see üsna abitu mulje. Ideid nagu oleks, aga midagi mõistlikku nendega peale hakata justkui ei osata. Eriti, mis puudutab kandvaid ideid. Kogu see sumeri ja viiruse värk. No andke kannatust, kogu fabuleerimine jäi umbes keskkoolipoisi tasemele. Olgu kõik see kompott küber ja punk ja mis kõik veel,aga õõnsaks kõnekõminaks kogu sibelemine ja teemaarendus jääbki. Detailid olid muidugi mõnusad ja selle eest kiitus. Kuulipritsile “Reason” nimeks panna, noh selleks peab nutti olema. Pahalane oli sümpaatne, mis sellest rääkidagi. Lausa hektarite viisi sümpaatsem, kui positiivne kangelane. Hiro aga oli tüüpiline praegusaja yankee. Hoolimata oma eksootilisest päritolust on tegemist kaunikesti piiratud mõttemaailmaga ja üsna fantaasiavaba tegelasega – ehk siis pitsapoisiga. Emotsioone ei tekitanud ka naissoost päätegelane (hoolimata raamatu mitmekordsest lugemisest ei tule mulle ta nimi meelde, sellevõrra õlgukehitama panev oli ta. Oli miskised kaks tähte, a las ta jääb). Maffia ja riik – siin ei ole kah midagi uut. Kui maffia seadustada oleks ta selgelt riikliku struktuuriga ja ega ta töötaks sugugi paremini, kui seda teeb riik. Vähemalt mina küll ei avastanud teosest tõendeid suurema haldussuutlikkuse kohta peale mõttetu maneeritsemise. OK, selle farsiga võrreldes, mida seal Yankistan kujutas oli ta muidugi tegija. Ja mister Wu’st ma ei räägigi, ehkki tema oli selgelt kogu pundi usutavaim ja meeldivaim tegelane. Ehk on ülekohtune Stephensoni liigses utreerimises süüdistada, täitsa võimalik, et see tema taotlus oligi. Paraku ei saa teda sellisena kuidagi tõsiselt võtta. Oijah ja kindlasti mitte least ei ole see lugu, kuis käis pidevalt äge põdemine, et aleuuti ei saa kutuks teha, kuna ta pisikest tuumakat kaasas tassib. My Ass! Kui asi lõpuks ikka ära tehti oli tulemus nagu oleks valge hiir kuskil veidi sooja õhku seedetraktist välja lasknud ja asi vossem.Resümeerikski sedasi, et kui raamatut, mis kirjutet mitte koomuskina, vaid tõsisena ja teda säändsena kuidagi võtta ei saa, pole mul põhjust mitte temale üle rahuldava panna. Gibsonit usun, aga Stephensoni kindlasti mitte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga palju huvitavaid mõttekäände, huvitavaid lahendusi. Näiteks meeldis mulle, kuidas rottkoeri? juhiti, koera vaatenurgast. Rottkoerad olid valvesüsteemi jaoks tavalisestest koertest tehtud ründajad/küborgid. "pahad inimesed tahtsid heale tüdrukule liiga teha ja selle ärahoidmiseks tuli teha nendega koledaid asju", "unustas, et ei suuda üle müüri hüpata" jne.
Teksti loeti eesti keeles

Aga vot mulle meeldis. Pole eriti piiblit ja usku uurinud, nii et mis iganes vead tal seal olid, mind eriti segada ei saanud, eks ole. Manga stiil kah ei häiri - isegi mingit mangat siit-sealt loetud, nii et tema tegelaskujud tundusid kohe südamelähedased, teistsugused ja, noh, lahedad. Kuigi paaris kohas jäin passima, et millal tegevus edasi liigub, oli seda tegevust küllaltki, et meeli köita algusest lõpuni ja üldse tundus, et kuidagi vara sai otsa. Olevikus toimuv tegevus jäi paaris kohas silma segavana, kuid kui tegevus huvitavamaks läks kadus ka probleem. Nii et mille kallal ikka vinguda, kui tegelikult teos ikka meeldis ja suure huviga sai loetud? 5, 5 ja ei midagi vähemat.
Teksti loeti eesti keeles

Iiri ühepajatoit.

Tuleb lapsepõlv meelde. Seiklusjutte maalt ja merelt.
Jules Verne, Nahksukk ...
Tibake Chandlerit kah.
Ma lugesin Da Vinci koodi kah siit, siis vaatasin aastarve ja sain aru, et mitte Stephenson ei ole Dan Browni lugenud, vaid vastupidi.
Kas ta siis mõtles ise välja selle, et tuleb sisse panna pikk ja segane teooria antiigist ja alusmüütidest?
Ah’ükskõik.
Siit ja sealt miskit lihtsat ja ilusat veel...
Kui nüüd bitid, kahendsüsteem ja virtuaalia lisada – ongi küberpunk valmis?

Maitsev oli, mina ei lasknud ennast häirida Platodest ja mittehäälduvatest haadest. On nigu on.
Ja vajadust, minna Fenimore Cooperile pidama loengut irokeeside ja mohikaanlaste etnograafiast, ei ole mul kunagi olnud.
Einoh, miks ta maitsev ei peaks olema, kõik söödavad asjad ju, mis kokku pandud.
Tervik on enamat kui üksikosade summa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Tarmo Õuemaa
13.02.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Jack Shade on New Yorgist elav Rändur, kellel on kohustus aidata igat maagilise maailma tegelast, kes tuleb tema juurde tema visiitkaardiga. Ühel päeval tuleb Sarah Strand, kelle ema, väga võimas "Silmade kuninganna", on kaotsi läinud. Et selline Jim Dresdeni tüüpi lugu.
 
Mul ei ole mingit ürgviha urban fantasy žanri vastu, aga seda on lihtsalt liiga palju ja need lood kipuvad äravahetamiseni sarnased olema. Teine nende häda on see, et nad jäävad meelelahutuseks ja mingit tummist tuuma, mis mõtlemisainet pakuks, neis ei ole.
 
Ei ole ka "The Queen of Eyes´i" nimelises jutustuses, aga vähemalt žanrist tulenevaid piiranguid arvestades on tegemist täitsa kobeda tükiga. Fantastilised tegelased olid huvitavamad kui tavalised vampiirid-libahundid. Lugu oli üllatavate, kuigi mõneti ebausutavate pööretega. Aga ma väga kahtlen, kas ma kuu aja pärast suudaks sellest midagi meenutada.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles

Kuidas ikkagi Paabeli torni ehitamine välja nägi? Ted Chiangi loos jõuab peategelane, kes ametilt kaevur, torniehitajatele appi juba üsna torniehituse lõpul, kui seda on ehitatud juba inimpõlvi. Müürseppadele telliste ülestoimetamine võtab aega neli kuud ja osa torniehitajaist on oma perega torni keskosasse ehitama asunud. Levib anekdoot, et kui müürseppadel kukub tellis alla, kurvastavad nad rohkem kui inimese allakukkumise pärast, sest tellis tuleb jälle üles tuua.

Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.

Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!

Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Lugema hakates oli mu ainsaks eelteadmiseks, et see on ilmunud sarjas “Fantasy Masterworks”, järelikult siis ilmselt fantasy. Seepärast tekitas veidi põnevust, kui raamat algas peategelase – ajakirjaniku – ja vapustava punapäise kaunitari kohtumisega lennujaamas, kus mõlemad ootasid pressikonverentsi algust.

Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.

Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.

Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Vaimude rass teeb keelatud katseid kvagmaga. Inimeste esindaja saadetakse uurima, mis toimub. Esindaja saab lubaduse, et talle selgitatakse, miks katseid vaja teha on ja näidatakse portsu lugusid ehk meie jaoks jutukogu järgmisi jutte. Iseseisva loona seda sissejuhatust "Vacuum Diagramsi" nimelisele jutukogule hinnata ei saagi. Sissejuhatusena oli rahuldav, Huvi tekitajana ühtpidi liiga segane ja keeruline, aga teistpidi suutis mingi uudishimu tekitada.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Loo tegelased on teismeline Ameerika neiu ja tema väikevend. Õde märkab, et vennakesega seoses tuleb ette igasuguseid veidraid asju. Näiteks jääb poiss ühel päeval vahele kassiga monopoli mängimisega.

Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.

Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.

Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.

Teksti loeti inglise keeles

Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri "Tiiger! Tiiger!" kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles

Käiku on minemas tehnoloogia, mis võimaldab mingite väravate kaudu liikuda otse planeedilt planeedile. See määrab mehitatud kosmoselennud väljasuremisele. Istuvad ja tusatsevad siis kosmoselendurid - kunagi olid kogu inimkonna sangarid, aga nüüd ei saa tähelennuakadeemia kursuseidki täis. Ma ise ka paberlehe ajakirjanik, saan hääbuva elukutse probleemist aru, aga lahja on see jutt. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt algab tõeliselt intrigeerivalt - koju jõuab iidne, ammu kadunuks peetud kosmoselaev, mis oli kunagi esimesena saadetud uurima üht salapärast planeeti. Kui laev toona tagasi ei tulnud, saadeti planeedi suunas üha uusi laevu, kuid kõik ekspeditsioonid said hukka. Nüüd siis, imelugu, kõige ammusem on piltlikult koputamas koduväravale. Kas tõesti õnnestub lahendada salapärase karantiinplaneedi saladus? Samas on ju hirmus ka, jumal teab, mis seal laevas oodata võib. Lahendus oli ulmeka jaoks üllatav, aga mulle istus. Lemmiklugu Balabuhha eestikeelsest kogumikust.
Teksti loeti eesti keeles

Mööda ilmaruumi sõidavad mõistuse kaitseteenistuse ristlejad ja otsivad planeete, millel on jälgi mõistusega liikidest, kes on hävinenud. Siis rändavad minevikku, teevad kindlaks, kuidas ja mis on hävingu põhjustanud ja teevad kusagil vajaliku muudatuse, et häving ära hoida. Ega pole lihtne töö. Teema on üleekspluateeritud, aga Balabuhhal on see mõnusas nukras stiilis kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles

Teadlane on Prantsusmaal gerontoloogide teaduskonverentsil, annab intervjuu, kus seletab ülevaatlikult elu pikendamisega tegelevate teadlaste koolkondade erinevused, mõtleb, et teaduskonverentsidel on parem kõik see, mis toimub mitteametlikus osas, saab ühelt kohalikult ulmekirjanikult pikaealisusest kirjutatud romaani.

Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.

Teksti loeti eesti keeles

Doktor Largo peab labori kehva majandusliku olukorra tõttu vastu võtma vananeva rikkuri pakkumise kasvatada talle 18aastane poja "mudel", et vanamees saaks siis hinnata, kas poeg on ikka tema ja tema hiigelvaranduse vääriline. Osalt totakas, aga osalt huvitav ja ajast ees kloonimisjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude Leedu kirjaniku ettekujutus, mis juhtub USAs sandi kerjusega, kui talle anda 450 miljonit dollarit. See iseenesest oli jutu muhedam osa. Mind häiris hoopis rohkem see raamtekst. Ma ei usu, et ta meelega tuleviku üliõpilase ja juhendaja nii totakasse valgusse pani.
Teksti loeti eesti keeles

Xanth on maagiat täis maa. Iga Xanthi inimelanik sünnib mingi maagilise võimega, Xanthi sarja avaraamatu peategelane on aga nooruk, kes pole endas suutnud maagilist võimet leida. Ta on jõudnud abiellumisikka ja pruut on ka olemas, aga eluga ei saa edasi minna, sest enne peaks ta kuningale tõendama oma talenti ja kui seda ei suuda, kupatatakse ta Xanthist minema maagiata maailma.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.

Teksti loeti inglise keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kergestiununev humoresk jahimehest, metsa kukkunud lendava taldrikuga tulnukast ja suurte heategudega kaasneda võivatest komplikatsioonidest. Zen jah, aga selline nõuka zen, et paistku vahepeal asjad kuidas iganes, lõpuks on ikka kõik p-s ehk vanamoodi.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ajaviiteks kõlbab, aga paar aastat pärast esimest lugemist ei ole ma võimeline enam eestikeelsetel osadel vahet tegema. See oli siiski põnevam raamat kui esimene, kõik see ülekaaluka vastase alistamine ja kuningriigi sisepoliitika. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase elu on kehvas seisus. Kunagi andekas noorkunstnik - nüüd odavate raamatute illustraator, abielu on lõhki, uus pruut jäi ka teise mehega vahele. Võtab siis tüüp oma seitse asja ja sõidab maale oma kadunud onu tühja majakolakasse, mis on talle jäetud. Mees loodab oma mineviku kohta rohkem teada saada ja see tuleb välja küll, aga mitte meeldiv, vaid ikka selline, nagu ühele õudusjutule kohane. Ma ei ole väga suur õudukate austaja, sest need on igavavõitu. Seegi oli natuke liiga etteaimatav. Aga Bailey mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles