Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower V: Wolves of the Calla

(romaan aastast 2003)

eesti keeles: «Calla hundid: Tume torn V»
Tallinn «Pegasus» 2009

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
3
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

“Dark Toweri” (Musta torni, Sünge kantsi, whatever) viies osa erineb eelmistest osadest ainult pisiasjade poolest, aga see-eest on osad pisiasjad sarja seisukohast küllalt olulise tähtsusega.

Peamine muutus on see, et alates sellest osast on King hakanud püüdlikult oma varasemaid raamatuid siduma “Dark Toweri” sarjaga. Üks peategelastest on näiteks isa Callahan. Kingi loomingu austaja mäletab teda “Salem`s Lot” nimelisest varajasest vampiiriloost. Seoseid teiste Kinga raamatutega on küllap veelgi, aga kuna ma pole omale püstitanud eesmärki kõiki tema raamatuid lugeda, siis rohkem seoseid ei osanud leida. Huviline leiab neid netist Dark Towerile pühendet lehekülgedelt isegi piisavalt.

Teine oluline muutus oli see, et kui varasemad raamatud olid põhimõtteliselt ikkagi puhas fantaasiakirjandus, mõningate üksikute sci-fi elementidega (robotid, uksed teise maailma), kus peamiselt kirjeldati tegelaste questi kaugemal terenduva eesmärgi – Dark Toweri – poole, siis nüüd käiakse uste kaudu korduvalt “meie” maailmas, eelkõige 1977. aasta New Yorgis.

Muu sisu kohta võiks rääkida niipalju, et Roland kaaslastega satub väikesesse linnakesse Calla Bryn Sturgisesse. Selle elanikel sünnib haiglaselt palju kaksikuid, lausa niipalju, et üksik laps on üleüldine imestus – ja kadedusobjekt. Kadeduseks annab põhjust see, et iga paarikümne aasta tagant tulevad idas asuvast pimedusega kaetud Thunderclapi nimelisest kohast hundimaske ja soomusrüüsid kandvad olevused ja röövivad igast kaksikupaarist ühe ära. Lapsed saabuvad tagasi paari kuu pärast idiootidena, kes kasvavad ebainimlikult suureks ja kes surevad suurtes valudes paarikümneaastastena. Calla linnakeses pole peresid, kus kellegi poeg, tütar, vend või õde poleks säärasel viisil muudetud. Callasse on ka sattunud Salem`s Lotist põgenenud isa Callahan. Külaelanikud otsustavad seekord Huntidele vastu hakata ja paluvad selleks Rolandi ja teiste gunslingeriteabi.

Selleks, et asja veelgi pinevamaks ajada, selgub, et kolmandas osas toimunud Jake`i “tõmbamine” Rolandi maailma, ei möödunud päris ilma tagajärgedeta. Susannah, kes nõustus seeaeg kui Roland ja Eddie Jake`i sikutasid, ust valvava deemoniga murul mürama, on jäänud rasedaks. Lisaks ilmub välja järjekordne Susannah isiksus, Mia, kes kerkib esile Susannah` alateadvusest tema magamise ajal ning kes on valge ja jalgadega.

“Calla hundid” on vaatamata oma mõningatele sürrealistlikele momentidele põnev ja huvitav lugemisvara. Lõpuks hakkab ka üht-teist selguma Musta Torni ja seda hävitada püüdva kurja olevuse The Crimson Kingi, tema käsilaste low-menide, Torni üleval hoidvate Kiirte ja kogu kupatuse aluseks oleva Discordia (ehk Kaose) kohta. Fännidele niikuinii kohustuslik lugemine, teistel soovitan alustada kas kohe esimesest osast, või siis ka teisest.

Teksti loeti inglise keeles

Kui King oma "Dark Toweri" sarjaga juba vesterni peale välja läks, siis sarja viiendaks osaks ongi ta võtnud päris klassikalise vesterni sü˛ee. Idüllilist väikelinna ähvardavad tigedad jumalakartmatud punanahad. Kindlasti saaksidki tigedad punanahad oma tahtmise, aga parajal ajal saabub linnakesse kõrgendatud moraaliga ja häid lasketulemusi üles näitav väike seltskond kangelasi. Lõpu äraarvamine võiks miljonimängus olla saja krooni küsimus.

NY vahet pendeldatakse, jah, suhteliselt regulaarselt, aga mina ei arva et selle tõttu oleks "Wolves of the Calla" kuidagi "rohkem sf" kui näiteks "The Waste Lands", kus intelligentne rong oli kõigest üks (tunnistagem et kõige silmatorkavam) sf-vidin :)

"Salem`s Lot" kõigi oma vampiiridega, kui ma seda omal ajal lugesin, oli suhteliselt tüütu, nii et kui see vampiirindus nüüd otsapidi Dark Toweri sarja sisse veeti ei suutnud ma jätta mõttes oigamata et no oli seda nüüd vaja. Aga ega vampiirid kogu sarjale mingit märgatavat mõju ei avalda, nii et las nad olla.

Teksti loeti inglise keeles

Howl!!!

7 days to the wolves!

Where will we be when they come?

7 days to the poison

And a place in heaven!

Time drawing near as they come to take us!

Soome metallbändi "Nightwish" laul 7 days to the wolves("Seitse päeva huntideni") põhineb sellel romaanil ja ilmselt jääbki minu jaoks raamatuga kõige rohkem seostuma.

King mainib järelsõnas, et romaanile on inspiratsiooni andnud Akira Kurosawa film "Seitse samuraid" ja sarnasusi on tunda ka kompositsiooni osas, nii palju kui ma seda üle kümne aasta tagasi nähtud filmi mäletan. Algus ja keskpaik venivad lõputult, teose lõpus aga leiab aset lõplik vastasseis. See on ka põhjus, miks ma ei suuda "Calla huntidele" maksimumhinnet panna, ehkki "neljale" tuleb tugev pluss otsa. Raamat võinuks olla umbes 300 lehekülge paks, vahepealne New Yorgi vahet pendeldamine ja eriti joodikpreestri mälestused läksid suhteliselt tüütuks.

Teksti loeti eesti keeles

See oli siis minu meelest esimene osa Tumedas Tornis, kus laskurid lõpuks laskuri nime väärisid. Esimene pool romaanist kõlkus kuskil igavuse ja põnevuse piiril, kaldega viimase kasuks, nii et ma seda käest ei pannud ja teine pool oli väga hea. Siin viimaks ühendas King kõik asjad vesterni, futu ja õuduka kenasti söödavasse vahekordadesse ning sai hakkama sellega, mille otsingutega minu meelest ta esimesed neli osa üldse tegeleski. Loodan, et järgmised osad suudab ta sama kena sidusust jätkata.
Teksti loeti eesti keeles

Calla meenutab Ameerika väikelinna oma arhalilise keelepruugi, töö au sees hoidmise ja usklikkuse poolest. Paar erinevust on. Esiteks on peaaegu kõik seal sündinud lapsed kaksikud. Teiseks ründavad Callat iga paarikümne aasta tagant “hundid”, kes võtavad kaasa igast kaksikutepaarist ühe. “Hundid” on inimesekujulised ja ülikiiretel hallidel ratsudel maski ja keebiga varjatud olendid, kellel on ülivõimsad relvad, mida nad kõhklemata vastuhakkajate peal kasutavad. Mõne aasta pärast tulevad röövitud lapsed “lörtsit” kujul tagasi – paariaastase arengutasemel idioodid, suured, tugevad ja lühikese elueaga.

Rolandi seikluste viies osa algab sõbraliku sõnumitooja-robot Andy sõnumiga, et hundid on täpselt kuu aja pärast kohal. Seekord otsustab osa linnarahvast vähemalt proovida mingit vastuhakku ja paluvad appi juhuslikult mööda ratsutanud laskuriteneliku.

Veerand raamatut jutustab Callahan oma lugu, veerand kulub linnakese tutvustamisele ja kaitseks valmistumisele, veerand oma asjade ajamisele ja ülejäänu sellele, et selgitada, kes hundid on ja nendega peetava lahingu kirjeldusele.

Sajra avaosa meeldis mulle väga. Edasi on asi hullemaks läinud. Kingi on muidugi tore jutuvestja, aga need lood ise ei kõlba kuhugi. Selles konkreetses raamatus on “huntide” saladus täiesti mõttetu, see kui kunstlikult on konstrueeritud nende võitmise lahendus, on veel tobedam. Kui tundmatu kirjanik peaks minema kirjastaja juurde sellesama raamatu lühikokkuvõttega, siis tellitaks talle vist sanitarid järele.

Teksti loeti eesti keeles

Kogu see Ameerika ja NY mainimine, müstifitseerimine, selle õhustiku ja välimuse välja joonistama, ajab tõtt-öelda juba südame pahaks. Ma olen Kingi kaitsnud, kuid selle teosega ma seda ei tee. Ma ei taha ega suudagi, sest ma ei leia sõnu ega põhjust, miks seda peaks tegema. Olen vist eelnevalt öelnud, et mulle pakub rohkem huvi Rolandi vana ka-tet. Uus näib nii paradoksaalne, vastukäiv teineteise suhtes. See häirib mind alatasa, ei ole seda harmoonita, mis valitses Rolandi vanas ka-tetis nagu võis lugeda seda eelmises osas. Kõige rohkem ei suuda ma kaitsa Kingi venitamise taktikat. Mul on sellest niigi kahju, et ma neid emakeeles loen, mis põhjustab piisavalt raskusi, mõistmaks, mida täpselt öelda tahetakse. Aga see venitamine selles osas on lihtsalt hullumeelne. Ma ei ole vist oma elu jooksul veel lugenud nii paksu raamatut, ma ei teagi, ehk on täpsem öelda, et nii õhukest raamatut, sest seda, mida tõesti oli lugeda, mida oli vaja lugeda!, oli nii vähe. Uskumatult palju tühjasid lehti, uskumatult.

„..., aga minu arvates peaksin ma nüüd oma loole tempot juurde panema või muidu istumie siin hommikuni.“ Callahan. Ma ütleks, et see tsitaat iseloomustab hästi raamatut. Ja ma ütleks veel, et me istume siis tegelikult veel järmgise päeva õhtuni! Oh, jah...

Lõpp on raamatul hea, kuid sellele vaatamata ei taha ma seda teost otsast lõpuni uuesti lugeda. Arvatavasti jätaks suuri osasid vahele. Miks? Sest ma ei näe neil kohta suures pildis. Callahani lugu oli üks suuremaid pettumusi.

Ja torn on lähemal. Kas jumal tänatud?

Teksti loeti eesti keeles

Tunnustan.

Kohe näha, et King on vahepeal, 4. ja 5. osa vahele jäävate aastate jooksul, kirjutavast mehest päris kirjanikuks kasvanud.
Tekst ei ripata vaid voolab, ei ole surnud alu elusate vahel (neljandas oli neid kohti, kus sõnajada sunnitakse toore jõuga edasi minema, mitu) ning tegelased elavad, neil on näod (ja nende isadel on näod) ning nende elusündmused on jutustatud kaunilt ja põnevalt.
(Varem olid ka, 2. ja 3. raamat on head, 1. ja 4. üpris korralikult õmmeldud, aga selles viimases oli tunda rahulikku kindlat kätt, seda, mis isegi inspiratsiooni puudumise korral suudab laeva vigastamatult sadamasse tüürida. Seda, et autor võib nüüd endale lubada neetult mahuka teose kirjutamist, ilma et lugeja tema töö kohal igavusse sureks.)

Mulle meeldib, kuidas King valib neid, kes surma saavad (sest keegi peab ju alati surema ka) ning kuidas ta ei vaata kõrvaltegelaste surmast üle, aga ei vääna meid e. lugejaid nendega ka välja (tüübid, kes ilmuvad nähtavale ainult selleks, et peategelane nutaks ja halaks nende laipade kohal, on ameerika telesarjade üks masendavaimaid osi).

Eriti nauditav on minu jaoks elulisus ja samas delikaatsus, millega ta puudutab sittumist, seksi jms kehalist.

Hea raamat, korralik meelelahutus intelligentsele inimesele (mitte ses osas, et see lahutaks intelligentse inimese meelt paremini kui väheintelligentse oma, aga lihtsalt on raamatuid, mis vähenõudlikku meelt lahutavad, aga korralikust teksti- ja karakteriloomest lugu pidajal tõuseb oksemaik kurku. See siin ei ole üks neist).

Soovitan hea ajaviitena.
Teksti loeti eesti keeles

"Tellis, ei mingit kahtlust." Pane või kaalu peale kuna voodis lebotades oli kohe tunda, et midagi lasub kõhul.

"Tumeda torni" viies raamat (kuigi King lõi ise loenduri sassi, kirjutades peale sarja valmissaamist veel 4,5 romaani nimega "The Wind Through the Keyhole"). Selles osas pöörab King sarja (lõpuks ometi) suuresti stiilipuhtaks vesterniks. Ka-tet jõuab raamatu algusepoole Calla Bryn Sturgis linnakesse, kus inimestel sünnib äärmiselt palju kaksikuid. Lausa niipalju, et üksikuid lapsi pannakse imeks (või lausa kadestatakse). Linnal valitseb aga needus - ca iga paarikümne aasta tagant tulevad idast "hundid" (hundimaskide ja hallide hobustega sünged kujud) ning viivad igast kaksikust ühe kaasa. Mõne kuu pärast tulevad "lörtsit" lapsed tagasi. "Lörtsit" tähendab siis seda, et nad on vaimselt ala-arenenud, mingil hetkel hakkavad füüsiliselt kiirelt kasvama ja sirguvad hiiglasteks... ning nende elu lõpeb kiirelt ja valulikult. Roland ja sõbrad lähevad linnakese elanikele appi, suur osa raamatust ongi siis plaanimine ja ettevalmistus Suureks Lahinguks.

Lisaks on eraldi liin isa Callahan, keda kohtab "Salem's lot" lühijutus. Üldse hakkab King erinevaid liine enda raamatutes kokku põimima, see teos ongi suuresti üks paras lõngakera. Kuna tegu on "tellisega" siis on raamatus väga palju tegevust, vabalt oleks võinud raamatu lõhkuda mitmeks jupiks. St praegune variant pole üldsegi halb - aga 818 lehekülge on ikka paras monstrum ning raamatut kuidagi kokku võtta on tiba keeruline. Kasvõi linnakese religioosne taust ning lõunaosariiklik hõng või hüpped New Yorki on täiesti eraldi maailm.

Raamat on samal ajal nii põnev kui vahel veniv. Kui ca 7 aastat tagasi esimest korda lugesin siis on sarjast see raamat meeles kui kõige igavam. Praeguseks on küll olukord paranenud sest tegelikult on kõik need tellised kokku üks väga suur ja võimas tervik ning ausalt üteldes ühe lugemisega ei saagi täies mahus sotti. Nüüd teist korda lugedes on juba natuke aimu, mis on tulemas, mis on olnud ning ülevaade muutub selgemaks. Natuke kipub enda peas tekkima sarnasust erinevate saagadega, GRRMil on ka neljandas ja viiendas raamatus sellist tinaselt venivat ja kordustega täitematerjali. Tõsi, Kingil on kogu värk parajalt eklektiline ning juba enda olemuselt on tema jutt hoopis midagi muud. Aga eks ta kipubki minema selliseks Kingiks nagu ta praegu on - keda armastatakse ja vihatakse sama asja pärast, kelle kohta kasutatakse väljendit, et ta on saanud kirjanikuks ja kirjutab "suurt kirjandust". Mis on, olenevalt vaatajast, kas võluv või häiriv.

Teksti loeti eesti keeles
x
Tarmo Õuemaa
13.02.1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Jack Shade on New Yorgist elav Rändur, kellel on kohustus aidata igat maagilise maailma tegelast, kes tuleb tema juurde tema visiitkaardiga. Ühel päeval tuleb Sarah Strand, kelle ema, väga võimas "Silmade kuninganna", on kaotsi läinud. Et selline Jim Dresdeni tüüpi lugu.
 
Mul ei ole mingit ürgviha urban fantasy žanri vastu, aga seda on lihtsalt liiga palju ja need lood kipuvad äravahetamiseni sarnased olema. Teine nende häda on see, et nad jäävad meelelahutuseks ja mingit tummist tuuma, mis mõtlemisainet pakuks, neis ei ole.
 
Ei ole ka "The Queen of Eyes´i" nimelises jutustuses, aga vähemalt žanrist tulenevaid piiranguid arvestades on tegemist täitsa kobeda tükiga. Fantastilised tegelased olid huvitavamad kui tavalised vampiirid-libahundid. Lugu oli üllatavate, kuigi mõneti ebausutavate pööretega. Aga ma väga kahtlen, kas ma kuu aja pärast suudaks sellest midagi meenutada.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes New Yorgi reklaamibüroos kujundaja tiksuv Simon Morley kutsutakse osalema ülisalajasse USA valitsusega seotud projekti. Mees nõustub ja saab teada, et tegemist on ajarännukatsetega. Vaevalt see kellegi jaoks raamatu ära rikub, kui ütlen ette, et ajareis ka õnnestub ja Simon jõuab 1970ndatest 1880ndatesse aastatesse.
Mul ei ole vähimatki mälestust, kuidas see raamat mu lugemist ootavate raamatute nimekirja on sattunud, aga nüüd, kus ta on loetud, kinnitan, et ta oli ta seal hea põhjusega.
Sellest raamatust õhkub inimlikkust ja soojust (mitte et ulmekatelt seda oodataks). Tegelased käituvad üldjuhul nagu päris inimesed. Näiteks kui Simon räägib oma tüdrukule, mis projekti ta sattunud on, siis annab ta sellest ausalt teada ka oma tööandjale. Ja ülemused ei saada seepeale neid jälitama killerite jõuku, vaid tutvustavad neiule kuti tööpaika ja paluvad lihtsalt saladuse hoidmist.
Finney kirjutab mõnuga lahti asjad, millest tavaline seiklusi täis topitud ulmekas kahe leheküljega üle libiseb. Sellised nükked panevad raamatu elama. Näiteks ajarännuks ettevalmistamine ja selle toimimismehhanism. Ma saan aru küll, et see on jabur, aga mitte jaburam kui elektrist särisevad ja paukuvad kapid ja see on kirjutatud usutavaks.
Eriti armas on Morley esimene reis minevikku. Ta ei satu seal pealtpööritavate seikluste ja tagaajamiste keerisesse a la „Tagasi tulevikku“. Selle asemel ahmib ta seda, mis ajarännu puhul on tõeline ime – saja aasta tagune linn, mida seni on võimalik olnud vaid aimata fotodelt kirjasõnast, ärkab äkki päriselt ellu. Päris pika osa raamatust Morley naudibki ajastute erinevust, aga siis, kui see dickens hakkab juba ära tüütama, läheb ka mölluks.
 

Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.

Teksti loeti inglise keeles

Vastuolulised tunded. Keeleulme on mulle meeltmööda ja seda võiks palju rohkem olla. Peategelane oli minu arust suurepärane - poetess, kes suutis teisi nii täpselt jälgida, et raske oli aru saada, kas ta loeb mõtteid või seletab kõike tõesti lihtsalt ülihea keelevaist ja kehakeele mõistmine. Luuletajana oli ta läbi löönud just tänu oma erilisele talendile - kui kaasinimesed on nagu avatud raamatud, siis on ju kindel, et kui nende mõtted ja tunded luuleks seada, on tulemus inimestele meele järgi.

See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.

Teksti loeti inglise keeles

Kuidas ikkagi Paabeli torni ehitamine välja nägi? Ted Chiangi loos jõuab peategelane, kes ametilt kaevur, torniehitajatele appi juba üsna torniehituse lõpul, kui seda on ehitatud juba inimpõlvi. Müürseppadele telliste ülestoimetamine võtab aega neli kuud ja osa torniehitajaist on oma perega torni keskosasse ehitama asunud. Levib anekdoot, et kui müürseppadel kukub tellis alla, kurvastavad nad rohkem kui inimese allakukkumise pärast, sest tellis tuleb jälle üles tuua.

Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.

Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!

Teksti loeti inglise keeles

1992. aastal ilmunud Connie Willise ajarännu-ulmekas “Doomsday Book” tegeleb 14. sajandi ja lähituleviku Oxfordiga. Ajaloolaste seas on ajarännud üpris tavalised, aga mitmesugustel põhjustel põhiliselt lähiminevikku. I maailmasõda jne. Kivrin Engle, kangekaelne keskajale spetsialiseerunud naistudeng otsustab ära teha hüppe 14. sajandi Inglismaale.

Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.

Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.

Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.

Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.

Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.

Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.

Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.

Teksti loeti inglise keeles

Lugema hakates oli mu ainsaks eelteadmiseks, et see on ilmunud sarjas “Fantasy Masterworks”, järelikult siis ilmselt fantasy. Seepärast tekitas veidi põnevust, kui raamat algas peategelase – ajakirjaniku – ja vapustava punapäise kaunitari kohtumisega lennujaamas, kus mõlemad ootasid pressikonverentsi algust.

Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.

Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.

Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.

Teksti loeti eesti keeles

Vaimude rass teeb keelatud katseid kvagmaga. Inimeste esindaja saadetakse uurima, mis toimub. Esindaja saab lubaduse, et talle selgitatakse, miks katseid vaja teha on ja näidatakse portsu lugusid ehk meie jaoks jutukogu järgmisi jutte. Iseseisva loona seda sissejuhatust "Vacuum Diagramsi" nimelisele jutukogule hinnata ei saagi. Sissejuhatusena oli rahuldav, Huvi tekitajana ühtpidi liiga segane ja keeruline, aga teistpidi suutis mingi uudishimu tekitada.
Teksti loeti inglise keeles

Üsna düstoopiline tuleviku Põhja-Ameerika, kus USA on lagunenud. Peategelane, tüdruk, elab provintsis tohutus vaesuses ja viletsuses, nagu muide enamik selle provintsi elanikke. Neid valitseb raudse rusikaga rikas keskus, mille vastu provintsid kunagi mässasid ja mis nüüd kord aastas võtab karistuseks loosiga igast 13st provintsist poisi ja tüdruku elu ja surma peale võitlema telesõusse "Näljamängud". Peategelane peab samuti sellest osa võtma. Alguses mind häirisid natuke sellised küsimused, nagu miks peaks keskus sõuga provintsides enda vastu iga aasta uut viha tekitama. Aga üsna varsti keskendus tekst mängule endale ja see osa oli hoogne ja kaasakiskuv. Üldse mitte nii hull kui ma enne lugemist kartsin. Hakkasin pärast lugemist jälle nethacki mängima :)
Teksti loeti inglise keeles

Loo tegelased on teismeline Ameerika neiu ja tema väikevend. Õde märkab, et vennakesega seoses tuleb ette igasuguseid veidraid asju. Näiteks jääb poiss ühel päeval vahele kassiga monopoli mängimisega.

Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.

Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.

Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.

Teksti loeti inglise keeles

Sel suvel läks ulmekatega kohe hästi. Kõik, mis kätte võtsin, oli kas nii hea nagu ootasin või isegi parem. Besteri "Tiiger! Tiiger!" kuulus kindlasti teise rühma, mis on ju isegi imelik, kui arvestada, et olen seda kunagi lugenud.

Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.

Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.

Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult olin ma üsna kindel, et olen nõukogude ajal iseseisvate raamatutena ilmunud eestikeelse ulme sada protsenti läbi lugenud. Nüüd tuli välja, et ei olnud. Hallide Loomingu Raamatukogu kaante vahel peitis ennast väga hea novellikogu. Vaat mis juhtub, kui pealkiri ei anna mingeid vihjeid žanri kohta. Ärge teie sama viga korrake. Selle leiab raudselt mõnelt tasuta raamatute laadalt või paari sendi eest antikvariaadist.
Teksti loeti eesti keeles

Käiku on minemas tehnoloogia, mis võimaldab mingite väravate kaudu liikuda otse planeedilt planeedile. See määrab mehitatud kosmoselennud väljasuremisele. Istuvad ja tusatsevad siis kosmoselendurid - kunagi olid kogu inimkonna sangarid, aga nüüd ei saa tähelennuakadeemia kursuseidki täis. Ma ise ka paberlehe ajakirjanik, saan hääbuva elukutse probleemist aru, aga lahja on see jutt. Neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt algab tõeliselt intrigeerivalt - koju jõuab iidne, ammu kadunuks peetud kosmoselaev, mis oli kunagi esimesena saadetud uurima üht salapärast planeeti. Kui laev toona tagasi ei tulnud, saadeti planeedi suunas üha uusi laevu, kuid kõik ekspeditsioonid said hukka. Nüüd siis, imelugu, kõige ammusem on piltlikult koputamas koduväravale. Kas tõesti õnnestub lahendada salapärase karantiinplaneedi saladus? Samas on ju hirmus ka, jumal teab, mis seal laevas oodata võib. Lahendus oli ulmeka jaoks üllatav, aga mulle istus. Lemmiklugu Balabuhha eestikeelsest kogumikust.
Teksti loeti eesti keeles

Mööda ilmaruumi sõidavad mõistuse kaitseteenistuse ristlejad ja otsivad planeete, millel on jälgi mõistusega liikidest, kes on hävinenud. Siis rändavad minevikku, teevad kindlaks, kuidas ja mis on hävingu põhjustanud ja teevad kusagil vajaliku muudatuse, et häving ära hoida. Ega pole lihtne töö. Teema on üleekspluateeritud, aga Balabuhhal on see mõnusas nukras stiilis kirja pandud.
Teksti loeti eesti keeles

Jack Barron on ülipopulaarse telesõu saatejuht, kes hullutab masse oma rünnakutega selle maailma vägevate vastu. Rünnakud on tegelikult muidugi üpris täpselt kalkuleeritud, et keegi liiga võimas liiga valu ei saaks.

Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.

Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.

Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.

Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.

“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”

PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.

Teksti loeti eesti keeles

Teadlane on Prantsusmaal gerontoloogide teaduskonverentsil, annab intervjuu, kus seletab ülevaatlikult elu pikendamisega tegelevate teadlaste koolkondade erinevused, mõtleb, et teaduskonverentsidel on parem kõik see, mis toimub mitteametlikus osas, saab ühelt kohalikult ulmekirjanikult pikaealisusest kirjutatud romaani.

Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.

Teksti loeti eesti keeles

Doktor Largo peab labori kehva majandusliku olukorra tõttu vastu võtma vananeva rikkuri pakkumise kasvatada talle 18aastane poja "mudel", et vanamees saaks siis hinnata, kas poeg on ikka tema ja tema hiigelvaranduse vääriline. Osalt totakas, aga osalt huvitav ja ajast ees kloonimisjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Nõukogude Leedu kirjaniku ettekujutus, mis juhtub USAs sandi kerjusega, kui talle anda 450 miljonit dollarit. See iseenesest oli jutu muhedam osa. Mind häiris hoopis rohkem see raamtekst. Ma ei usu, et ta meelega tuleviku üliõpilase ja juhendaja nii totakasse valgusse pani.
Teksti loeti eesti keeles

Xanth on maagiat täis maa. Iga Xanthi inimelanik sünnib mingi maagilise võimega, Xanthi sarja avaraamatu peategelane on aga nooruk, kes pole endas suutnud maagilist võimet leida. Ta on jõudnud abiellumisikka ja pruut on ka olemas, aga eluga ei saa edasi minna, sest enne peaks ta kuningale tõendama oma talenti ja kui seda ei suuda, kupatatakse ta Xanthist minema maagiata maailma.

Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.

Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.

Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.

Teksti loeti inglise keeles

Kirsten Bakis võtab klassikalise Frankensteini loo ja jutustab selle täitsa mõnusalt ümber. Frankensteini asemel on muidugi üks teine hull Saksa teadlane, kelle koloonias nikerdatakse valmis intelligentsed, tehisliku kõneaparaadiga suured koerad. Maailm on teadlase koloonia unustanud, teadlane ise oma töö vilju ei näe, aga ühel ilusal päeval (tänapäeval, kuigi Bakis oli tegevuse nihutanud lähitulevikku) sõidavad need lennukite ja helikopteritega New Yorki, tutvustavad endid galantsel moel, jäädes samas piisavalt salapärasteks. Nad seavad ennast päris hästi sisse ja on kogu maailma lemmikud, aga siiski kannavad nad kaasas oma hukku. Jutustaja on üliõpilane, kelle koerad valivad oma ihuajakirjanikuks. Ta leiab endale suurepäraseid sõpru, saab teada jubeda loo koloonia lõpust ja koerte päritolust. Minu arust sobis lõpp ka sellise raamatuga päris hästi.

Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.

Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Kergestiununev humoresk jahimehest, metsa kukkunud lendava taldrikuga tulnukast ja suurte heategudega kaasneda võivatest komplikatsioonidest. Zen jah, aga selline nõuka zen, et paistku vahepeal asjad kuidas iganes, lõpuks on ikka kõik p-s ehk vanamoodi.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ajaviiteks kõlbab, aga paar aastat pärast esimest lugemist ei ole ma võimeline enam eestikeelsetel osadel vahet tegema. See oli siiski põnevam raamat kui esimene, kõik see ülekaaluka vastase alistamine ja kuningriigi sisepoliitika. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Peategelase elu on kehvas seisus. Kunagi andekas noorkunstnik - nüüd odavate raamatute illustraator, abielu on lõhki, uus pruut jäi ka teise mehega vahele. Võtab siis tüüp oma seitse asja ja sõidab maale oma kadunud onu tühja majakolakasse, mis on talle jäetud. Mees loodab oma mineviku kohta rohkem teada saada ja see tuleb välja küll, aga mitte meeldiv, vaid ikka selline, nagu ühele õudusjutule kohane. Ma ei ole väga suur õudukate austaja, sest need on igavavõitu. Seegi oli natuke liiga etteaimatav. Aga Bailey mulle meeldib.
Teksti loeti inglise keeles