(romaan aastast 1970)
eesti keeles: «Amberi üheksa printsi»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)
Järgnevate peatükkide jooksul selgub paljutki – teadvuseletulnu on Amberi prints Corwin. Tal on veel kaheksa venda ja mõned õed ka... ning on isa, Amberi kadunud kuningas Oberon. Kõik vennad/õed on praktiliselt surematud ning kõikvõimsad tegijad.
On ainus ja tõeline maailm Amber ja kõik muud kohad (ka Maa) on vaid varjud mida heidab see tõeline maailm. Igal Amberi printsil ja printsessil on Dworkini joonistatud kaardipakk suguvõsa piltidega. Nende kaartide abil saavad kuningakoja liikmed omavahel ühendust pidada ning ka nende kaudu üksteise juurde teleporteeruda.
Oberon on kadunud ning prints Eric on võimu haaranud. Corwin otsustab, et ka tema võiks troonil istuda, tal õnnestub isegi Oberoni õnnistus saada...
Romaan ongi Corwini esimese katse kirjeldus, sorry värvikas ja hoogne kirjeldus.
Soovitaks kõigil fantasy(ja üldse ulme)fännidel KINDLASTI läbi lugeda. Tegu on ühe moodsa fantasykirjanduse nurgakiviga. Sümpaatne on see, et Zelazny on saanud hakkama nappide lehekülgedega: kõik «Amberi kroonikate» romaanid on 200-250 lehekülge paksud. Omaette võlu on ka romaanides olev modernsus – printsid ja printsessid kisuvad mõnuga suitsu jne.
Lugesin alguses romaani vene keeles ning erilist vaimustust ei tekkinud... tõlke järgi oli see vaid suht tavaline löömakas... hiljem sain esimesed viis köidet originaalina kätte... vaat siis läks asjaks... Mõnus ja lahe keelekasutus, rebitakse küünilist kildu, veetakse igasuguseid kummalisi paralleele jne. Vene tõlgetest annab vaid üks uuem – see Jan Jua tehtu – edasi kogu originaali värvikuse ning annab kuradi hästi edasi, pean seda suisa ideaalse tõlketeksti näiteks.
Lugege ja lugege kindlasti.... kui ei meeldi, siis võib ka (suht eraldiseisva) esimese köitega vaid piirduda, edasi on juba märksa raskem pidama saada.
Lugesin nüüd ka eesti tõlke läbi ning olen vapustatud... raamat, mida ma korduvalt erinevates keeltes lugenud olen... see raamat jätab kõige parema mulje eesti tõlkes. See on tase! Olen tummaks löödud!!!
Võimalik et ma suhtun nyyd (sarja sellesse konkreetsesse osasse) pisut ylekohtuselt, aga minu jaoks on Amberi sari klassikaliseks näiteks pika seriaali järkjärgulisest degradeerumisest kyllalt loetamatuks seebikaks. Esimesed paar-kolm osa lugesin keskmiselt rahulolevas seisundis läbi.. Sealt edasi, asualt öelda ei mäletagi mitmnenda osani ennast välja punnitasin. Lõpuks muutus see kuningas Oberoni lastekarja sebimine sedavõrd sarnaseks Dynastiaga, et sarja lõpuni igastahes edukalt ei jõudnud.
Eriti naljakas tundus see, kuidas nad kõik pärast maha tapetud saamist järgmises köites jälle iseeneslikult ellu ärkasid. Peategelane Corwinil näiteks torgati vahepeal silmad välja. Ei möödunudki kaua aega, kui need talle vaikselt jälle tagasi kasvasid... jne.
Kordan veel, enamik eelnenud kriitikast käis sarja kui terviku, eeskätt hilisemate osade pihta. "Yhkesal Printsil", eraldi võetuna, ei olnud õigupoolest suurt häda midagi. Kasvõi see, et ma hilisemaid osi inertsist sedavõrd kaugele suutsin lugeda, annab tunnistust esimese raamatu suhtelisest headusest. Ka antud hinne käib ikkagi antud raamatu kohta.
Zelazny ei kirjelda oma maailmu.
Maailma kokkupanek siia-sinna poetatud tükkidest on lugeja ülesandeks jäetud. Selles romaanis säästab lugejat mõnevõrra ainult asjaolu, et romaani peategelasel puudub mälu ning ta on lugejaga n.-ö. ühele pulgale asetatud.
Zelaznyl puuduvad üheselt mõistetavad tegelased
Kirjaniku stiili juurde kuuluvad enda ja teiste suhtes ükskõiksed tegelased, kes võtavad midagi ette peamiselt selleks, et näha mis saab, vaevumata enesele paremaid motiive otsima. Moraal, kui selline eksisteerib, on jäetud lugejale sõnastamiseks.
Nii ongi, et kui püüda ulmekirjanikku iseloomustada üheainsa sõnaga, mis Heinleini/Asimovi/Clarke`i korral oleksid vastavalt veendumus, lihtsameelsus ja püüdlikkus, siis Zelazny puhul oleks selleks märksõnaks hoolimatus.
See mis ma siin välja tõin pole mitte kriitika vaid konstanteering. Zelazny on kindlasti sedavõrd kirjanik, et oma loomelaadi õigustada. Kirjutan neid ridu hetkel, mil romaani tõlge on kas juba poelettidel või kohe sinna ilmumas, nii et ka kohalikul masslugejal on kogemuseks võimalus antud.
Kroonikate esimene osa tundub sissejuuhatusena Amberi maailma. Sündmustik üheltpoolt tutvustab tsükli peategelasi (õigemini, vaid osa neist). Siin puuduvad tegelaste ja nende iseloomude kirjeldused - tegelaste käitumine loob neist palju parema pildi (tõsi küll, erinevatel lugejatel ilmselt erineva). Ka olukorda Amberis tegelikult ei kirjeldata, vaid järk-järgult avatakse tegevuse kaudu. Sündmustik, mis raamatu lõppedes tundub küllaltki selge, leiab tsükli järgnevates raamatutes korduvalt täiendusi ja uusi tõlgendusi (peategelasi on ju palju). Vaatamata oma sissejuhatavale iseloomule, on väga hästi loetav ka eraldi raamatuna.
Väike täiendus. Lugesin lõpuks ka eestikeelse Juhan Habichti tõlke läbi. Väga hea oli. Algul tahtsin veidi lehitseda, aga enne ei saanudki pidama, kui lõpun jõudsin (kuigi lugesin juba ei tea mitmendat korda ja üks teine Zelazny raamat parasjagu pooleli oli).
Ilmselt peaks ma seda sarja edaspidi vältima, kuid garantiid ei saa anda: Zelazny "Valguse isand" oli suurepärane teos, mille algus oli ülimalt segane ja lausa eemalepeletav. Äkki läheb ka Amberi sari edaspidi huvitavaks?
Viis miinusega, kuna ootasin sügavat sisu, aga leidsin eest hoopis äärmiselt huvitava lugemisvara.
Ka eespool mainitud Platoni teooriast on üpriski palju üle võetud. Platon uskus nimelt, et tavalised igapäevased esemed nagu lauad ja toolid on üksnes arvutud "ilmumuslikud" koopiad täiuslikest originaalidest, niinimetatud Vormidest, mis on hoiul taevas.
Nii mõnigi asi tolles raamatus pani aga mind kergeltöeldes imestama. Üks selline veider asi oli näiteks see, et kuidas nad küll nii kergesti kadunud ja hukkunud meeste arvu kindlaks tegid? (lk 106)
Nagu üks hea inimene mulle vahepeal selgitas, ei põlenud Amberis ei vedelkütused ega ka püssirohi ja seda tõesti käesolevas romaanis ka mainiti. Nii et helikopterid langevad ära. Mis püssirohtu puutub, siis ma kardan, et praeguseks on nii palju erineva keemilise koostisega lõhkeaineid välja töötatud et kui ükski neist Amberis ei toimiks, ei toimiks seal üldse miski... Ning samuti on mul raske mõista, miks tikud põlema läksid, tikupeas on miskil väävlisodil siiski ka üsna oluline koht. Ning muidugi pole midagi kuskil öeldud ka tuumalõhustumise kohta. Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan? Nimelt seda, et olgugi, et ma ei oota Zelaznylt vettpidavat nimekirja füüsikaseadustest, mis Amberis kehtivad ja mis mitte, tekivad sellised küsimused paratamatult, kui ta juba esimestel lehekülgedel autoga Amberisse sõitmist kirjeldab. Sellise probleemi lahendas muide väga vingelt Philip K. Dick oma "Ubikus", kus koos ajaga muutus ka kogu ümbritsev olem automaatselt ajastule vastavaks...
Eks seal oli muidugi ebaloogilisusi, aga neelan need alla ja võtan paratamatusena – ikkagi ajarännuromaan. Sellist vist pole võimalikki lõpuni loogiliselt kirja panna. Paar panin raamatu igavuse pärast kinni, aga valdavalt saatis mind seda lugedes mõnus õnnetunne.
See preilna saab ülesandeks lahendada kosmoseagressorite kood, mille katkeid on kinni püütud seoses suurte terrorirünnakutega. Peategelane taipab kiiresti, et tegemist pole koodi, vaid omaette keelega Babel-17. Edasi läheb lugu käest ära. Eriti keskmised peatükid olid nagu mingitest teistes raamatutest.
Tegelased on mõnusalt asjalikud, mitte mingid normaalse inimese eellased-debiilikud, nagu vana aja rahvast tihti kujutama kiputakse. Tegevus võtab mitu üllatavat pööret ja lõpp on päris nutikas, kuigi ma oleks ka triviaalsema lahenduse andeks andnud.
Paabeli torni lugu ei ole mulle kunagi eriti korda läinud, aga see lugu minu jaoks tõeline pauk. Suurepärane tekst!
Ta valmistub väga põhjalikult ette, omandab tollele ajale tüüpilised oskused, õmbleb ise endale sobivad riided, saab kaitsesüstid. Lõpuks poolsalaja ja suurte kõhklustega, otsustavad Oxfordi ülikooli ajalooinstituudi vanamehed neiu kaugesse aega ka lasta. Õigemini professor Gilchrist julgustab, professor Dunworthy on aga ettevaatlik.
Neiu potsatab minevikus tohutu peavaluga keset metsa, mitte teele, nagu oli kavatsenud. Aga sellega hädad alles algavad. Tüdruk jääb mingi nipiga raskesti haigeks, kuigi on vaktsineeritud, tema tõlkimismasin ei taha tööle hakata ja nende keelest, kes ta päästsid, ei saa ta mõhkugi aru, kuigi enda teada õppis tolle ajastu inglise keele korralikult selgeks. Ja kuigi see paistab ajaliselt võimatu olevat, jõuab külla midagi, mis meenutab katku.
Ka tehnik, kes ta minevikku saatis, jääb tulevikus raskesti haigeks ega suuda muud kui sonida. Nii ei saa professorid teada, kas ajaränd õnnestus ja mis veelgi hullem, kui tehnik ei toibu, ei pruugi õnnestuda ka ajaränduri tagasitoomine õigel ajal. Haigus hakkab muidu universaalvaktsiinide abil viirustest vabanenud ühiskonnas kiiresti levima, garantiinid, surmad, paanika jms.
Tuleviku Oxfordi osa meenutab rohkem põnevusjuttu, kus on palju siginat-saginat, pinget ja mõned koomilised kõrvaltegelased. Eriti piinlik oli ühe kõrvaltegelase kontrollifriigist ema. Kujutan ette küll, kuidas noor kirjanik tahtis oma ülikoolimälestusi kirjandusse vormida, aga see jantlikkus ei sobi hästi siia. Tulevik on raamatu nõrgem pool.
Raamatu väärtus tuleb minevikust jutustavast osast. Harva, kui keskajast või pseudokeskajast suudetakse kirjutada ajalooliste seiklusromaanide stampe kõrvale jättes. Siin on see Willisel hästi ja usutavalt õnnestunud. Selline tagasihoidlik, asjalik elu. Kokkuvõttes ootasingi neid “igavaid” ajaloopeatükke rohkem. Sellest koorus hästi kurb, aga ka ilus ja inimlik lugu.
Kui midagi ette heita, siis ikkagi seda, kui kehvasti ettevalmistatult peategelane sinna saadeti või kui ebaveenvalt ta seal kohati käitus. Sul on mingi diktofoni moodi salvestaja kaasas, aga kompassi või asukohamäärajat mitte?! Või üldse, milleks saata naine, kui on teada, et tal ei sobi alustada vestlust meestega? No mis info koguja ta seal on! Tulevikuosas oleks suur osa jandist ära jäänud, kui neil oleks olnud mobiiltelefonid. Need möödapanekud aga ei rikkunud head tervikmuljet.
Õige “Doomsday Book” on Inglise vaste Taani hindamisraamatule – millalgi 11. sajandil William Vallutaja käsul loeti kõik inglased loeti üle ja pandi koos varaga kirja. Vabadele meestele see muidugi ei meeldinud, “rahvaloendajatesse” suhtuti kahtlusega, nimi “Domesday Book” on kaasaegsete pandud pilkenimi, mis vihjab sellele, et viimseks kohtupäevaks pannakse kõik kirja.
Pressikonverentsi pidid andma peategelase endine juhendaja, kuulusprofessor, ja tema sõbrad ülikoolist, kes olid tulemas Gobi kõrbest koos arvatavasti jalustrabava avastusega.
Siis hakkabki vähehaaval kohale jõudma, et pseudokeskaega siin keegi ei lenda, pigem on tegemist libaelukate ja kerge õudukaga. Seejuures tundub, et peategelane peab valima poole, kas punapea või oma vanad sõbrad. Või kuipalju ta seda üldse valida saabki.
Lugu on tõesti unenäoliselt erootiline, meenutab tunde poolest, mida tekitab, “Kassinimesi”, mitte “Huntmeest”. Pahade ja heade vahel ei pendelda ainult peategelane, vaid ka lugeja. Need on plussid, mis kaaluvad üles selle totakalt pingutatud teadusliku seletuse.
Selgub, et väikevend on nõid, kes rohusegude ja võlusõnade abil suudab imeasju korda saata. Õde käitub, kontrollib, kas asi ikka tõesti on nii nagu poiss väitis ja hakkab siis talle heaks nõuandjaks, et tattnokk rumalusi ei teeks. Lõpuks palub endale ka üht eakohast teenet ja sealt edasi läheb lugu põnevaks.
Hea lugu ja sümpaatsed tegelased. Üleloomulike võimetega laps, kelle hirmuvalitsemise all maailm elab, on klišee. Teismelised, kes kasutavad üleloomulikke võimeid oma probleemide lahendamiseks, on klišee. "El Regalos" see aga ei häirinud, sest õde-venda olid ikka päris inimeste moodi, toredad lapsed.
Pingeid muidugi oli. Eks igaüks, kellel on nooremaid õdesid-vendi, kujutab ette, et lihtne see ei ole, kui su ea tõttu veel pooletoobine vend on õnnistatud üleloomulike võimetega. Aga tuleb hakkama saada.
Ilmselt oli esmalugemisega võõrkeeleprobleem - lugesin vene keeles ja ei saanud suurest osast täpselt aru. Üldisest sisust küll. Inimesed on õppinud teleporteeruma, aga ainult Maa peal. Kuni üks suhteliselt jopski mees, kes on jäänud (jäetud) üksi kosmosesse surema, suure vihaga saab sealt ennast minema teleportida. Mees jõuab läbi üleinimlike kannatuste Maale tagasi,hangib varanduse ja pühendub kättemaksule. Umbes nagu krahv Monte Kristo.
Aga mitte ainult. Näiteks on tegelased oma võimetelt ja välimuselt koomiksite superkangelaste sarnased. Peategelane isegi.
Aga see raamat ei ole ka mingi piltideta koomiks, sest tegelasi kannustavad emotsioonid, sisemine tuli on nii võimas, et unustad välise. Keegi kirjutas kunagi Dostojevski kohta, et selle tegelased on nagu küünlaleegid pimeduses. Et Dostojevski ei kirjelda oma tegelaste välimust kuigi üksikasjalikult, sest igaühel on nii tugevalt välja kirjutatud sisemaailm. Besteril on ka.
Vanasti oli Jack aga tõeline mees, mässaja, kes asutas SÕFi - sotsiaalõiglusfrondi, üpris arvestatava neegrite partei, mida siiani juhib Barroni noorepõlvesõber.
Romantilisse minevikku on jäänud ka Sara, Jacki võitluskaaslane ja elu armastus. Kahjuks ei saanud Sara aru, et on aeg suureks saada, pettus Jackis ja läks ta juurest minema.
Ühes saates võtab Jack ette Surematuse Fondi, mis 50 000 dollari eest rikaste laipu külmetab koos lubadusega need uuesti ellu äratada, kui fondi teadlased on leidnud igavese elu saladuse. Fondi pealik Bennie Howards ei viitsi aga Jackiga otse-eetris suhelda ja see ajab Barronil hinge täis. Ta unustab ettevaatuse ja hakkab fondi materdama.
Sealt lõpuni hargneb ülipõnev duell, omamoodi Fausti ja saatana lugu. Äärmiselt aktuaalne lugu meedia, poliitika, võimu ja armastuse suhetest. Mis siin salata, olen täitsa vaimustuses. Kindlasti selle aasta parim lugemine ja üks lemmikuid üldse.
“Unistage edasi ja teie unistused ei täitu kunagi. Kui aga asute seda täide viima, olete unistused täitnud, avastate, et see unistus oli paras lollus.”
PS. Algust oli tõesti raske lugeda (laused nagu “Jack Barron, kont massidele loodritele hooajatöölistele happenarkar-värdjatele Mehhiko neegritele.”), aga esimese telesaate kirjeldusest kuni lõpuni muudkui keerasin lehekülgi.
Väärt jutt, aga mitte lõpu pärast, vaid selle eest, kui mõnusas stiilis suudab autor paarikümne leheküljega haarata igavese elu teemadel kaasa mõtlema. Arvestades kirjutamise aega ja kohta tuleb ka kiita jutu apoliitilisust.
Poiss loodab leida oma probleemile lahenduse minnes aastaks teenima võimsa hea võluri juurde, kes täidab inimeste soove, kui need on vastutasuks nõus aasta tema juures teenima.
Algab rännak, mis paneb poissi lugematul hulgal katsete ette ja kujundavad tema maailmatunnetust ja väärtusi. Saame kokku hea võluri, pagendatud kurja võluri, hirmus ilusa tüdruku, hirmus koleda tüdruku, ahvatleva naisvõluri ja sadat sorti maagiliste taimede, loomade ja lindudega, nagu ikka questidel.
Xanthi maailm on humoorikas, aga raamat ise ei ole Pratchetti tüüpi naljaraamat, kuigi ma seda kaanekujunduse, kunagi mängitud arvutimängu ja napi eelinfo põhjal ootasin. On hoopis noorteromaan, kus nooruk peab juurdlema igasuguste inimlike ja igavlike probleemide, et lõpuks targemana koju tagasi jõuda. See muutis raamatu küll ühtpidi naiivseks, aga teisalt oli nagu värskendav tuulehoog tänapäeva naljafantasyte vahel, sest tegelased ei visanud punnitatud kilde, vaid võtsid oma elavikku tõsiselt.
Aeg teeb vingerpusse. Kui ma selle Kirsten Bakise Fantaasia sarjas ilmunud koerteloo omal ajal läbi lugesin, olin üsna pettunud. Nüüd sattus raamat jälle kätte ja kuna sisu oli suuresti meelest läinud, mõtlesin, et sirvin veidi, et meenutada. Jäin lugema ja pean kohe kiitma.
Lisaks sellele, et lugu oli hästi kirjutatud, oli see aastatega isegi usutavamaks muutunud. Näiteks esmalugemise ajal pidasin ma koerte looja kuju mingiks b-filmide jäljenduseks, aga nüüd olen kuulnud nõukogude teadlaste pingutustest ahvi ja inimese ristamisel ja inimesemõõtu sõdurkoerte loomine ei tundu enam nii jabur. Täitsa kahju, et autor korralikule debüüdile midagi otsa kirjutanud ei ole.
