Lugesin eesti keelde tõlgitud Vinge(d) raamatud läbi autori poolt loodud Mõttetsoonide maailma kronoloogilises järjekorras. Ehk siis kõigepealt Qeng Ho kaubitsejate ja Tõusjate vahelisest konfliktist SisseVälja tähe juures, mille lähistel elutses põnev ämblikulaadsete olendite tsivilisatsioon (“Sügavik taevas”). Selle järel sai ette võetud käesolev romaan “Leek sügaviku kohal”, mis on varem kirjutatud ja on tegelikult üsna lõdvalt omavahel seotud. Põhimõtteliselt ühendab neid üks peategelane, legendaarne Pham Nuwen, ja mõned vihjed inimkonna ajaloole/Phami minevikule Qeng Hos. Kui aus olla, siis võib neid kahte raamatut lugeda vabalt kirjutamise järjekorras, sest sel on omad plussid (kirjaniku areng), ja sisulises mõttes ei kaota midagi, kuna oluline mõju taustast arusaamisele puudub. Sama sarja kolmas romaan, “Taevalapsed”, paistab olevat otsene järg antud romaanile ja seega on “Leegis” aset leidvate sündmustega eeltutvumine hädavajalik.
Hästi lühidalt sisust: tähtedele liikunud inimkond päästab kogemata iidsest arhiivist valla Ikalduse-nimelise iidse kurjuse, mis üle galaktika jõudsalt levides ning terveid tähesüsteeme “õgides” lugematul arvul tsivilisatsioone hävitab või orjastab. Üksik laev pääseb leviku algfaasis imekombel minema ja kannab pardal salapärast Vastumeedet, mida ei osata tol hetkel ürgse kurjuse pidurdamiseks ära kasutada. Seltskond teeb Aeglases Tsoonis hädamaandumise planeedile, mida asustavad meie mõistes keskaja tasemel toimetavad minikarjamõistust omavad intelligentsed koerlased. Kogu galaktika on paanikas, Kõrg- ja Teispoolsuses surevad isegi jumalalaadsed Võimud Ikalduse kätte. Nüüd peab Vana Olija poolt kokkulapitud supermees Pham Nuwen koos naissoost kaaslase Ravna ja veidrate puuloomadest olenditega “kõrgelt” “alla” lendama ning universumi päästma.
Lugu on suurepäraselt mastaapne, kuna hõlmab biljoneid (tõlkest võetud :)) tähti, triljoneid kilomeetreid ja miljoneid tsivilisatsioone nii siin kui sealpool singulaarsust. Erinevate füüsikasedusetga Tsoonide ideed on pea kõik teised arvustajad kiitnud ja samuti on hea leid karjamõistusega Küüniseid sääl kolkaplaneedil. Loo arenedes kirjeldab Vinge hästi, kuidas Kõrg- või Kesk-Teispoolsusest alla tulles kiirused drastiliselt langevad ja tehnika reaalajas rumalaks kolaks taandub. Lahe!
Galaktiline side toimib sarnaselt meil kümnendid tagasi levinud populaarsete uudisgruppide stiilis. Mind see ei häirinud, pigem selline armas Strugatskite “raadiogrammilik” detail. Seda oli üsna vahva lugeda, sest enda tõsisem internetistaaž sai alguse ajal, mil taoline infovahetamise maailm oli asendumas uute meediumitega. Võib-olla oleks võinud tekstis kirjeldatud andmeedastuskiiruste osas piirduda üldisemate terminitega (olematu, aeglane, kiire) vs. bitid ja kilobaidid (lairibaühendus?!). Seda enam, et Võimud ja eriti võimulemb Ikaldus pidi läbi (isegi meie mõistes) pisikeste kanalite kogu kosmilist tsirkust sünkroonselt juhtima – vähemalt kõrgematel tasemetel.
Kuigi “Sügavik taevas” oli palju konktreetsema süžeega lugu hulga piiratumal alal, esines ka seal kohati venimist, vaatamata sellele, et see oli hiljem kirjutatud. Seega olin VV lugejana oma ristsed saanud ja “Leek” ei tundunud nii veniv või segane olevat. Vähemalt tegelased olid üksteisest selgelt eristatavad (“Sügaviku” Altmäe, Altküla vs “Leegi” Uitleja, Puunikerdaja, Rohevars). Vinge kirjeldas mõlemas raamatus hästi nn alama rassi tegutsemisi ja motiive, kuid “Leegis” jäi mujal galaktikas toimuv üsna pinnapealseks. Mind huvitanuks väga, mida see Ikaldus endast täpsemalt kujutas ja kuidas ta galaktikat anastas. Nagu on teiste pooltki välja toodud, ei suutnud kuidagi kaasa tunda biljonite(:p) (inimeste k.a.) huku üle, kuna neid sündmusi mainiti ainult põgusalt läbi uudisnupukeste ja raamatu peakuri jäi üldse kuidagi väga kaugeks. Hoopis rohkem tõmbus mu süda kokku siis, kui Pham jumalana taevas pendeldades teadmatusest kiirguriga süütuid koerlasi niitis. Neile tundsin ma kaasa, elasin ja higistasin koos nendega. Siiski pean ära ära märkima, et too sinine pulk pakkus ka üsna emotsionaalseid hetki.
Põgusa tegevuse ja mölluga vahemaailmas nimega Püha Üritus (või mis pagan see oligi?), andis VV meile ometigi võimaluse natuke lähemalt selle põneva ilmaruumiga tutvuda. Võimalik, et autor plaanib kunagi sündmustest Teistpoolsuses eraldi loo kirjutada, sest seal on ainest ikka kuhjaga. Pika romaani lõpus võis autoril võhm väljas olla, sest lahendus jäi kuidagi mannetuks ja kuri sai mitmel rindel liiga kergelt palga kätte. Veidi nagu “käed-rippu-ja-siis” moment. Samas võib vastu väita, et ega me tegelikult ei saanudki pihta, mida täpselt Vastumeede ja Ikaldus endast kujutasid, miks peaks ka nende kokkupõrge ning tagamaad mõistetavad olema. Lugu oli vist millestki muust…
Mõlemad romaanid on võitnud Hugo ja teisigi nimekaid auhindu, mida ei saa neile sugugi pahaks panna. Nii astun ka mina viie tärni klubisse.
