Ilmselt ei ole väga palju neid, keda on jätnud pärast lugemist külmaks Georg R. R. Martini „Troonide mäng“. Ja samamoodi ei ole ka neid väga palju, kes teavad, et enne „Troonide mängu“ on eesti keeles ilmunud samalt autorilt paar teost. Üks neist antoloogias „Retk hämarusse“ (2003) – „Liivakuningad“ (Sandkings, 1979) – ja teine antoloogias „Aphra“ (2005): „Lohe ja risti tee“ (The Way Gross and Dragon, 1979). Ja ilmselt ei ole ka palju selliseid üleshaibitud teoseid, mis kummalisel kombel ongi sama head nagu räägitakse. Juba see viimane asjaolu on piisavalt kõnekas, mainimata eelmisi, kas pole? Omamoodi kurioosumina aga mõjub raamatu esimese ja teise osa eraldi köitena kirjastamine. Raamat, mis ilusti oleks mahtunud ka ühtede kaante vahele, on eesti keeles millegipärast kahtede vahel. Argumenteerida trükikoja piiratud võimalustega on mõttetu, sest ilusa ja korraliku näitana seisab lugejate ees paksu tellisena Harry Potteri 5. osa. Kirjastuse „surnumere-äärne kavalus“ paistab läbi ja on sisuliselt sülitamine nende peale, kes nii ehk naa ostaksid selle Martini teose. Eriti siis, kui raamatu esimese ja teise osa ilmumise vahel on oma pool aastat vahet. Mööndustega, antagu siis pealegi kahe köitena välja, aga ärgu manipuleerigu teose potensiaalse ostjaga. Ja ka see väide mu meelest ei toimi, et parem nii, kui üldse mitte. Sest Varrak ei ole enam ammu ainus kirjastus Eestis, mis tegeleb ulmekirjanduse eestindamisega.
Jüri Kallast tsiteerides: „1990. aastate alguses /.../ kangastus kirjaniku silme ette üks stseen, millest hiljem sai romaani „Troonide mäng“ („A Game of Thrones“, 1996) esimene peatükk. /.../ „Troonide mängust“ sai hiljem Martini suure saaga „Jää ja tule laul“ („A Song of Ice and Fire“) esimene raamat.“ (Muusa, märts 2007)
Siinkohal seaks kahtluse alla väited, nagu ühendaks Martini „Troonide mängu“ midagi olulist ja põhjapanevat Tolkieni „Sõrmuste Isandaga“. Ainus ühendav joon mu meelest on teoste eepilisus, mastaapsus ja tugev kalle fantaasiale. Tõsi, „Troonide mängu“ puhul ei saa rääkida hardcore-fantasy’st, kuid siiski lisavad just fantastilised elukad ja maagia olulise tausta teosele. Ühiseid jooni Tolkieni ja Martini nn tähtteoste vahel saab vedada vaid see, kes on vaid põgusalt tuttav ulmekirjandusega. Suurem osa fantasy-t on eepiline ja ühel või teisel moel seostatav „Sõrmuste Isandaga“, ja mitte vaid ja ainult sellepärast, et Tolkien on suur isakene. Põhjus on eelkõige ikka selles, et Tolkien oli kirjanik, kes esimesena sisuliselt riisus maailma mütoloogia aineselt koorekihi. See, kui mõni hilisem autor, rääkimata varesemast, kasutab samalaadseid motiive, ei tähenda tingimata Tolkieni jäljendamist.
Tagantjärele on raske öelda, mida ma täpselt teoselt „Troonide mäng“ ootasin ja mis olid emotsioonid pärast proloogi ja esimese peatüki lugemist. Küllap olin natuke pettunud. Haip haibiks (paraku mõjutab igasugune kiitus või laitus isiklikku suhtestumist teosesse), aga need Martini tekstid, mille olin eelnevalt läbi lugenud, et lasknud aimata kindlasti „Troonide mängu“ üldtonaalsust. Martini „Liivakuningad“ on näiteks teos, mida ma kõhklematult soovitaksin kõigile, nii igasugustele intlitele kui lihtsalt hääst kirjandusest lugupidajaile kahel käel, see on sedavõrd intensiivne ja hea stiili, mõtte ja sõnastusega jutt. „Troonide mäng“ sobib aga eelkõige neile, kellele meeldib lugeda nii pseudoajaloolisi fantaasia kallakuga eepilisi tekste kui alternatiivset ajalugu. Või teisele ja omamoodi olulisele inimgrupile: rollimängijatele. George R. R. Martin on muidugi oma ala meister, see aga omakorda tähendab seda, et hetkelisest pettumusest ülesaanuna siiski lugesin naudinguga kogu teose loetud õhtutundide vältel läbi. Järjest, muidugi. Ei ole just raske aru saada, miks Martin riskis 1979. aastal vabakutselise kirjaniku karjääriga. Ta suudab oma tegelased kirjutada nii elusateks ja jõulisteks, nii intensiivseteks oma pahede ja heade omadustega, et nad ronivad naha alla elama ja seavad ennast mõnusalt sisse silmade taga. Ei ole ühtegi karakterit, kes oleks üdini kuri, ja kui on (kuninganna Cersei näiteks), siis on nad siiski luust ja lihast inimesed, kes võitlevad oma aadete nimel. Kasvõi üldiselt pahedeks peetud rahaahnus või võimujanu on niivõrd usutavalt ja näiliselt objektiivselt edasi antud, et see tundub ja ongi orgaaniliselt selle, kirjeldatava isiksuse osa. Kirjanik ei mõista kedagi hukka ja vastupidi, ei soosi. Ta laseb rahulikult maha kooleda ühel peategelasel, sest kõikide loogika ja maailma seaduste järgi pidi minema just niiviisi. Ideelisel, headest ja üllastest motiividest lähtuval Eddardil ei saanudki minna paremini kõrilõikajate ja intrigaanide seas.
Romaanil „Troonide mäng“ on mu meelest neli hõlpsalt jälgitavat põhiliini. Üks neist keskendub pealinna sõitnud Kuninga Käeks (esimene nõunik) palutud Eddardi, tema naise ja arvukate laste tegemistele, teine räägib eksiili pagendatud endise kuninga laste saatusest, kolmas tegeleb kuningas Eddardi sohilapse Jon Snow’ga ja neljas kääbuse, kuninganna Cersei „äbarikust“ vennaga. See, kuidas teos on üles ehitatud, on tekitanud vastakaid arvamusi. Et kas nn hakitud lähenemine ühest peategelasest lähtuvalt on õigustatud või mitte. Näiteks: tegevus antakse edasi läbi ühe peamise karakteri silme. Järgmine peatükis on aga tegevuse edasiandjaks valitud mõni muu peategelane, ja nii läbi kogu romaani. On arutletud selle üle, kas taoline näiline hüplikus segab lugemist või mitte. Mu meelest on see pigem arukas kui segav. Sest niimoodi sain ülevaate parasjagu fookuses oleva tegelase emotsionaalsest taustast, tegutsema sundinud ajendeist ja sellest, miks just see peategelane on valitud antud hetkel keskmesse. Et miks ta on oluline romaani arenguks ja mis roll on temal selles intriigidest pulbitsevas maailmas.
„Troonide mängu“ plussiks või miinuseks saab märkida asjaolu, et tegu on siiski sarja proloogiga ja sellisena ei ole ta päriselt iseseisvana võetav romaan. Nii mõningi ots jäi sõlmimata, kuid samas, mõned liinid arendati lõpuni välja. Kuid siiski on saaga tegelased ennast niivõrd silmade taha söönud, et lugejail tekib küsimus: aga mis edasi?
