Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Dan Simmons ·

Endymion

(romaan aastast 1996)

eesti keeles: «Endymion»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
14
8
2
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (24)

Raamatu peategelane on 27-aastane endine karjus ja seersant Raul Endymion, kes sellise nime saanud oma sünnilinna järgi Hyperionil. Linn aga nimetati nii muidugi John Keatsi poeemi järgi. Kreeka mütoloogias on Endymion karjus, kes armus surematusse kuujumalannasse Selenasse. Selena palus Zeusil anda poisile igavene elu.

Raamat algab, kui Raul Endymion on surma mõistetud ja fuugast ärkav Martin Silenus ta selle täideviimiselt päästab. Tegevus on ligi 300 aastat pärast “Hyperioni langust”. Silenusel on Raulile ülesanne – leida Ajahaudade Sfinksist väljuv Aenea, kes on Brawne Lamia ja Keatsi kübriidi tütar ning ajas mitusada aastat edasi rännanud. Seejärel peaksid nad minema Heidikute juurde, hävitama maailma valitsema Katoliikliku Ordu ja Paxemi, tooma tagasi Vana Maa jne. Aenea arvatakse olevat uus messias, kelle sõnum muudab inimkonna saatust.

Hyperionis ja Fallis kirjeldatud sündmused on muutnud osalt mütoloogiliseks. Silenus on oma mälestustele ja fantaasiale tuginedes kirjutanud poeemi Hyperioni Cantos, seda on kõik lugenud, kuigi see onKiriku poolt keelatud. TechnoCore “hävitati” “Fallis”, maailma valitseb Kirik oma elluäratavate ristikujudega. Surematus on saavutatud. Paavstiks on muide Lenar Hoyt, kes “Fallis” sureb. Kirik soovib samuti Aenaea kätte saada, sest paavstile on teada, et tüdruk on Kirikule ohtlik. Põgenike jälile saadetakse moodsaimal laeval kapten isa De Soya. Quest…

“Fall” andis küll vastuse paljudele küsimustele, kuid mitte lõplikud. Me teame, et inimkonna ja TC Ülimad Mõistused on kauges tulevikus sõjas, osaliselt teame Keatsi, Ajahaudade ja Shrike’i tähendust, kuid ainult osaliselt. Simmons on vastusetega ka Endymionis kitsi. Kuid midagi hakkab siiski selguma.

Kes on Aenea? Ta väidab ise, et ei tea oma ettemääratusest kuigi palju. On’s ta messias? Milline on tema sõnum? Juba enne oma sündimist oli tüdruk ühenduses oma kübriidist isaga. Ja ta teab TechnoCore’ist asju, mida masinad isegi ei tea. Sest TC on endiselt alles ja võimsam, kui kunagi varem… Aga seda võis arvata.

Raamat kujutab endast tüüpilises questi-stiilis läbi maailmate rändamist, kus Rauli, Aeneat ning android A.Bettikut jälitab De Soya meeskond. Selline lihtne vorm mõjub peale ülitihedat “Falli” lausa lõõgastusena. Me teame detailselt, mis toimub, kuid ei tea miks. Kui osad saladused lahendatakse, tulevad uued aga peale. Endymion pole eraldi loetav. Ta moodustab ühtse terviku “Rise of Endymioniga” ning kaks diloogiat kokku ühe tetraloogia.

Simmons jätkab Hyperioni teemade käsitlemist, tehes seda pisut teises vormis. Inimintellekt ja tehisintellekt… Kas jumal on olemas, ja kui on, kuid need intellektid sellest aru saaksid. Kas tehisjumal on võimeline “tegelikku” jumalat, mis koosneb armastusest, kaastundest ja intellektist, võitma või vähemalt mõistma? Teose filosoofiline allplaan on väga mitmetahuline ja keeruline. Simmons kasutab oma tulevikuvidinate nimetamisel tänapäeva kirjanike nimesed: Stephen Hawking, Sholohhov, Gibsoni maatriks, Poulseni (Poul Anderson) kuurid jne… Raamatus on palju tsitaate ja viiteid mütoloogiale, poeesiale, filosoofiale.
Teksti loeti vene keeles

Igati vääriline järg eelmistele osadele. Erinevalt "Fallist" on "Endymion" palju kaasakiskuvam ning kiirema tegevustikuga. Kui olin selle "vea" teinud ning seda raamatut kord lugema hakanud, siis haaras see maailm mind nii täielikult, et ma veetsin kaks päeva peaaegu tervenisti selle küüsis. Praegune arvustus kujutab esimesi vaevalisi samme "tegelikku maailma". Justkui ärkamine fuugast. :)

Raamatu sisust on eelmine arvustaja juba hea ülevaate andnud. Lisaksin veel niipalju, et Aenea, Raul ja Bettik rändavad kaugsiirdajate (farcasters) kaudu läbi erinevate maailmade. See marsruut langeb osalt kokku lõbureiside marsruudiga Hegemoonia aegadel, mil isegi ühe maja eri toad olid ühendatud kaugsiirdajatega ning võisid asuda erinevates tähesüsteemides. Nüüd on muidugi maailmade elutingimused muutunud, osad neist on muutunud elututeks, inimtühjadeks planeetideks ning põhiline tegevus kujutabki endast seiklusi nendes erisugustes paikades ning võitlusi "kurjade loodusjõududega". Lugejale jääb päris selgusetuks, miks neid maailmu läbitakse ning miks just selles järjekorras. Arvatavasti oodatakse ka lugejalt keskendumist konkreetsetele sündmustele, sarnast käitumist peategelastega, kellel ei jää eriti aega juurelda selle üle kuhu nad lähevad ja milleks. Neid jälitavad Paxi ohvitserid moodsa kiirendusega laeval. Kaugsiirdeportaalid nende puhul ei tööta ning nad peavad kasutama sellist kiirendust, mis muudab laevasolijad imeõhukeseks verekileks kabiini seintel. Kuna nad on surematud tänu Hyperionist tuntud ristikujulistele parasiitidele, siis ei kujuta pidev surm neile erilist probleemi, kui hirmus valu ning piinav ülestõusmine välja arvata. Tuleb tunnistada, et õuduskirjandus on ikkagi Simmonsi erioskuseks...

See on sündmuste üldine raam, kuid sündmused igal planeedil väärivad kindlasti lugemist, kuna nad on väga haaravalt kirja pandud.

Mõnest asjast, mis mind häiris. Raul Endymioni tegelaskuju oli eeskujulik hädapätakas, kes harilikult ei saanud aru, mis toimub; kui ta sai sellest aru, siis ei suutnud ta valida parimat tegevuskava ning isegi kui ta sai aru ja tegi seda, mis antud olukorras oli parim, mida teha võis, ei tulnud ta sellega toime ning keeras asja untsu. Jäi mulje, et kõik tema õnnestumised leidsid aset tänu suurtele kokkusattumistele. Rauli naiivsed sisemonoloogid tuletasid mulle meelde noormeest nimega David Balfour R.L.Stevensoni romaanidest "Röövitud" ja "Catriona". Tegemist oli samasuguse lihtsakoelise psüühikaga maapoisiga, kes satub igasugustesse äraarvamata sekeldustesse.

Lõpp (ma ei hakka seda ümber jutustama, lugege läbi ja mõelge, kas olete minuga nõus) tundus mulle täiesti ebausutav, seletatav ehk ainult pideva ülestõusmise kõrvalmõjudega sõjamehe psüühikale. "Endymion" seletas suhteliselt vähe Hyperion Cantose põhiintriige, kuid ühtteist sai siiski selgemaks ning mõnedele asjadele anti uus tõlgendus. Seletati seda geniaalselt--vana poeet Silenius sai lihtsalt mõnest asjast valesti aru. Igatahes raamatu lõpp jätab kõik otsad lahti ning lubab aimata suuri murranguid järgmises osas. Lubamatu on minu meelest aga see, et lahtiseks jäävad ka enamus "Endymioni" enda intriigidest. Ma küll lugesin kohe järgmise osa algust otsa ning selle esimesel kolmekümnel leheküljel sai pilt siredamaks. Kuid see ei vabanda. Lugeja pidi ootama järgmise osa ilmumist terve aasta--mis siis, kui Simmons vahepeal ära oleks surnud ning lõpuosa kirjutamata oleks jäänud? Siis oleks asi ilmselt jäänudki kripeldama.

Nendele, minu hinnangul raamatu miinustele, vaatamata hindan teost viie vääriliseks, kuna esiteks oli ta parem ja haaravam kui teine osa ning teiseks on ta puudustele vaatamata peajagu üle muust kirjandusest, mida ma viimasel ajal lugenud olen.

Üks tore moment veel--Shrike, eelmiste romaanide põhivaenlane ning Saatana kehastus, astus selles jaos üles positiivse tegelasena, lausa turvamehena ning ilmnes ka, et tegemist on vananenud mudeliga, kes ei suuda sammu pidada uute ning veel hirmsamate tapjatega, kes selle raamatu lehekülgedelt lugejale näkku kargavad. Nii, et... Watch out!

Teksti loeti inglise keeles

Kõva lugu,nagu(minu arust)kogu"Hyperioni"sari.Quest oli vägev.Leidus mereplaneete,leidus jääplaneete.Jääplaneet meenutas üht teatavat Excelsust.Aga....Aga see lõpp.See lõpp oli jälle puhas "Terminaator 2",kus Arnoldi osa etendas vana hea Veristaja.Isegi kahju hakkas teisest.Aga raamat oli ikkagi väga hea.
Teksti loeti soome keeles

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus! Minul, kes ekslikult arvas, et eelmise osa lõpuks pilt toimuvast selgines, suudeti üsna kähku asjad jälle segi ajada, mis muud kui järjekordselt uurima, mis siis ikkagi tegelikult teoksil.
Teksti loeti inglise keeles

Ma poleks mitte kunagi uskunud, et Simmons võib millegi nii magedaga maha saada. Veniv, igav ja tüütult tuiutav tekst, mis ei suuda köita ning mille probleemid on laisalt ning ilma tundeta esitatud. Võibolla on viga selles, et lugesin eestikeelset versiooni. Aga ma ei tahaks väga uskuda, et Kivistiku tõlge originaalist nii palju erineb... Juba tegelased olid stampkujud, ringirahmeldamine oli põhjendamatu ning peale selle veel – jällegi – põhjendamatult pikaks venitatud. Et siis eelmäng järgmisele raamatule? Ei ole eraldi Rise of Endymionist loetav? Mina igatahes väsisin ära ning pole kindel, kas sellisest eelmängust järgnevale raamatule mingit kasu on. Ei küta üles, kas teate!

Ainuke mõistlik põhjendus sellele loole oleks asjaolu, et kirja pani seda kõike legendi järgi rohkem sellise sõjaväelise haridusega ning mitte väga vilunud sulesepp. Vähemalt niisugune mulje jäi. Enamiku raamatust oli mul kindel tunne, et seda ei ole – ei saa olla! – kirjutanud Simmons. Palkas kellegi. Võibolla lubas mõnel noorel sugulasel kätt harjutada. Tom ja Huckleberry, Alice, Võlur Oz. Muidugi «Röövitud». Ja siis võttis ise lõpus paariks hetkeks üle ning kirjutas midagi ka omast peast. Sest kusagil viiesajanda lehekülje paiku oli mul tunne, et seda raamatut ei suuda küll enam miski päästa. No tsutt, tsutt ikka suutis. Aga filosoofilised arutelud jätsid ikkagi kangutatud ja mageda mulje. Eelmiste Hyperioni osadega võrreldes selge ja tuntav tagasiminek ning tõmbab – nüüd – kogu asja väärtust alla. Üldiselt võib vist aru saada, et olen vihane. Ma ei ole end kunagi eriliseks Simmonsi talendi austajaks pidanud... aga nüüd...

Tunnistan samas, et (baas)ideed on enamalt jaolt väga head ning nii mõnedki kohad lausa suurepärased. Aga sellise suht mõttetu tellise produtseerimiseks see küll õigustust ei anna. Saab lühemalt ja palju sisukamalt. Kiusu pärast panen kolme. Vaatame, võibolla hiljem mõtlen ümber...

Teksti loeti eesti keeles

Olen kaks päeva pärast raamatu lugemist püüdnudleida midagi, mille kallal iriseda, aga ei ole suutnud. Eelarvustajate kiitustega ühinen 100%,kirumistega 0%. Võib-olla avaldas mõju see, eteelmine raamat mida lugesin oli uskumatult nüri.
Teksti loeti eesti keeles

Uuendatud 14.04.2006.

Pea kolm ja pool aastat peale esimest lugemist lugesin "Endymioni" teist korda läbi ning tunnen vajadust uuendadda nii hinnet kui ka arvustust.

Esiteks, toona keskmiseks hindeks pandud "neli" ja selle põhjendused ei ole tänases päevas minu jaoks enam õiged. Kuigi loetavus iseseisva raamatuna on küll endiselt küsitav, ei morjenda see mind enam, sest "Endymioni tõus" on nüüd maakeeles olemas ja ootab lugemist. Ning kaasahaaravuse osas pole midagi kehvemaks läinud - lugu oli ka teistkordsel lugemisel ülipõnev. :P
Teiseks, ma ei saa aru, miks arvasin, et tegu on kommertsiga ja müügiedu nimel juurde kirjutatud tükiga. Nii hea lugu ei saa seda olla. Ju olin lihtsalt pahas tujus, sest lõpp jäi lahtiseks ning ei saanud edasi lugeda. :)

Ja üks asi veel. Mainisin varasemas arvustuses, et mind häiris Kiriku ajaloo lausa aastaarvulise täpsusega kirjeldamine. Nüüd ei saa aru, miks küll, seda oli ju vaid mõnel leheküljel ja see oli huvitav.

Kokkuvõtteks: Hyperioni sarja raamatuid võib korduvalt lugema jäädagi ning nagu heade asjadega ikka, lähevad nad aja möödudes ainult paremaks. Järgmisel korral tahaks hindeks "kuue" panna. ;)

Teksti loeti eesti keeles

-ion`itel on kombeks lõppemata jääda.
Vähemalt Simmonsi arvates.
Üsnagi sirgjooneline tegevusliin, mille lineaarsust vähendab vaid hüppamine Raul`i /Aenea ja isa De Soya vahel. Reisiromaan.
Kuid lihtsusel on oma sügav mõju, üle pika aja sai lugeda midagi tõelise naudinguga, lugemispalavikuga. Kindlasti ei olnud see võrreldav omalajal, noorest peast, Hüperion`it lugedes kogetuga, kuid siiski äärmiselt hää.
Tehnilisi eriefekte, maailmu oli rohkem, osalt pilguna 300 aastat hilisemasse, hävingu järgsesse, osalt uutena. Mõned küsitavused, eriti selle jääplaneedi kohalt. No palun vabandust, sellise ökosüsteemi olemasolu võimalikkus? Mida need täiskasvanud siis seal söövad? Külma jääd?
Jään pikisilmi ootama järgmist. Kohe väikese palavikuga, sest `E. tõusu` Grand Finale`st lubati ikka imelugu ...
Teksti loeti eesti keeles

Parafraseerides Simmonsit ennast nii mitmetelegi eelarvustajaele: Te lugesite seda valel p6hjusel. Neid valesid p6hjuseid on Simmons esimesel paaril lehekyljel ju ysna detailselt välja toonud. Niisiis: need, kellele kohale ei j6udnud lugesid seda t6epoolest valedel p6hjustel. "Endymion" ei andnud vastuseid. Mingi hulga vanu vastuseid lykkas ta samuti ymber. Tekitas uusi kysimusi. Ning neid tekitas ta palju. Ilmselt 6igete kysimuste esitamiseks ongi vaja "Endymion"`it just sellisel kujul nagu ta on.

Kummatigi ei saa see raamat maksimaalset hinnet. P6hjused:
1. Kogu tegevust, eriti questi osas, on m6ttetult venitatud. Palju on mittemidagiytlevat toiteväärtuseta kiudainet, mis ehk seedimisele v6ib hea olla, aga mäluda on teda ysna nyri.
2. Niipalju, kui ma raamatust aru sain on Raul Endymioni puhul tegemist inimesega, keda oluliselt modfitseeritud ei ole. Ehk milleni ma tahan j6uda: mis on lubatud ja v6imalik A.Bettik`ule ei tohiks olla R. Endymioni pärisosa. Inimv6imetel on teatavad piirid ja eriti temperatuuride taluvuse osas näituseks ysna konkreetsed sellised.
3. Last aga teps mitte least: Terminatori oleks Simmons v6inud rahule jätta. Pilt, kuidas Shrike ja Nemes yksteist klohmisid kuni Nemesi morfimise ja vääritu l6puni välja tuli valusalt tuttav ette. Tuli meelde aasta `92, kui väikesesse yhikatuppa topitud 20 (v6i ehk enamgi) inimest vahtisid silmad suured kehva VHS pilti, mis näitas sel hetkel tutikat "Terminator 2" nimelist kinospektaaklit. Noh jah rääkimata sellest, et Shrike on yhtäkki peaaegu et inglitiivad kasvatanud ja messiat kaitseb nagu oskab.

Hoolimata eelnevast on tegemist hää asjaga. Olen kindlal veendumusel, et see ei jää mitte viimaseks korraks kui seda raamatut kätte v6tan. T6si kyll, enne loen läbi "Rise of Endymion"`i

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on pooliku teosega. Ilma "Endymoni tõusuta" on seda raamatut suhteliselt võimatu lugeda. Kui "Hyperioni" ja "Hyperioni langust" oli võimalik iseseisvalt lugeda, siis seda mitte. See on ka raamatu põhipuudus.

Teiseks puuduseks on süzhee peaaegu puudumine. Teose sisuks on kõige lihtlabasem quest. Tegu on kõige labasema fantasy või kosmoseooperi sisuga, ehk mingi seltskond liigub mingi kindla eesmärgiga punktist a punkti b, kusjuures seltskonnast ei puudu ka üleloomulike võimetega tegelasi. Tuleb nappe pääsemisi, madinat jne.

Teos on ka suhteliselt tuim ja igav. Midagi üllatavat eriti pole, kuigi maailm on ju huvitav. Midagi eriti ju seal ei toimu. Paistab, et kõik huvitav hakkab toimuma järgmises osas.

Seega jään ootama "Endymoni tõusu" ilmumist, et saaks selle raamatu lõpuni lugeda. Sellepärast annan praegu avansiks nelja pika miinusega, muidu oleks aga raamatu õige kinne kolm pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Katastroofist on möödas mitu sajandit. Postapokalüptilist maailma valitseb katoliku kirik. Kõlab kuidagi tuttavalt, mis? Minu meeelest on autor vihjanud Rooma impeeriumi hävingule. Nagu " Hyperioni" arvustuses ütlesin, oli lõpusajandite Hegemoonia kirjeldus küllaltki ängistav. Ängistuse ajastuks on nimetatud ka Rooma kristlikku lõppfaasi. Hoolimata kõigest oli " Hyperioni languse" lõpp niivõrd optimistlik, et midagi sellist poleks küll oodanud. Simmonsil õnnnestus mind niiisiis haneks tõmmata. Ja sarja iga osa läheb järjest huvitavamaks. Minu meelest oli " Endymion" parim eelmise aasta eestikeelne ulmeromaan, mida olen lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb au anda, et tõesti on hea sari. Muidugi saab hea sari koosneda headest osakestest.. ja nii see ka on
Teksti loeti eesti keeles

jõudis tekkida üsna mitu tõrget. kõigepealt see hoiatus muidugi - et loete valel põhjusel. ok, kehitasin õlgu ja jätsin teksti sinnapaika. paari päeva pärast ei andnud uudishimu siiski rahu. siis see, et üks liin jookseb minevikus, teine olevikus. no isegi kristjanrätsep oskaks ilma selleta vahet teha, kellest parasjagu jutt. mitte et mul selle võtte vastu midagi oleks - gibsoni atp/futuromaticus oli ajatajul väga oluline sisuline funktsioon. antud juhul võtte otstarve vähemalt selles osas ei selgunud. üldse jäi lahtiseks, kust võtab see kinnises purgis oma mälestusi kirjutav tüüp nii üksikasjaliselt kogu selle teise liini. ainuke loogiline seletus oleks, et kapten sojauba ongi see purk, milles kodanik rauli kinni hoitakse. võimalik, et need kirjandustehnilised pehmelt öelda eripärad seletatakse järgmises osas ära - aga iseseisvana välja antud tekst peaks ennast ise lahti seletada suutma.

quest on muidugi siuke värvikas, ent juhm - tõstke nüüd ausalt käed, kes lugedes arvasid, et reisiseltskond jää sisse kõngebki? peletiste lõpukaklus on üsna tobe. aga hea küll, paneks siiski pika miinusega nelja: kohati on arhetüüpseid, elusuurusest suuremaid kujundeid tunda - justkui oleks asjal siiski mingi mõte. aga tõlget ma igaks juhuks siiski lugeda ei julgeks.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldiv oli taas kohtuda Martin Sileniusega. Vana satüür ei olnud põrmugi muutund. Võibolla sellepärast pidigi ta nii kaua elama? Uued tegelaskujud, isapreester ja lapsmessias olid valitud sellised, et varasematest osadest tuttavat erootilist pinget ära neutraliseerida. Käsitletud maailmadest ligitõmbavaim tundus olevat shiiitlik Qhom Riyad. Arktiline Sol Dracon Sept meenutas natuke U. LeGuini Talveplaneeti.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna lugesin "Endymioni" ja "Tõusu" põhimõtteliselt üksteise järgi, siis ei hakanud 1. osa pooliklus väga häirima. Veristaja transformatsioon a la Terminaator oli tõesti veidi kummastav; samas ei jätnud Veristaja mulle aga ka "Hyperionides" kõigest hoolimata 100% Kuripaha muljet.
Teksti loeti eesti keeles

Raudsete ättide heitlus... Palverändurid on vanaks saanud ja tõmbavad igaüks oma maailmanurgast niite. Need vähemalt, kes vahepeal ära pole surnud. Üldiselt, ka sarja kolmas osa ei tõuse avaraamatu kõrgusele.

Esiteks on mul isiklikult mõningane probleem ruumiooperitega - see on tegelikult suhteliselt igav alamžanr. Kulgeb mingi seltskond eri kultuuride kandjatega asustatud planeetide, saarte või metroojaamade vahel (põhimõttelist vahet ju pole), keegi ajab neid taga või ajavad nad ise midagi taga... Tavapäraselt kipuvad läbitud punktid olema maiste kultuuride töötlused ja tihti kipub teekond nende kataloogiks kätte ära. Jutu mõte siis selles, et erinevate ja erakordsete inimsaatuste kaudu võõra maailma avamine on minu jaoks huvitavam kui eri paikade kirjeldused. Marco Polole eelistan Chaucerit.

Teiseks pole hea toon, kui autor iseenda mängureegleid rikub. Olgu Kõrgemate Jõudude sekkumisega nagu on, kuid esimeses osas käisid portaalid singulaarsussfääridega, mis kuskil orbiidil olid ja mis lõpuks siis puruks lasti. Siin on need sujuvalt unustatud ja mingi alternatiivne teooria kehtestatud.

Kolmandaks ei kõlba kuhugi, kui supertsivilisatsioonil napib asjadest, mis on juba praegu kas olemas või võiksid meie eluajal tulla. See käib näiteks nii uinuti (peategelase unetu öö enne teeleasumist) kui krüpto kohta (laeva logide võltsimine).

Teksti loeti eesti keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles