Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Poul Anderson ·

A Midsummer Tempest

(romaan aastast 1974)

eesti keeles: «Südasuvine torm»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
7
7
1
1
Keskmine hinne
3.833
Arvustused (24)
Markko Meriniit

Keskpärane fantasy kerge SF sugemetega. Teooria on selline, et eksisteerib hulk paralleelseid maailmu, mis kõik on välja arenenud mingist valikust. Kui oleks juhtunud sedasi, selleasemel, et juhtus teisiti. Tegevus toimub keskaegsel Inglismaal, kus Sheakspear ei ol mitte kirjanik, vaid ajalookroonik ning kõik tema teosed on tegelikult toimunud sündmused. Inglismaad ja kogu maailma ähvardab hävinemise oht, kuna Roundhead`id Cromwelli juhtimisel vallutavad Inglismmad ning ei hooli enam Emakesest Maast vaid arendavad oma tehnikat, teevad aurumasinaid, kaevavad kaevandusi ning ei usu haldjatesse. Kuna sedasi ei ole ilus ning ei tohiks, kutsuvad Haldjakuningas ning -kuninganna endale appi prints Rupert`i, kes peab üles otsima võlur Prospero maagilise saua ning selle abil Inglismaa päästma. Prints Rupert ning tema kallim seiklevad mõlemad omaette saua otsingul mõnda aega, juhindudes maagilise sõrmuse teenäitamisest. Sau leitakse lõpuks üles ja paha Cromwell hävitatakse viimases lahingus selle abil. Kõige huvitavam oligi minuarust raamatus see paralleelmaailmade teooria ning lõpulahing. SF`ist selle raamatu kohapealt niipalju, et vahepeal on natuke juttu ka sellest tavernist, mis asub kuskil nende maailmade kokkupuutekohas ja muud paralleelmaailmadesse puutuvat juttu.
Teksti loeti inglise keeles
Meelis Sepp

Piisavalt kopsakas lugu-peaaegu 200 lk.tihedat kirja-aga midagi oli seal viga.Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu.Asi oli kirja pandud kuidagi yksköikselt,nagu oleks kirjanik ise kohal olnud ja fikseerinud tuimalt köik syndmused.Puudus igasugune kirjanikupoolne kaasaelamine oma tegelaste juhtumistesse.Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi.Ja muidugi see tavern,kus tasandid ristusid ja peremees kes ei tahtnud raha,vaid nöudis maksuks hoopis jutte.Andersonil on ikka hoopis paremaid jutte.Kuigi talle istub selline keskaegne action,on näiteks "Murtud möök" vöi "3 syda ja 3 lövi"hoopis paremini kirja pandud."Kesksuvisest tormist"jääb haltuura maitse suhu.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Mulle meeldis! Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar). Loen mõnuga hästikirjutatud alternatiivajalugusid. Ja see siin on üks selliseid. Mõningaid uitmõtteid pärast lugemist:

Õnnelikuks leiuks on Vana Fööniksi kõrtsituba. Sinna on kirjanik koondanud tegelasi oma teistest fantasyteostest. Eesti lugejale tuntud Holger Carlseni kõrval on sel ka Valeria Matuchek. Viimane on raamatu ”Operation Chaos” (1971) üks tegelane.

Kui ”Kolm südant…” sisaldas fantasykirjanduses üsna tavatu võtte, kuidas vee abil võita tuldpurskav lohe, siis nüüd kirjeldab autor Rupertil ilmnevat kessoontõbe (kui viimane sukeldumiskellaga liiga kiiresti mere põhjast tõusis). Hard SF-i kuuluv pildike on ilusasti fantasyteosesse põimitud!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Paar vaimukat ja muidu omapärast elementi ei kompenseeri raamatuks laiali laotatud maotut happy end`i - aga just seda teos on, sest kolmekümnendal leheküljel oli selge, et asi saab lõppeda ainult ühel viisil - kutt leiab oma megamalaka, millega ta jõuab viimasel hetkel kohale ja koogib hüperpahasid sellise overkill`iga, et see on kokkuvõttes vaid piinlik ja igav.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Pean seda parimaks 2000.aastal ilmunud eestikeelseks ulmeromaaniks. Ja ka minu Stalkeri ankeedis saab ta vastava koha!.

Tegemist on eriliselt hästi ja tugevalt kirjutatud raamatuga, mis nõuab lugejalt veidi pingutamist. Anderson on sättinud oma kaamera nii, et ainult aegajalt tegelaste mõtteid seletatakse, ent lugejale suurt midagi kandikul ette ei serveerita. Arvustaja Velbule ütleks, mis puutub autori kaasaelamisse, et on seda küll ja väga... No kasvõi see Jenniferi kannatuste rada ja tema piinamine; tolle noore sõduri julm võrgutamine; Ruperti manamine armujoogiga ja tema süümepiinad. Andersonist lausa kiirgab kaasaelamist ja traagikat! Just inimlik plaan teeb teose niivõrd võimsaks - aga selleni peab lugeja ise jõudma. Tõepoolest, see pole Tolkien!

Niisiis, teose pealkiri on kombineeritud kahest Shakespeare`i näidendi pealkirjast "Midsummer`s Night Dream" ja "Tempest". Nendest teosest on võetud ka osad tegelaste nimed - Prospero, Puck, Oberon. Tegevus maailmas, milles Shakespeare oli Suur Ajaloolane. Inglismaal on puritaanid kodusõda võitmas, fanaatiline reliogioosne rangus tõrjub välja inimese ühtekuuluvuse Maaga; suretab ökoloogilist tõde meie olemusest. Kaduma peavad ka kõik mitte-inimesed, haldjad jms. rahvas.

Selles maailmas on 17.saj. keskpaigaks avastatud aurumasinad ja raudteed, Inglismaa sammub teadus-tehnilise "progressi" teed. Bradfordi ja Leedsi kandis tossavad juba manufaktuuride korstnad, algamas on hoolimatu ja loodustlämmatav industrialiseerimine. Selle on võimalikuks teinud puritaanlus - protestantlik fanatism. Ja just nii see ka meie maailmas juhtus, ainult mõned sajandid hiljem.

Teos kannab endas üsna ahastavat sõnumit, mille väljaütlejana tundub Anderson omast ajast mõnevõrra ees olevat. Ketserlik ja roheline karje säilitada maailma kogu oma mitmekesisuses polnud 70-ndate keskel veel aktuaalne.

Happy end? See on ideeromaan, mis kannab autori ideoloogiat, et tülgastava ja oma juurtest mittehuvituva maailma alistamine on võimalik, kui me kasutame õigeid vahendeid. Antud juhul siis Prospero saua, mille abil elustatakse ökoloogiline kättemaks puritaanidele. Shakespeare`i maailmas oli selline vidin olemas. Milline on see meie maailmas?

Valeria Matuchek on Virgina ja Steve Matucheki tütar, keda "Operation Changelingis" põrgust taga aeti...tegutseb ka Andersoni uuimas romaanis "operation Luna".

Ilmselt on seda romaani tõesti lihtne mitmeti tõlgendada - iseäranis, kui fantasys`st ainult eskapismi otsida. Tõlke kohta, et keskel kandis nagu kiirustamise märke, oleks tahtnud vähe rohkem toimetamist ja ülelugemist - kohati mõjus nagu oleks väliseestlase kirjutatud. Algus ja lõpp olid paremad. Häirisid veidi sõnad nagu `Fortuuna ratas` - õnneratas öeldakse ju eesti keeli - ning Joseph Aramatheast; Aramatja Joosep peaks olema. Aga Anderson ongi tõlkimiseks väga raske autor. Selles romaanis oli tema meetodiks dialoog - see asendas pikki kirjeldusi, sisekaemusi ja lahtiseletamisi; ning sellise dialoogi täpne eestindamine - et kõik rõhud õigesti paigas - on tõesti keeruline.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Ei teose ideoloogiline sõnum ega sissepistetud SF-stseen ei suuda keskpärast rüütliromaani minu jaoks nauditavaks muuta.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Ostsin, lugesin BAASist arvustusi, jõudsin juba kahetseda, lugesin raamatu läbi ja leidsin, et polnud üldsegi paha. Tore ajaviide paariks õhtuks.
Teksti loeti eesti keeles
Oliver Karjane

Selles raamatus oli paar asja, mis mind tõsiselt häirima hakkasid:

1) Peategelased - mõlemad kui ilu etalonid, iseloom otse seebikast

2) Ristiusk - ülim ja parim asi, mis ilmas olemas.

Prints ja neiu Jennifer suutsid oma ohkamistega mul isiklikult südame ikka päris pahaks ajada, eriti loo alguses ja Kristusele oleks ära kulunud paar korda Thor`i käest haamriga nina pihta saada. Haldjatesse puutuv osa loost oli aga päris talutav, kõrtsituba eriti.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Lugeda sünnib. Hoolimata küllaltki aimatavast tegevusest polnud raamatul suurt häda. Miskipärast sümpatiseeris sama autori loomingust "Murtud mõõk" mõnevõrra enam. See aga arvatavasti maitseküsimus.

Tegelikult suht nautisin seda ajaloolist tausta ning neid väikeseid erinevusi tegelikkusega võrreldes. Episoodidest rääkides, tuleks see kõrtsistseen ja rongisõit esile tõsta.

Hindeks paneks nelja miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Ma ei ole mingi eriline asjatundja Andersoni alal, olen tema teoseid lugenud ainult niipalju, kui neid eesti keelde on tõlgitud. Aga see vähenegi annab alust arvata, et Anderson suudab kirjutada palju paremini, kui siin. "Murtud Mõõga" tasemest jääb "Südasuvine torm" kohe kaugele-kaugele maha. Nii kaugele, et hindes pean seda suisa kahe miinuspalliga väljendama.

Miks ta mulle siis ei meeldinud? Selle kohta ei olegi nagu midagi uut öelda, eelkirjutanudon kõik juba ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Igasuguste kahtlusteta parim seni eesti keeles ilmunud Anderson.

Kui miskid inimesed raamatu algul ära armuvad, siis on ju ainult kaks võimalust - nad kas saavad lõpuks kokku või ei saa. Tõenäoliselt saavad. Ja kui kaotusseisus väe kangelane läheb otsustavaks heitluseks suurt malakat otsima, on jällegi vaid kaks võimalust, leiab või ei leia. Tõenäoliselt leiab. Neist ülejäänutest ajalugu - ja kirjandus koos sellega - ju enamasti vaikib. Aga see pole ometi tähtis - tegemist on vaid mördiga, mis juttu koos hoiab. Sisu on milleski muus. Ideedes, mille nimel tegutsetakse. Antud romaani puhul ka viidetes paljudele muudele teostele. Et siis moodsa sõnaga metatekst. Ning enne resoluutse hinnangu andmist võiks mõtiskleda sellegi üle, _kes_ olid lõpuepisoodis Fööniksis juttu kuulamas. Ah, mis see minu asi on, aga mitmed lugejad on oma süü läbi vähem saanud, kui raamatul anda oleks.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Noh, ei olnudki nii hull, kui siit osadest arvustustest välja võib lugeda. Raamatus on päris mitu head ideed(ntx. see kõrtsituba, dimensioonide vahelised erinevused ja William Shakespeare). Neis ideedest kõigist saaks juba üksinda igaühe kohta hea jutustuse kirjutada, aga praegu rikub teost natuke see labane kest. Ehk siis juba esimesest kümnest leheküljest alates on ette teada, et kangelane saab oma armastatuga kokku ja pahad saavad oma palga jne. Aga muidu polnud raamatul väga viga midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

OLugesin raamatut ja lugesin arvustusi. Muutusin nukker-kurvaks. Ei, ei, mitte raamatu pärast, ikka arvustajate pärast. No kas keegi peale Musta Kassi siis ei mõistnud, et tegu on tõepoolest metatekstiga? Kas ma võin arvata, et lugupeetud arvustajad ei ole reeglina lugenud Shakespear`i? Kui nii, siis olen ma väääga pettunud. ei olnud rüütliromaan, Anderson on neid kyll hulga treinud, aga see ei olnud seda kyll mitte. Ei ylistatud ristiusku, ka seda on Anderson teinud, aga jällegi mitte selles raamatus. Kui keegi aru ei saanud, siis tegemist oli KIRJANDUSEGA selle s6na parimas m6ttes ja nii fantasy kui ulmeline element oli tegelikult teisejärguline. Tundus väga tribut`ina Shaespeare`le, etnäe mina oskan kah ja yldse mitte halvasti. VÄGA tubli ja Väga k6va tykk.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Väheseid raamatuid mida ma olen 2 korda hakanud lugema ja ei suutnud isegi poolepeale .. kahetsusväärne .. et kolm on kohtuseadus siis kunagu yritan uuest ...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Hea romaan, tuleb nõustuda kaasarvustajate Musta Kassi ja Tartsiga. Nelja saab lõpu pärast, happy end ja üleüldine leppimine vohasid seal ikka üle igasuguste piiride. Maavaimude probleem, nagu võis aru saada, oli selles, et kaunist maad kiputakse tööstuseräpaga rüvetama. Mis siis sai, kui Hea Kuningas lõpuks võitis? Lasti tehased õhku, kisti raudteerööpad üles ja kõik elasid kenasti ja õnnelikult nagu Vanal Heal Ajal edasi? Ja kui nad surnud pole, elavad veel praegugi? Cromwell ja kompanii saadeti Ameerikasse välja ning sellest sai 18. sajandiks arenenud tööstusriik samal ajal kui Vana Euroopa oma ludiitlikus unelmas oleskles? Ja mis SIIS edasi sai, mh, ah? Tsiteerides meile kõigile tuntud Tundmatut Arvustajat: ma näen KOONDUSLAAGREID ja kuulen verekoerte HAUKUMIST! Ühesõnaga, jura. Charles II ja ta kaaskonna jaoks võis nende võit sel hetkel küll suur näida, kuid ajaloohoovuses sai see olla vaid tilluke mullike omasuguste seas. Seetõttu käib omajagu närvidele see "Hea võidab Kurja" paatos, mis kogu lugu saadab.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Arimaatia Joosep, mitte Arimatja.

Kõrtsituba on kirjanduses korduvmotiiv, vt kas või Bradley "House Between the Worlds". Aga kenasti välja mängitud, natuke Moorcockilik.

"Hea võidab Kurja" paatos on siin ennekõike tegelaste endi ilmas, mulle tundus kyll Anderson ise väga hästi mõistvat, et asjad nii lihtsalt ei käi. Aga eks igayks yritab oma maailma ise seada oma parima äranägemise järgi.

Kõige lõbusam raamatu juures on siinne thread.
"Löpulahing veidi parandas asja,see meenutas Tolkieni vastavaid kirjeldusi." - "Tõepoolest, see pole Tolkien!"
"Oli vägevast söjamehest peategelane,oli imekena armastatu,oli lahinguid ,oli vaime ja völureid ning dimensioonidevaheline kokkusaamiskoht aga midagi jäi ikka puudu." - "Ei häirinud fantasykirjanduse tavapuudused (must-valged karakterid, meeskangelane on vapper, tugev ja võidukas, naispeategelane suhteliselt naiivne ja truu kaunitar)."

Ja katsu sa, vaene hing, autor olla, kui yks tahab, et siga lendaks taevaavarustes ja teine, et sukelduks meresygavikes. Samas on liigutav näha, et on veel siiraid hingi, kelle jaoks igasuguse ulme standard on Tolkien ning õiges loos peab olema karvane ja tugev peategelane, headuse võit ning ei mingit irooniat või postmodernismi. Oleks me kõik selliseid, arvaksime, et maailm oleks hoopis parem paik.

See ei ole päris arvustus; kui kunagi viitsin, kirjutan. Lihtsalt mõned tähelepanekud. :P
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Anderson on väga hea ja see kehtib ka "Südasuvise tormi" kohta. On meeldiv lugeda ja leida viiteid teistele teostele, teistele kirjanikele. Olin lühikest aega enne raamatu lugemist vestelnud ühe ajaloohuvilisega ümarpeadest ja Cromwellist ja see vestlus häälestas mind vastu võtma Andersoni nägemust käsiteldavast ajaloosündmusest. Aga eelkõige on tegu ilukirjandusega ja mingit objektiivset tõde ma siit otsima ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Markko Meriniit

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles