Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke · Gentry Lee ·

Rama II

(romaan aastast 1989)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
5
5
0
0
Keskmine hinne
3.636
Arvustused (11)

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Vastupidiselt eelnevale arvustusele ei arva ma, et raamatu ebaühtlus oleks viga. See tähendab antud raamatus. Kõik need vahepealsed keerutamised ja tähtsusetud seigad aitavad tähtsamaid punkte teravamalt esile tõsta ja on ilmselt inimlikust seisukohast hädavajalikud. Küllalt hästi on kirjeldatud paranoilise maa ja paranoiliste inimeste suhtumist kõike võõrasse. Samuti ei saaks ma öelda, et see "arvutigeenius" oleks seal op-süsteemiga midagi suuremat peale hakanud -- tema tegevus oli rohkem trial & error baasil toimuv vajutan-seda-nuppu-vaatan-mis-juhtub ning seejärel oma tegevuse kirjapanek ning mingil tasemel analüüs. Kui esimene Rama laev oli rohkem mõeldud luureks, siis teine Rama oli ilmselgelt mõeldud leitud tsivilisatsioonist katseindiviidide ekstraheerimiseks ning tagasi toimetamiseks kustiganes see Rama laev tuligi (ning kuna Ramalastel on kombeks teha asju kolmekaupa, siis on oodata kolmandatki laeva). Huvitav on ka esimese laevaga kaasnev ülemaailmne krahh -- inimesed avastasid, et nad pole universumis üksi, hakkasid hägustuma piirid ja majanduslikud mõisted ning lõpptulemuseks oli majanduslik allakäik, millest hakati üle saama just sel hetkel, kui teine Rama Päikesesüsteemi laekus. Saadetakse üles teine ekspeditsioon, kes peab uurima teis laeva ning kuna kõikidel on meeles esimese Ramaga kaasnev majanduslik kaos, siis igaks juhuks paar sõjaväelasest toru saadavad üles ka paar H-bombi. Üldiselt katsed midagi Ramaga ette võtta ebaõnnestuvad suured ajad, põhjuseks lihtsalt inimeste küündimatus ning kui Rama võtab kursi Maa poole, siis otsustatakse ta lihtsalt pilbasteks lasta. Teatav hulk kodanike otsustab laeva jääda ning keerab õhkimiskomando katsed kihva, samuti ebaõnnestub Maalt saadetud raketirünnak. Seejärel võtab Rama kursi ... kuhugi. Ramasse jäänud rahvas elab seal väikest viisi oma igapäevast elu ning proovivad olemasolevat maailma tundma õppida (Rama on väikese kuu suurune silinder) ning avastavad, et peale nende on laevas veel mingi kogu "hääletajaid". Kogu sellesse juttu on ohtralt puistatud Shakespeare ning Sci-Fi müstikat.
Teksti loeti inglise keeles

Kohtumise või randevuu Ramaga järgi võib kõrvutada Asimovi Asumi-triloogia järgedega. Protsesside ja tendentside asemel keskendutakse üksikisikutele, romaanid kubisevad ootamatutest süzheepööretest ja kõrvalepõigetest suhteliselt kõrvalistesse valdkondadesse. Pilt tervikuna seejuures kaob eest ära ja kuidagi ei saa lahti mõttest, et kõiki neid pakse raamatuid on sünnitanud rahaahnus, mitte loomisvajadus. Rama 2 algab nagu keskmine korralik sopakas, jalutab siis ajutiselt kriminaalromaani zhanri, edasi kui Nicole jäetakse kuskile orva kükitama ja planeeti avastama, muutub muinasjutulaadseks, otste kokkutõmbamine toimub Heinleini patriootilisemate teoste vaimus - tõesti ebaühtlane. Kusjuures ma ei usu, et see oleks nüüd kahasse kirjutamisest tingitud, oletatavasti on koostöö näinud välja nii, et Clarke on kirjutanud mingi paarikümnelehelise visiooni ning Lee sellele romaanijagu lehekülgi ümber ja vahele kirjutanud. Lisaks olid kõik romaani tegelased minu jaoks ebasümpaatsed.
Kui 'Kohtumine Ramaga' mõjus karge ja innovatiivsena, siis see siin on lihtsalt mingi suvaline seebivahune ponnistus. Põhimõtteliselt loetav kuid mitte midagi enamat. Kaks korda suurema arvu lehekülgede juures midagi sisuliselt uut peale paari ebamäärase vihje me Rama ja tema missiooni kohta teada ei saa. Romaan ei ole loetav eraldiseisva raamatuna, kõik olulised otsad jäävad loo lõppedes lahtiseks , kuid antud hetkel puudub mul küll igasugune soov antud sarja edasi lugeda. Kuigi kes tulevikku ette teab...
Teksti loeti inglise keeles

Jagan Andri poolt eelmises arvustuses väljendet arvamust, et kõik romaani tegelased on võrdlemisi ebasümpaatsed - ma olenkaugel sellest, et fännata mingeid kuulikindlaid superkangelasi,kuid samas ei jää eriti positiivset elamust ka raamatust, kus enamusväidetavalt inimkonna parimatest esindajatest on kaabakad, puupeadvõi neurootikud - pole lihtsalt kedagi, kelle kohta mõelda, et vaat kus mees, selline võiks isegi olla ;-) Ainsaks erandiks on ehk eelmisteski arvustustes mainitud arvutigeenius Richard, sedagi rohkem oma tehnikaga läbisaamise oskuse poolest.Peamiseks raamatu puuduseks oligi minu silmisliigne tegelemine inimeste, nende pisikeste väiklaste hädade jaomavaheliste suhetega, asi, mis võiks pigem mõnesse muussezhanri jääda. "Rendezvous" peamine hea omadus oli minu silmisjust see hurmav ebainimlikkus, inimesed olid nii tähtsusetul kohalkui võimalik - teises osas on see kadunud, kahju.Õnneks ei varjuta need puudused raamatu voorusisiiski päriselt ära, raamatus on suhteliselt palju häid tehnoloogilisi ja muid ideid. Samuti läheb tegevus lõpupoole, kui enamik tegelasi jalga lasknud või maha koksatud, mõnevõrra huvitavamaks, kui igasugused kõrvalepõiked vahele jätta. Igal juhulvõtsin peale selle raamatu läbisaamist riiulist kohe ka järgmise osa,seega võib vist nelja küll ära panna.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes Rama`ga jättis tunduvalt kehvema olemise peale läbilugemist. Võimalik, et tegemist oli osaliselt uudsuse puudumisega, sest tegemist oli samasuguse kosmoselaevaga ning enamvähem samasuguse tsenaariumiga nagu esimeseski. Ainult Rama`le endale oli pööratud vähem tähelepanu ning põhirõhk oli inimestel, nendevahelistel suhetel ja intriigidel. Kokkuvõtlikult, Maale läheneb jälle võõraste kosmoselaev, millega saadetakse kohtuma ning seda uurima teadlastest, kosmonautidest ja pressi esindajast koosnev meeskond. Juba alguses saab asjaolude õnnetu kokkulangemise tõttu surma meekonna juht ning etteotsa saab mees, kes on oma huvide eest väljas ning keda manipuleerib pressi esindaja. Ja kogu edaspidine Rama uurimine läheb stiilis "mida rohkem raha ja populaarsust me saavutame, seda parem". Vahepeal teeb Rama kursimuutuse Maa suunas ning meeskond kutsutakse tagasi, sest parem karta kui kahetseda , ja tehakse laevale tuumarünnak. Ramat ei hävitata vaid see pöördub Maaga kokkupõrkekursilt mujale ning hakkab päikesesüsteemist väljuma, pardal kolm sinnajäänud kosmonauti, kes ei tea, mis neist saab ja kuidas nad edasi elavad.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu on ülalpool korduvalt lahti jutustatud, sellega vaeva enam ei näe. Võib-olla on mainimisväärne, et kirjutan arvustust peale kogu sarja läbilugemist, ja järgmiste osade taustal on teos veel talutav - et noh liigne raha ei tee paha, vorbime järje.. (viletsamatki ulmet loetud). Esimese osa võimsa ebamaise särani ei küüni asi kaugeltki. Sisse tuuakse hunnikute kaupa butafoorset pahna. Ei ole ehk hea stiil sõnastada puudujääke "oleksitena", ent - kui teoses oleks antud mingi lahendus, nagu I osas, oleks võinud veel rahule jääda, paraku oli kogu jutt kirjutatud selleks, et oleks võimalikult segane ja edaspidigi materjali järgedeks. Kogu Rama võlu kaob tegelaste jagelemises; ei ole eriti usutavad inimsuhted. ACC inimeste käitumises ei ole suurust, ega huumorit, tegelased on pigem nukud, kes illustreerivad autori enda arvamusi asjadest kui inimmõtte ülimaid tippe, samas kui minuarust käituvad nad sõgedate maniakkidena. Nad oleksid ammu surnud, ainult see ACC sürr maailm käitub samade ebaloogiliste reeglite järgi... Miks ma siiski "4" panin? 1- ACC-l ei ole tehnilisi võimatusi, 2- kui inimesed üheskoos tegutsemise asemel üksteisele ära teevad, on tulemuseks häving (ehk parim sõnum raamatus), 3- kõik läheb untsu, ja lapsed ei loe elektripostil silti "Ära roni, tapab" 4- hullem on tulemas
Teksti loeti inglise keeles

Rama II oli täielik pettumus, võrreldes "Kohtumine Rama"-ga. Pealekauba sisaldab see osa selgeid vastuolusid esimese osaga ja need vastuolud kahes järgmises osas isegi süvenevad.Kuna aga suurema osa raamatust, (kui isegi mitte kõik) on valmis kirjutanud Gentry Lee, siis annan Clarkele selle andeks ja kavatsen edaspidi Gentry Lee peale vimma kanda. Minu meelest oskas ta hea süzhee meisterlikult ära solkida. Samuti kannatab Rama II võrreldes esimese osaga selle poolest, et Gentry Lee ei osanud kujutada tuleviku inimese mentaliteeti. Tema kangelased käituvad 20-nda sajandi inimese kombel....
Teksti loeti inglise keeles

Ma ei oleks nii pessimistlik Gentry Lee kaasautorluse koha pealt, Clarke on kahtlemata visionäär, aga oligi aeg inimlikumalt asjale läheneda (erinevalt näit suure ideega, aga tuimast Lapsepõlve lõpust). Kui see muidugi on üldse Lee teene, Clarke sai ka vahepeal vanemaks.

Tegelased on usutavad. Head inimesed ja lurjusemad, nagu ikka. Miks eeldada, et tuleviku kosmonaut on kindlasti mingi moraalne üliinimene? Eriti et kosmoses reisimine oli selleks ajaks üsna tavaline asi ja Rama ka enam mitte esimene. Muidugi, valitud inimesed olidki erilised, igaüks ei saa kindraliks, ei võida olümpiat, maga kuningaga, ega ole meedia superstaar. Aga nad olid ka inimlikult vildakad.

Praegusel ajal on huvitav kirjeldus tõelisest majanduslangusest. Massimeedia mõju oli hästi sisse toodud. Samas inimeste tausta oleks võinud osavamalt avada, mitte mitmeid kordi eraldi pikkade tüütute tagasivaateliste peatükkidega. Rääkimata Rama "operatsioonisüsteemi häkkimisest". Ja kogu lugupidamises, Shakespearitamist oli vahepeal liiga palju. Lee peaks Harglaga kahasse Palverännu universumisse raamatu kirjutama, Akvitaania Eleanor sobiks sinna paremini :)

Kui esimene raamat oli perfektne, siis see lihtsalt hea. Neli. Kui jääb ette, loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles