Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Battlefield Earth: A Saga of the Year 3000

(romaan aastast 1982)

eesti keeles: «Võitlustanner Maa: Tulevikusaaga aastast 3000»
Tallinn «Kupar» 1998
Tallinn «Kupar» 1999
Tallinn «Kupar» 1999

Hinne
Hindajaid
2
7
5
11
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (25)
Targo Tennisberg

Naljakas küll, see on alles teine Hubbardi arvustus BAASis, hoolimata sellest, et teda mitmeil (peamiselt saientoloogide toimetatud) välismaistel veebilehtedel ainult ülivõrretes kiidetakse, ei loeta teda siin vist nii palju. Vahest on üheks põhjuseks see, et kasvõi kõnealune raamat on hirmus paks, väidetavalt 428,750 sõna - peaaegu sama paks kui LotR. Hubbard kirjutas aastail 1980-1981 üldse masendavalt palju, tema teine tuntum teos, dekaloogia (kümme tellist) ``Mission Earth`` on ligi 1,2 miljonit sõna pikk (lugeda ei soovita).
Battlefieldi peamine puudus oligi minu silmis tema liigne venitatus. Eesti keeles on sellest nende ridade kirjutamise hetkel välja antud esimene kolmandik, (mitmesajaleheküljeline TOHUTU suure kirjaga hardcover), mille lõpuks jõutakse peamiselt plaanipidamisega lõpule ning antakse mõista, et kohe läheb actioniks - suht asjatu on sellele 160 krooni kulutada IMHO. Actionit raamatus iseenesest on, muidu oleks suisa jama.
Toimuvast - Maa on vallutanud miskid pahalased (psychlod), kes on hirmus koledad, pahad ja julmad ning veedavad aega peamiselt maavarade kaevandamise ja inimeste ning loomade surnuks piinamisega. Loo peategelasele, mingile võsa-Rambole Jonnie Goodboy Tylerile see asi muidugi ei istu, kindlasti on vaja esiisade maal plats puhtaks lüüa. Pärast ülipikki ettevalmistusi lähebki madinaks, madistatakse igasuguste naljakate tegelastega kuni eht-ameerikaliku happy endini. Tegelased on kohutavalt stereotüüpsed, pahad on hästi pahad ja head on hästi head, vahepeal läks lugemine seetõttu päris jamaks, aga mida ühelt ameeriklaselt sellise süzhee realiseerimisel ikka tahta on. Siis on veel täielik jama see inimkonna ülistamine, sorry, aga mulle tõesti ei meeldi eriti jutud, kus inimesi teistele rassidele kangesti eeskujuks seatakse, pole need inimesed miskit nii head. Asja muudab üldiselt paremaks suht suur hulk pruugitavat SF-moosi, raamatu tehniline külg on päris hea, kuigi Hubbardi arusaamad astronoomiast, krüptograafiast, bioloogiast ja teistest teadustest on küll natuke veidrad. Teine positiivne külg on jällegi seotud raamatu paksusega - story on IMHO võrdlemisi hästi välja peetud ja põhjalik, midagi olulist ei tundu puudu jäävat. Ning päris igav see raamat, hoolimata oma pikkusest, ei ole, poolelijätmise tahtmist ei tekkinud. Kokku paneksin nelja, miinusega. Kui keegi huvi tunneb, siis on minu meelest mõistlikum osta originaal kui tõlge, raha läheb kolm korda vähem - 500 krooni on selle asja eest siiski liig.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
nore

Olen lugenud ainult esimest osa (teist pole vist veel ilmunudki?) ja seda eesti keeles.Nii , nüüd hakkame kritiseerima...Aga eriti ei viitsi ka , ainult niipalju ,et:1) Arvesse võttes sissejuhatust,peaks teos olema hirmus isa ja teerajaja , puhas ulme jne.aga tegelikult on tasemelt keskpärane sodi.2)Mul on kuri tunne, et mees tahtis saada väikest dollarit lihtsalt juttu venitades.Olgu, saab kolme , kuna enamus raamatust on eesti keeles ilmumata ja minul lugemata.TÄIENDUS: Nüüd, peale teise osa lugemist, pole mu arvamus eriti paranenud.Peamine puudus teises osas on meeletu ja mõõdutundetu ameeriklaste ja ðotlaste ülistamine, näiteks tseenid, kus rahvas igalt poolt üle maailma kokku voolab, et Jonnie`le austust avaldada või koht, kus hiinlased väga palavalt tööd ihkavad teha.Raamatu kiituseks pean tooma tehnilised kirjeldused, tore oli ka väike hall mehike, aga see tõi "Pöidlaküüdi reisijuht läbi Galaktika" meelde. Ka ei veni enam tekst teises köites nii, nagu esimeses, tundub, et autor hakkas vaikselt oma raamatusse sisse elama. Üldiselt, natuke parem kui esimene, aga siiski jääb "heast" puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Nägin seda ilusa rohelise läikiva kaanega raamatut juba jupp aega tagasi. Kaanepilt tõotas kõva madinat. Natuke hämmeldust tekitas ainult see, et selline 500-leheküljeline tellis alles esimene osa on. Kuid ma ei lasknud ennast sellest hirmutada, vaid hakkasin isuga lugema. Ja see ei petnudki minu lootusi. Vastupidi, see lausa meeldis mulle. Loomulikult on raamatu probleemiks tema paksus, kuid jutt eriti venitatuna ei tundu. Igatahes, igal ühel on oma arvamus. Raamatus on üpris võimas ulmetehnika — psyhlotank, õppimismasin, psyhlorelvad jne.
Jutt iseenesest oli päris vinge, närvi ajas ainult see, et esimene osa sellise pingsa koha peal ära lõppes. Action, niipaljukest kui seda esimeses osas oli lubab oletada, et järgmistes osades hakkavad ülitargad inimesed ülilolle Psyhlolasi Maalt ja kogu Universumist välja kihutama. See võib päris lahe olla. Üldiselt, hinne on "viis" väikese miinusega. Miinus tuleb juurde sellepärast, et need maalaste ettevalmistused võtavad nii kuradi palju aega. Teist osa ootan põnevusega.
NB! Nojah, peale teist osa asi juba jamaks minema, paras molutamine käib kogu aeg. Niiviisi võib ju uue Britannica kirjutada. II osa järel on hinne langenud 4 - peale.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Ootasin ka mina teist osa põnevusega, kuid nüüd seda lugedes (pole veel läbi saanudki, ei kisu nii kaasa, kui esimene) läks hinna juba jonksu allapoole - eelmised arvustused ütlevad enamuse ära, mida isegi arvan. Venitatud, kusjuures ega tegevus ei veni, vaid lihtsalt tekitatakse uusi probleeme ja lahendusi, tuuakse sisse uusi tegelasi ja muudatakse tagantjärele vanu sündmusi (tõlgendatakse veidi ümber). Näha, et kirjanik laseb jutul voolata, dollar tuleb ja kaht peatükki ette küll ei mõelda. Küll peategelane kuidagi ikka välja keerutab. Nii hull kui E.R. Burroughs oma ausaltöeldes suht vaimuvaeste Tarzani lugudega ei ole, aga meenutab teda küll.Lugeda siiski kannatab (ka Tarzanit on loetud), kuigi usutavuselt asi juba lapsikuks veidi läheb. Kirjaniku enesekiitusest peab AINULT sõna "produktiivsus" paika, aga see pole teab mis kompliment... ---Peale kolmanda osa lugemist langeb asi alla igasugust arvestust ja hinne kukub kolinal veelgi. Tõeline saast, hoiduge sellise eest! Viimane osa ei sisalda enam midagi mõtlemisvõimelistele inimestele (ega teistele rassidele, kes kõik veel lollimad ju on...) Ja see masendav tõlge - "kümnendiksüsteem" kümnendsüsteemi asemel, "algarvud" numbrite asemel ja kõige krooniks hoitakse muuseumis vana kindluse "näidendit", mitte näidist või koopiat või maketti... Kindel "1" viimase osa eest. Kuna esimene oli 4 ja teine 3, siis kokku jääb "2".
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Tarmo Õuemaa

Jama! Tarzan on ka tõetruum ja kaasahaaravam. Tarbida kõlbab puhtalt ajaviiteks, näiteks bussis. Osta ei maksa. Paneks ühe, aga see hinne jääb Final Blackout´ile. Siin on autor vähemalt sügavama mõtte sissepanemisest hoiduda suutnud ja see teeb kõnealuse teose paremaks.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

tahtsin alustada mõnest positiivsest kogemusest, aga ei läinud läbi... pisut hämmastas, et vaid seitse inimest on enne mind viitsinud raamatu või osa sellest läbi lugeda või siis vähemalt vaevunud ennast vaevata hindamisega! kui teile meeldib pidev action, siis võite üritada lugeda. kui otsite intellektuaalset meelelahutust, siis ei soovita! raamat inimese domineerimisest kõigi teiste alatute ja küündimatute rasside üle kogu universumis ning ameeriklaste domineerimisest kõigi maalaste üle. teised rahvused on head ainult seni, kuni nad ameeriklasi (isand goodboy näol) teenivad. jutlustatakse ka rassipuhtuse teooriat, luues kõigist segaverelistest pilt kui eriliselt nurjatutest inimestest (briganted). tegemist on raamatuga, mis minu silmis lugemise käigus pidevalt oma väärtust kaotas. kui raamatu algus võinuks saada isegi 4 punkti (hetkeni, mil goodboy kinni püütakse psychlode poolt), siis esimese osa eest annaks juba max 3 ja kogumulje on 2! tegevus ja tegelaskujud on üsna otsitud, primitiivsed ja must-valged. kogu teos nõretab ameerika patriotismist, mida võinuksin ehk pidada loomulikuks ilmasõja-aegse teose puhul (ehk andnuks siis isegi 3!), kuid 80-ndatel...? ausalt öeldes - nõrgim ulmekas, mida seni lugenud olen! diraci meri on ehk hullem, kuna seda pole ma suutnud läbi lugeda (2x üritasin)...
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Õudsalt paks.(siin on raamat ainult ühe osalisena märgitud, tõlkes on kolm osa 1 sain läbi)Sobib hästi õhtul lugemiseks kus ei pea nii hirmsalt lugemisega pingutama.Ei sooovita neile kes soovivad siin mingit sügavat mõtet.Üks suur miinus raamatul oli.Tulnukad olid raamatus liiga pahad .Ei jätnud tõetruud muljet.Neil peaks raamatus olema ikka veidi bositiivseid külgi ka olema!!!!Vot nii!
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Kui teos oleks kõik ühes võtmes kirjutatud, sama tasemega, samas stiilis, siis oleks see ehk isegi tsipake parem. Pean tunnistama, et esimene osa mulle meeldis, ka peale Johnny kinnivötmist psychlode poolt. selles oli stiili ja peategelase supermanlikkus ei olnudki niivõrd igas asjas teistest üle olek, vaid suurem haritus. Tehnilist butafooriat oli seal ka kenasti, ja vihjati seal ka armsasti sellele, millega maalastel rinda pista tuleb. Teine osa langes tasemelt tublisti allapoole, nii kolmele, kuna tegelased muutusid väga mustvalgeteks ja briganteühiskond ei olnud kuigi usutav. Siiski oli sealgi veel huvitavaid nüansse, nagu näiteks Terli salapomm ja maalaste katsetused psychlode tehnoloogia kasutamisel. Ka hall mehike meeldis - Addams meenus seepeale küll ja ega tema halba asja juba oma teoses parodeerinud. Aga kolmas osa oli juba nagu otsitud lõpp oma magusnaiivsuses, mingi esimese kahe osa püramiidlikule vundamendile ehitatud osmik.See viis ka teose üldhinde alla, kuigi huvitav algus oli vähemalt piisavalt pikk, et teost hullemast säästa.

Hubbard nagu oskaks kirjutada, aga miks ja miks just nii, see on mulle jäänud ähmaseks. Ei ole mina mõistnud, miks ta niiviisi kirjutab... aga ju talle siis omale see meeldis, sest usun siiralt - mitte keegi ei viitsiks kirjutada midagi nii mahukat, kui see poleks talle endale südamelähedane.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

kui otsida asjast midagi peale ajaviite, siis võib mitte alustada. Mõttetu raamat. Kuid samas, ainult ajaviiteks - üsna loetav. Käis tõesti pinda, et Jonny oli ainuke kangelane jne. kuid samas oli palju igasuguseid kavalaid ideid ja vidinaid. ma ei oodanudki enamat ja seepärast arvatavasti ei pettunudki. Viit ei vääri aga ebameeldivaid mälestusi eriti ei ole. Ei ühestki kolmest. Kui missioon maa enam-vähem samasugune on, siis loeks vast neidki.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Lugu venis nagu tatt ja oli mannetu.Üks arvustajatest proovis seda Tarzaniga võrrelda. Minu meelest on see võrdlus päris hea, sest samamoodi liigutatakse tegelasi nagu malenuppe ja tekitatakse kunstlikult uusi situatsioone ja olukordi, mida autor tahab käsitleda. Loogilisest ja järkjärgulisest arendamisest on asi kaugel.Teine arvustaja proovis veidi kiita tehniliste asjade kirjeldusi. Minu meelest oli kogu tehnika ja selle kirjeldus suhteliselt mannetu. Paljud seadmed töötasid ebausutavalt ja nende tõrked ja veasituatsioonid tõid kaasa ülemäära tõsiseid tagajärgi. (Teisaldusplatvormid olid konstrueeritud idioodikarja poolt, sest kuidas seletada nende õhkulendamist kõigis asustatud maailmades)Samuti lisaks veel juurde, et psyhlode matemaatikas ja ajus olevas kapslis ei olnud midagi sellist, millest lugematud galaktika kultuurid brute-force-ga (toore jõuga) poleks jagu saanud.Ma pean heaks saavutuseks seda, et raamatud üldse läbi suutsin lugeda, kõige madalamat hinnet vast ei pane. Alati saab siin ju hiljem ümber mõelda ;)
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Imestan siin ennast pooleks, et see teos pole väärinud kellegi silmis kõrgemat hinnet kui 5. Mind tavaliselt köidavad paksud raamatud, sest ma saan nii raamatusse sisse elada, mitte nii et juba läheb mõnusaks, kui avastan et raamat läbi ja nuta siis silmad peastvälja. Ja juba kolm osa, see oli hea märk, ma ei märganud küll erilist venitamist, kuid aegajalt väsisin tõesti ära aga ruttu tulid uued sündmused ja tegelased. Aegajalt oli tõesti lausa lausjama selle tehnikaga, aga on hullemaidki jaburdusi välja mõeldud mis tunduksid täielikelt võimatuna, nats ruttu tegid küll selle jama korda mis tuhande aastaga tekkinud oli, inimesed elasid justkui taas kiviajas ja siis kõik järsku jube targad ja tugevad, see pani mind imestama küll.....ma arvan et eelnevad arvusatad lihtsal ei suutnud süveneda mõeldes koguaeg millal see ükskord ometi läbi saab....kolm raamatud on iseenesest tõesti väga ladusalt kirjutatud, sellesuhtes on nii mõnigi "kõik5" autor alt läinud, et vahel nagu enam ei teagi, et justkui oleks poolik lõpp ja siis läheme täierauaga edasi.....Mulle meeldis, et püüti lahti seletada just miks nii või kuidas, kuigi ise oleksin nii mõndagi tahtnud teisiti näha. Esimene osa seal puuris istumisest mind nii ei köitnudgi kui see võitlus psychlodega. Kuidagi ruttu sai targaks....Suht mõnusad olid need kirjeldused, oleks võinud väike tegevus toimuda ka nenda koduplaneedil....see hallmehike oli algul nii salapärane, kui pärast osutuks küll mingiks pankuriks või kes nad olidki, aga jube asjalikud olid küll oma vanaema teega, et meenutas siin täielikul mingi naabrinaise heietusi tulnukatega kohtumisest.........Mis siin Tarzaniga ühist on, sellest ma tõesti aru ei saadud???....see on hea, et ka sellisei teosei on mitte kõik ei ole nii muinasjutulik, mingid võlurid ja muud trollid kollid, et täitsa reaalne tulevik siin maamunal!!!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Oleksin ma ainult esimese osa algust lugenud… Asja algus oli päris paljutõotav, ent tagantjärele oli kogu teos megapettumus. Kolmandast osast olid suurepärased umbes viis lehekülge, kui maalased haihammastel naha üle kõrvade tõmbavad ja teise osa võiks üldse lugemata jätta. Peamised vead on eelmistes arvustustes juba välja toodud - teos näib end "ise kirjutavat". Ilma mingi kindla plaanita sündmused lihtsalt lorisevad omasoodu. Ei ole erilisi võite või kaotusi - ei ole nagu tegemist suure eepilise võitlusega, pigem üks tüüp nokitseb tasapisi ja teised sulavad hurraa hüüdvaks massiks. Midagi sellist nagu psühhika tegelastel ei esine. Koopast väljaroninud karvased pühivad jalad puhtaks, võtavad silmi pilgutamata sisse kohad masinate roolis ja süvenevad tehnikasse. Vaesed psyclod aga on juba kolmsada tuhat aastat ühtesid ja samu lihtsaid jupstükke (sest põlve otsas kokku joodetud skeem saab olla ainult ülilihtne!) kokku lappinud ja muudkui valitsevad universumeid… Uskumatute absurdsuste kogu. Ja muidugi see mõõdutundetu patriotism.

Kui tegu oleks olnud 200-leheküljelise hoogsa jutustusega, oleks ta "4" saanud, sellises mahus pettus teeb mu vihaseks. Mis kurat Ameerikas sellist paksu vaimustust esile kutsub? Ebaõnnestunud lobotoomia läbi teinud tüübid…
Teksti loeti eesti keeles
Shakti

nõustun enamvähem kõige eelöelduga. ainult et tõlge/toimetus võiks tõesti kvaliteetsem olla - vanu nõukogudeaegseid tõlkeid on selles suhtes lausa nauding lugeda. eks siis tõlkisid ka õppinud gurud, mitte mingid noored ambitsioonikad persevestid.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Tekst on libe nagu seebitatud kanepiköis. Ses suhtes, et oma töö teeb ära, aga midagi mõttekat see tegu nüüd küll pole. Pitsitab kõri ja poole pealt tahaks nagu ümber mõelda. Kas oligi üldse hea idee kogu seda värki alustada? Ajaraiskamine.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tõeliselt mõttetu. Nii mõttetu, et lugemisel tekib omalaadne meelelahutuslik aspekt juurde, mis päris hävitavat hinnangut nagu ei lubagi anda.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Edit 22.01.08:Hakkasin üks päev selle peale mõtlema ning tegelikult on 4 liiga kõrge hinne sellise bsi eest. Labane, naiivne ja kohati lausa täiesti mõttetu. Vaid paar suti põnevamat kohta päästavad kõige madalamast.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Olen lugenud esimest osa. Mage, mõttetu jne. Seda kõike ulme kohapealt. Kui tahad ajaviitekat, siis ehk käib kah.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

See ju puhas Mehhiko seep! Head on nii head, et sulavad lausa päikese käes ära ja pahad on nii pahad, et piimgi läheb naaberplaneedil paljalt paha nime suhuvõtmisest hapuks. Otse loomulikult saab Johnny-poiss hakkama kõigi kaigastega, mida kuri saatus elurattasse pillub. Puhas absurdihuumor! Oma ülespuhutud paatoses on tellis sedavõrd täiuslikult jabur, et kui veel prosta Maria ka sees oleks, võiks isegi 5 panna.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

See on loomulikult ulme-kitš kuubis, ja sellisena tuleb teda ka nii lugeda kui hinnata. Kui keegi paneb mind uskuma, et Hubbard kirjutas selle tõsimeelse ulme pähe, siis muudan hinde "üheks".
Teksti loeti eesti keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Markko Meriniit

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles