Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Sheri S. Tepper ·

Grass

(romaan aastast 1989)

eesti keeles: «Rohtmaa»
Tallinn «Varrak» 1999 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
6
5
3
1
Keskmine hinne
3.926
Arvustused (27)
Arvi Nikkarev

See romaan on esimene Marjorie Westriding’i triloogias. Teose tegevusajaks on inimesed koloniseerinud hulga Linnutee planeete. Maal on kehtestatud karm rahvastikupoliitika: abielupaaril võib olla vaid kaks last, kõik järgnevad on ebaseaduslikud ning jäävad ilma kodanikuõigustest, arstiabist ja koolitusest. Inimühiskondades omab suurimat võimu Pühaduse kirik, mis kontrollib ka emigratsiooni teistele planeetidele. Grass on planeet, mis on suutnud isoleeruda. Sealne ühiskond on jagunenud aadlikest mõisaomanikeks ja planeedi ainsas linnas elavateks linlasteks. Linn on kosmoseliikluse sõlmpunkt. Mõisnike elule annab sisu ajujaht. Terral elav Marjorie Yradier on ratsutamise olümpiavõitja ja üldse üks peen proua. Tema mehe onu on Pühaduse kiriku ülim hierarh ning organiseerib Yradierid suursaadikuteks planeedile Grass. Ta loodab, et ratsakunsti meistrid kõlbavad ennasttäis Grassi aadlikele. Grassi ajujaht on siiski midagi muud, kui Maa inimesed seda ette kujutavad. Hurdad ei ole koerad, ratsud ei ole hobused ega rebased ole rebased. Romaan on põnev ja täis tegevust, aga kõrgemal tasandil käsitleb raamat siiski eetilisi otsuseid. Eelkõige on küsimus emantsipatsioonist- vabanemine alistamisest, pettusest, enesepettusest, perekonnapõrgust jne. Lugesin teost soome keeles. Pean raamatut paremaks kui “Väravat naiste maailma”. Seega kindel 5.
Teksti loeti soome keeles
Kalevipoeg

Ehtne m8gga! Pole Strugatskite "Inetutest luikedest" saati midagi halvemat lugenud! Idee poolest on asi ju hea, aga esiteks on v2ga ebausutav talise maailma teke, selle p1simaj22misest r22kimata. Juba selle planeedi p1simaj22mine n2ib kahtlasena. Autor n6uab minult, et ma usuksin - k6ik inimesed peale kolme ta peategelase on absoluutsed tobud! No ei usu!!!!! Ja teaduslik alus v6iks ju ulme nimetusele p1rgival teosel ka etem olla. hetkel oli see null! Alates sellest, kudias planeetide vahel liiguti( t6en2oliselt footonraketiga, aga miks siis hobused k1lmutati) ja l6petades katku olemusega, mille biokeemiat veidikenegi teadev inimene halastamatult v2lja naeraks... Kasv6i see vennaskond rohelisi, kes elab planeedil aadlikega koos. Selle olemasolu on juba iseenesest karjuvas vastuolus kogu autori poolt 8elduga. Praak igast ilmamaa otsast! Imelik, et ykski kirjastaja sellise ulme nime teotava j2lkuse 1ldse vastu v6ttis.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Minu jaoks on toimuva tehniline tõepärasus - a la kylmutatud hobused footonraketis, katkupisiku molekulaarstruktuur jms - õnneks suhteliselt ykstapuha, minupoolest võinuks nad seal kosmoselaeval kasvõi keset põrandat lõket teha, trummi lyya ja tulepaistel kylmutatud hobuseid grillida - niikaua kuni see loosse sobib. Mistõttu annan sygava hingerahuga raamatule viie, eriti tänu sellele seosele, et olin lugedes lausa sunnitud hommikul kella viieni yleval olema. Dammit, need hippused olid ikka pagana head! Puhtlihtsalt Rohtmaa enda ja kõikvõimaliku hippusefiilingu pärast oli raamat igilahe. Iseenesest oli seegi, et hirmuäratavate elajate näol oli tegemist lihtsalt puberteetiliste getokampadega, paeluv lahendus. Ainuke häda oli, et enamus peategelasi, välja arvatud hobused, rebased ja hippused, kippusid vägisi ebameeldivad tyybid olema. Iseäranis märgiks siin halva sõnaga ära nii härra saadiku kui ta supertoreda saadikutädi, kes oli nii hea, tark, ilus, andekas, et hakka oksele, ja nagu sellest veel vähe oleks, kõige muu seas ka olympiavõitja. Ime, et rohtmaa sääraste pooljumalate jalge all hardast imetlusest ära ei kuiva. Peaks ju ometi. Õnneks olid nõmedad peategelased siiski yleelatavad.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Peeter Helme

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ladus lugeda, isegi ideid on üksjagu, aga liigne pikkus ei tule asjale kasuks. Järg kippus igatahes mõningate vahepaladega käest minema. Samas ei ole kirjandusliku taseme poolest midagi ette heita ja teaduslikule küljele ka ei viitsinud tähelepanu pöörata (biokeemia pole just tugevam külg). Parem küll, kui Värav Naiste Maale, kuid teist korda ilmselt ei loe. Neli paremate kaadrite eest.
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Hinne 4 ja 3 vahel, panen siiski 4, eelkõige fantaasialennu eest. Tõepoolest, autori loodud maailm koos seal elavate elukatega oli päris köitev. Kuid see raamat oleks võinud olla palju parem. Mis siis mulle ei meeldinud? Esiteks: liiga pikk sissejuhatus ja üldse üks igavene venitamine ja jorutamine. Teiseks: raamatu ülim tõsidus raskepärasus - igasugune huumorimeel näikse tulevikus kadunud olevat. Kolmandaks: loogilised vastuolud ja ebausutavus: eelkõige inimeste allutamine hippuste poolt ja samas rebaste saamatus enda kaitsmisel. Olles kõvad telepaadid ja palju intelligentsemad kui hippused, ei saanud nad samuti telepaatilistele (st. vastuvõtlikele hippustele) vastu? Samas, kuidas suutsid hippused inimesed endale allutada? Seda ei suuda mina küll loogiliselt välja mõelda. Ning isegi juba allutatud olles olid jahtidel vaheajad, kui bonid hippuste mõjust vabad olid. Siis veel need mungad - need ei käinud jahil, ei olnud mõju all? Miks? Jama, jama...Neljandaks oli üleliigselt siise poogitud feministlik liin: Marjorie Westriding oli üllas, hea, tark, vapper, truu, olümpiavõitja jne. Tema suursaadikust mees aga ülimalt loll, liiderlik, armukade jne. Üdini positiivne naine ja üdini negatiivne mees.. Katku olemuse lahkamise jätaksin bioloogidele, see jäi mulle küll segaseks. Ütlen vaid niipalju (kommentaariks listis toimunud arutelule), et D-isomeeri saab L-ks ja vastupidi minu-teada ka ilma 4-nda dimensioonita-

No nüüd sai küll kõvasti kritiseeritud nii hea hinde kui 4 kohta... 3.51 on ju aga ümardatult ka 4.
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Kallis, kallis Kalevipoeg, miks Sa küll nii kuri oled? Raamat ei pea ju olema võimalike tehnikasaavutuste loetelu ega teaduslik uurimus! Kui Sulle ei meeldi, ära loe. Kui aga kogemata lugesid, ära sõima, süüdista iseennast. Minule küll meeldis. Eriti loo feministlik külg. Mehed ju ongi sellised nagu suursaadik. Ja naised - head naised - nagu suursaadikuproua. Kahju ainult, et Dimity tegelaskujuna nii lahjaks jäi. Algul tundus ta ühe paljutõotava peategelasena, aga... Ju siis autor pidas niisugust lahendust paremaks. Ühesõnaga, hea raamat. Loe Sina ka!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Hinne jääb nelja ja viie vahele. Aga kuna ta oli väga kaasakiskuv (täna sai 6-7 tundi järjest loetud :), siis panen viie. Mind nii väga ei häirinud need liiga positiivsed/negatiivsed tegelaskujud -- vahelduseks hea ehk? Laita võib seda, et alguses oli liigselt venitamist; keskel tekkis vahepeal selline olukord kus toimus korraga liiga palju asju erinevate tegelastega aga lõpupoole koondus see vähemalt kitsamale alale. Epiloog oli läila!
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Pärast räigelt feministlikku "Väravat..." kaalusin tõsiselt Tepperi oma elust, peast ja SF-riiulilt välja viskamist. Kuna aga "Rohtmaa" kohta siit ja sealt kiitvaid sõnu tuli, siis tegin veel korra proovi. Väga ei kahetsegi. Muidu huvitav lugemine, aga et siin-seal tegevus silmnähtavalt venis ning kohati mingi läägus üles kerkis, siis paar punkti maha. Ütleme, kolm plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
hullu

Hea , loetav raamat , kuid ka mitte midagi erilist. Mingil määral ühinen Kalevipojaga ebausutavuse koha pealt .Raamat siiski üllatas mind , "sest värav naist maailma " oli ikka täielik feministlik saast.
Teksti loeti eesti keeles
Janno Jaanus

Olen selles mõttes nagu rumal inimene, et ei mõista eriti võõrkeeltes raamatuid ja muid kirjutisi lugeda,( vene keelega ehk isegi saaks kuidagi hakkam.) Seega tuleb lugeda seda,mida eesti kirjastused meile pakuvad. Julgen isegi väita, et eesti keeles välja antud ulme hulgast olen lugenud ligi 90%. Aga nii mõjuvat romaani, kui seda oli Rohtmaa pole ma varem kohanud. Teate, mõnikord võiks teha joonistusvõistluse: millised võiksid välja näha hippused, rebased, hagijad ja viiksujad. Minul on oma nägemus igatahes olemas, ja seda tänu suurepärastele kirjeldustele, mis jätavad lugejale võimaluse omalpoolt midagi lisada. Ei, ma ei oskagi midagi konkreetselt kirjutada. Nüüd loetu peale mõteldes tundub Rohtmaa üha enam ja enam parim. Ma tean, millise filmi ma sellest teeks.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üks halvemaid asju, mida lugenud olen. Või ärritavamaid. Ja mitte üldse sellepärast, et saadik oli sügavtumeda kõntsaga üle tõmmatud ja saadikuprouale valged tiivad selga kleebitu - see oli selge juba kasvõi esimestest lehekülgedest. Pealegi näitavad ka muud uuritud arvamused autori kohta, et kogu sugudevaheline suhtlemine läheb tal ühes noodis ühte väravasse, ning lõpuks on eesti keeles olemas teine tema raamat, kus kogu tegevuse loogilisus on ohverdatud meeste olemuse avamisele...

Mis vanaproual tõesti hästi välja tulevad, on kirjeldused. Rohtmaa maailm on lummav, heas mõttes ulmeline. Sellega aga kiidusõnad piirduvad. Raamatut ei tasu kõrvale heita veel ka mitte selle pärast, et suurepärased kirjeldused on tegelikult pinnapealsed, allpool on autori sügav võhiklikkus lihtsamateski asjades. Science`it sealt otsida ei maksa, aga lõpuks, nagu eelmistest arvustustest nähtub, kui lugeja on samasugune, ei ole ju viga midagi ;-) Masendav on vaid, kui paljutõotavad visioonid taanduvad koomiksimaailma üheplaanilisuseks. Näiteks katku olemuse lapsiku kirjelduse raamatu lõpus oleks ta võinud lihtsalt ära jätta - selleks ajaks polnud enam mingit tähtsust, millega õieti tegemist.

üks teos ei ole ulme sellepärast, et tegevus toimub "kusagil kaugel". Võib-olla selline atribuutika meelitab ligi inimesi, kes sedalaadi probleemide vastu muidu huvi ei tunneks. Ent "suuri küsimusi" on korduvalt ja palju paremini küsitud. Ei laida kellegi maitset, aga logisevad skeemid, usutamatud karakterid ja otsitud konflikt ei ole põhjuseks, miks ma peaksin mitmesajal lehel lugema, kuidas supertädi möödaminnes kogu ülejäänud maailmale pasunasse annab. Otsustades maailma saatuse suurema küla mõõtu planeedil, sellal kui kogu ülejäänud inimkond tölbilt katku sureb.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lummav visioon teokraatlikust tulevikust, mis siiski loodetavasti iial teoks ei saa. Sest ise sellises maailmas küll elada ei tahaks,ehkki lugeda on huvitav. Küllap ka kirjutada. Muide,erinevalt "Väravast Naiste Maale" mind isiklikult feminism pea absoluutselt ei häirinud. Kui mainitud postapokalüptiline utoopia näitab minu meelest mehi alusetult kui kurje varisere,siis "Rohtmaas" see tendents puudub. Ka teenijamehe-tüüpi "sõdalasi-nõudepesijaid" siin ei kohta. Ka teoloogilised teooriad on intrigeerivad. Tõepoolest,mesinik näib vist mesilastele sama kõikvõimas kui Jumal usklikele?Soovitan seda raamatut igaühele,kes peab lugu Uue Laine stiilis "humanitaarulmest".
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Trolla

Raamat jagada pooleks. Teine pool loetav ja nauditav. Esimene pool tekitas stressi ja tqsiselt igav. Tekkis kysimus milleks kyll niimoodi kirjutada, sama teemaga oleks saanud ka kuidagi teisiti krjutada. Algus igatahes polnud minule kuigi vastuvqetav, ei hinda sellist ulmet. Tekib tunne, et tegelased ei julge oma elu elada vaid yritavad elada mingite standardite jargi, ennast neisse sobitades, kohanematta olukorraga.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Kindlasti võib kellegi arvates see kõige aegade 10 parima sf-romaani hulka mahtuda. Nagu ka Baasist näha, on “Rohtmaal” oma austajaskond olemas. Iseasi, kas Tepper nii hea ja oluline autor on, et temalt kohe kaks raamatut tõlkida? Ja neid top10-neid on ka paras hulk.

Üldiselt ütleks, et “Rohtmaa” on sisult korralik sf - selline, nagu neid juba ilmatul hulgal olemas on ja juurdegi tuleb. Autor on välja mõelnud korraliku oma maailma, suhestatud ja sidustatud igasugu pehmete ja tugevate teadustega. Alla selle poleks tõsisemat sf’i üldse mõtet kirjutadagi.Kuivõrd Rohtmaa usutav või võimalik on, pole mu meelest hindamisel kuigi oluline. Esiteks on tegu ulmega, ja teiseks kirjandusega. Ja selles viimases kehtivad muud nõuded. Õnneks subjektiivsed.

Ma olen nõus võtma ja olen alati võtnud omaks kõik maailmad ja süzheed, juhul kui need on hästi kirja pandud, kui neid on huvitav lugeda. Ja mõni väga harv kord virisen arvustuses selle üle, et kas see nüüd üldse võimalik oli või mitte. Võiks öelda, et kui on hästi kirjutatud, siis peab kõik tunduma võimalikuna. “Rohtmaa” on minu maitse jaoks väga halvasti ja igavalt kirjutatud. Seepärast kaob ka huvi, et kas rebased muutuvad hippusteks, külgkorviga jawa’deks või iljamuurometsideks. Minu meelest peaks tädi S.Tepper näiteks Robert Silverbergi käest tunde võtma, kuidas selliseid lugusid kirjutada.

Kui veidi konstruktiivsemalt, siis lohistati esimel paarisajal leheküljel higiselt dekoratsioone kokku ja nende vahel ei toimunud õieti midagi (huvitavat). Infot Rohtmaa ja tegelaste kohta kuhjati ennastsalgava ohjeldamatusega - sisu oli sel kõigel aga lühiromaani jagu. Siis üritas autor edasi anda mingit rohtlaseiklust segamini katoliiklise teoloogia (kriitika) ja tänapäeva naise peredraamaga, mille käigus tehti nagu lambist suurte saladuste lahendusi. Jällegi - sisu kohta ei oska ma midagi ette heita, sest stiil, milles see kirja pandud, ei kannata minu meelest kriitikat. Igav, lõputult igav raamat. Hoidke eemale kui katkust! Kohati võis siiski täheldada huvitavaid mõtteid ja osavaid lauseid ning mõnda ristsuhet (Marjorie-Sylvain-Rigo). No aga “kolme” ei venita kuidagi välja.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Raamatu idee meeldis mulle iseenesest väga. Rohtmaa on ju selline tore paik oma iseärasuste, intriigide ja muidugi hippustega. Aga mis jättis soovida, oli raamatu loetavus. Kohati oli raamat (eriti alguses) ikka väga igav ja veniv. Aga kolme ei taha ikkagi anda, kuna tegelikult mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles
x
Markko Meriniit
08.03.1971
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Markko Meriniit

Mõtlesin vahepeal, et 3 on isegi palju, aga siiski, kokkuvõtteks võib rahuldavaks raamatut lugeda. Kuna tahtsin raamatu läbi saada, siis ausalt öelda pidin ennast sundima vahepeal, et seda üldse lugeda. Raamat on osaliselt Lazarus Longi mälestustest ja Henlein on teinud ühe paljulubava ja huvitava tegelaskuju, millega võiks palju teha. Kahju ainult, et suurem osa raamatust on kulutatud heietamise peale, et kes kellega ja kuidas võiks magada, millised järglased on ja kellele tagumiku peale laksu võiks anda. On helgemaid kohti ja isegi huvitavaid ideid mõnes kohas, mille pärast ka hinne kõrgem, kuid kokkuvõttes on raamat ainult siis lugemist väärt, kui tahad Lazarus Longi tegelaskujust natuke rohkem teada saada.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ütlen ausalt, panen hinde lapsepõlve mälestuste järgi ning ei kavatsegi üle lugema hakata. Teismelisele poisile oli see antud ajal päris hea lugemine ja sai ka ise paar-kolm korda üle loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

Minul oli seda raamatut raske lugeda. Esimest korda võtsin kätte ja jäi pooleli. Teist korda sai uuesti kätte võetud mõne aasta pärast ja siis ka läbi loetud. Tea, kas vanemaks saamine aitas. Igaljuhul pole see päris selline ulme, mida igaüks loeks.
Eespool mainitud hispaaniakeelsete sõnade kasutamine segas algul mind küll, kuid kuna suurem osa on neist konteksti kaudu mõistetavad, siis nii peale veerandi läbisaamist ei pannud neid enam tähelegi. Seksi ja sellega seonduvat oli üsna palju. Vahepeal jäi mulje, et kogu üshikond ainult seksi pärast elabki ja tegutseb. Üsna vähe on vist lehekülgi, kus ei oleks mõnda suguelunditega seotud sõna või seksi ennast või midagi sellega seonduvat.
Kokkuvõteks on raamat siiski hea. Täielik vaheldus muudele raamatutele. Kuna rõhku pannakse rohkem ühiskonnale, selle muutmisele ja inimestele, siis võib võtta seda kui ühiskonnaulme raamatut ning võib mööda vaadata sellest, kuidas tehnikat ja tehnilist poolt raamatus kujutatakse. Vähemalt minu jaoks polnud see enam ulme vaid rohkem absurdi kanti minev.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Elas üks noormees, keda pidevalt saadab halb õnn kuhu ta ka ei läheks. Igasugused õnnetused käivad tal lausa kannul, alates pisematest ja lõpetades maavärinaga. Ükskord rännates satub ta aga maale, kus ta tagaselja surma mõistetakse riiete värvi pärast ning sealt maalt põgenedes satub ta üleloomulike võimetega võluri juurde, kes talle teeb pakkumise, millest ei saa keelduda. Ning sealt läheb lugu edasi...
Kui raamatupoes lehitsesin natuke raamatut ja lugesin kaane pealt lühikirjeldust, arvasin raamtust ühte, kuid lugema hakates sain aru, et olin täiesti vale ettekujutuse saanud. Millegipärast ootasin humoorikat fantastikat, kuid seda see ei olnud. Fantastika ta küll oli, igasuguste imelikke nimedega asjadega pikitud(Fist of Zhi, Greej Patterns, Moam Progression, Forn jne), kuid lugu oli üsna etteaimatav, pilt maailmast kus tegevus toimus jäi puudulikuks ning tegelaskujud kahvatuks. Kui keegi rohkem tähelepanu äratas, siis oli seda ametlik salamõrvar Scrivvulch ja sedagi rohkem negatiivses mõttes oma mõttetu kangekaelsusega eesmärgi saavutamisel. Kuna lõpetuseks peale lugemist päris kehva tunnet ka ei jäänud, siis jäi ka rahuldav hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Ei olnud nii vaimustuses, kui "Hyperioni langus"est. Quest, tekkivatele küsimustele eriti vastuseid ei anna, ja vähemalt minule oli juba raamatu esimese veerandi jooksul selge, mis situatsioon laias plaanis on. Edasi läks rändajate teekonna ja nende tagaajajate otsingute kirjeldus. Asi, mis mind natuke imestama pani, oli see, et Veristaja lõpus tappa sai.
  Üldiselt jäi endale mulje, et see on lihtsalt eelmäng järgmisele raamatule.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Lugu 17 aastase Marsi tüdruku reisist Veenusele tema enda silmade läbi. Ja muidugi ka natuke seiklust. Piisavalt mõnusalt kirjutatud, et raamatu lugemise ajal magama ei jääks. Huvitav kasvõi seegi, et tüduku vaatepunktist proovitud asja näidata.
  (Ääremärkus)Üks pisiasi hakkas lugemisel silma. Kui Starship Troopers`is Heinlein tegi maha teooriat, et noorelt karistamine avaldub vaimsete väärarengute jm kaudu aastaid hiljem, siis selles raamatus(kirjutatud 4 aastat hiljem) mainitakse ära fakti, et kuue kuusele lapsele kurja hääle tegemine võib välja lüüa aastaid ja astaid hiljem mingi perverssuse näol.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Puhas SF, nagu autor eessõnas ise ütleb. Ja sisaldab ka seikluse, armastuse, sõja, spiooni ja igasuguste muude zhanrite sugemeid. Seda ta paistab olevat. Kuigi paperback`is üsna paks(natuke üle tuhande lk), oskab ta sulel lasta ladusalt edasi joosta ja mingit pikka igavat pausi kuskile vahele ei tule. Kokuvõtteks niipalju, et tulnukate poolt nii tuhat aastat tagasi vallutatud maal on inimesed väljasureva liigi staatuses. Kuid siis saab õnneliku juhuse ja ühe tulnuka ahnuse/lolluse pärast üks inimene juurdepääsu teadmistele ja kasutab neid inimkonna vabastamiseks ära. Täiesti alt, peaaegu kogukondliku arengu tasemelt, kuhu inimesed on vahepeal langenud, tõusevad nad suhteliselt lühikese ajaga liigiks, kes tõi 16-nele universumile rahu ja õnne ning hävitas terve suure paha tsivilisatsiooni. Selline patriootlik, sinisilme ulmeaction, ajaviitelugemine.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Raskelt loetav raamat. Dialoogide sees veel teised sisemised dialoogid. Heinlein on pannud mehe(domineeriv) ja naise(nõuandja roll) mõistuse koos naise kehasse ja püüab näidata, kuidas nad hakkama saavad naiseks olemisega. Ei ole eriti tegemist mingi psühholoogilise analüüsiga, kuidas suudab mees naiseks ümber kehastuda või midagi sarnast. Peamiselt kahe ühte pähe sattunud teadvuse suurel hulgal niisama lobisemist, meenutusi, arutamist, kuidas naisena käituda, et kehadoonoriga suht sarnane olla ning meelitavat üksteise sõimamist ja norimist. Ja vabad seksisuhted ning üritamine kõigiga magada, kellega saab.
  Rohkem hakkas pakkuma huvi see maailm, kus tegevus toimus. Raamtu lõpupoole hakkas rohkem tulema peatükkide alguses maailma olukorra lühikirjeldusi. Pilt midagi sellist: maailm on üsna saastunud, illegaalseid narkootikume müüakse legaalselt, sularaha hoitakse ringluses altkäemaksuks ja musta turu jaoks, ilma ihukaitsjata on enamjaolt ohtlik liikuda, valgetele nõutakse teistega võrdseid õigusi, satanistide kirik on legaliseeritud ja huvitav näide süüdistaja suhtumisest(keeldus süüdistamast) väiksematesse seaduserikkumistesse - "I ain`t about to waste my time and taxpayers` money on a bunch of monkeys." Kui poleks seda maailma olnud, nii nagu ta seal oli, oleks raamat tunduvalt igavam.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Esimene mulje sisukokkuvõttest - midagi Rama laadset. Võõra tsivilisatsiooni kosmoselaev satub Maa lähedusse ja inimesed lähevad asja uurima. Natuke edasi, see mulje kadus. Sest laev sattus Saturni kaaslasele, Titaanile ja 1.1 millionit aastat tagasi. Tegevus toimub tänapäeval, kui need 1.1 miljonit aastat laeva Titaanile sattumisest on möödas. Inimesed leiavad märke, et Titaanil on midagi, aga mida, seda täpselt ei tea. Saadetakse Marsi ekspeditsiooni nime all välja kosmoselaev, mis hiljem suunatakse Titaanile ümber. Tuleb välja, et Saturni kuul ongi mingisugune elu, tsivilisatsioon. Ainult et mehhaaniline, robotite oma. Ja feodaalsel tasemel. Inimesed tahavad oma käppasi ajada Titaani maavarade külge, võimalikult ruttu ja palju, kuid plaanid ei lähe päris nii nagu vaja. Paras ports huumorit ja hard sf`i.
  Kuigi autor püüdis ära seletada robotite tsivilisatsiooni tekkimise põhjused ja näidata natuke arengukäiku, jäi mulle idee vastuvõetamatuks. Eriti sellepärast, et asi oli üsna täpselt inimeste feodaalse korra moodi. Fantaasivaegus ehk.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Katastroofiulme. Kui raamatut lugema hakkasin, tundus algus igav ning sain natuke rohkema, kui saja leheküljega hakkama. Siis jäi aastaks või isegi kaheks vedelema. Peale seda võtsin uuesti kätte ja lugesin kolme-nelja päevaga ülejäänud mõnisada lehekülge läbi. Algus(kuskil esimesed 150 lk) on olukorra ja tegelaste tutvustus, see on see igavam osa. Edasi läheb tegevus, katastroof, tegelaste üleelamised, erinevate jõudude väljaarenemine, uue elu ülesehitamise algus ja ka esimene sõda. Piisavalt huvitav ja piisavalt paks.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Lugesin raamatut päris tükk aega peale filmi nägemist. Vahe oli minujaoks suhteliselt vapustav, kuna filmist ei paistnud välja neid ideid, mida raamatus propageeriti. Näiteks paar neist, mis mulle rohkem silma jäid: elades ühiskonnas, peab inimene olema valmis ka ühiskonna eest seisma. Ning tahtes midagi saada, peab selle eest ka vaeva nägema.
  Samas, võrrelda Vietnami(Targo) ja Heinleini kirjeldatud ideid ja korda, tundub mulle isiklikult väga suure üldistamisena. Samamoodi nagu paljud kipuvad samastama inkvisitsiooni ja kristlust.
  Paaris kohas, kus igapäevast elu nagu liiga palju kirjeldati, kippus asi igavaks kätte minema. Muidu oli piisavalt lahe ja huvitav lugemine. Värskendav.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

  Loetav, kuid kesine. Raamatu idee on selles, et inimeste väljamõeldud olevused eksisteerivad ka tegelikkuses, kuid oma maailmas. Uue ajaga on koos on nende maailmas tekkinud probleem, et inimesed mõtlevad välja liiga tobedaid tegelaskujusi, kes nende maailma ei sobi ning Saatan ise hakkab asjaga tegelema, et olukorda paremaks saada.
  Idee lahtiseletamine raamatus ning põhjendused ning spekulatiivsed mõttekäigud suhteliselt kehvad minuarust. Samuti tuleb lõpplahendus kuidagi ootamatult ning natuke jaburalt. Kui sa mõtled, kas lugeda või mitte, siis võid vabalt lugemata jätta.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pole väga palju lisada Targo retsensioonile, natuke omapoolset arvamust ainult. On pikalevenitatud ja paljude kõrvalepõigetega. Samuti on ka vahepeal huvitavaid ideid. Samas jääb arusaamatuks endale, miks universumi algusajal sinna sokutatud tehnika on miljonite aastate pärast ikka veel samal tasemel? Tehnika tipp, mida edasi pole võimalik arendada? Sellist muljet vähemalt raamatust ei jäänud, võttes kasvõi transpordileaeva liikumiskiiruse, natuke üle poole valguse kiirusest. Suhteliselt palju kõrvalehüppeid peategelase mälestustesse, igatsustesse. Eriti lõpus, kus üsna palju sattus ette fraas `it would mean a lot to me`, et saaks jälle mälestusi heietada ja pisaraid poetada. Lõpp läheb nagu üldse käest ära, tahetakse seletada hästi palju korraga, näidata midagi väga suurt ja inimmõistusele hõlmamatut. Ja üks huvitav seik, Douglas Adams oma elu mõttega on sinnamaani populaarne. Tsitaat kohast, kus peale universumi mõtte ja muude asjade seletamist inimene mõtleb omaette - `Or is the meaning of life no longer 42?` :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Tegevus jätkub sealt, kus Rama II`s pooleli jäi. Kolm Rama`sse jäänud inimest seavad ennast seal sisse, saavad lapsi, kohanevad eluga. Kümnekonna aasta pärast jõuavad nad lennu sihtkohta, milleks on maavälise intellekti poolt ehitatud kosmosejaam. Inimestele selgitatakse natuke asju ja valmistatakse ette tagasilennuks Maale, et sealt tulnukatele edasiseks vaatlemiseks võtta Rama peale paartuhat inimest ning nendest sinna koloonia luua. Raamatu teine pool on Maa juurde naasnud Ramale koloonia loomisest ja elust uues maailmas. Algus on ilus ja roosa, uus maailm, uued võimalused. Aga nagu inimeste puhul ikka, leidub keegi, kes tahab kogu võimu enda kätte saada ja koloonia üle valitseda. Poliitilised mahhinatsioonid, salamõrv, kogu võimu koondumine ühe isiku kätte. Kui poleks sellist võõrast keskkonda, siis võiks vahepeal lausa arvata, et tegevus toimub kuskil 20`nda sajandi väikelinnas, kus maffia hakkab enda kätte võimu haarama. Inimkond pole seega kuhugi arenenud, drugs, prostitutes, inimeste vaenulik suhtumine tundmatusse, rassism jne. Raamatu lõpp jääb lahtiseks, sõit on alles pooleli ja üks peategelastest istub vanglas hukkamist oodates. Peale natuke aega asja seedimist jäin ikkagi nelja juurde, pakuti midagi uut, võrreldes Rama II`ga. Samuti enamjaolt kaasahaarav, olgugi, et rohkem seikluslikuse koha pealt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Pakub rohkem huvi detektiivloo koha pealt. Annab mingi vahepealse pildi Impeeriumi arengu aspektist (Spacers`ite ajajärk), enne tema väljaarenemist ja mingi ülevaate planeedist Solaria. Spacers`ite planeedil Solaria on toimunud kuritegu - mõrv. Planeedil, kus tema olude tõttu arvatakse, et mingi isikuvastase kuriteo sooritamine on võimatu. Sellepärast pole seal ka politseid ega sellele vastavat institutsiooni. Appi kutsutakse Maamees Elijah Baley, kellele Spacers`ite poolt antakse kaasa inimesesarnane robot R. Daneel Olivaw. Lahenduse otsimine on komplitseeritud ning üsna kaasahaarav solarialaste ja maameeste sotsiaalse vastuolululisuse tõttu. Mõrvar leitakse üles, saab selgeks miks ja kuidas ta seda tegi. Maale tagasi naasnud Elijah pakub välja võimaliku variandi maalaste ja spacers`ite vahelise konflikti lahendamiseks, mida ei võeta vähemalt esialgu tõsiselt. Kuid jääb lootus, et vähemalt aasta pärast saadakse juba asjast aru ning maalastel avaneb võimalus uuesti kosmost vallutama hakata.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Raamat, mille idee niisama väljakäiduna tundub täielik absurd. Kuid lugedes raamatu läbi, hakkad isegi uskuma, et tegelikult võib nii juhtuda küll. Lugu kosmosevallutamisest ja kosmoseimpeeriumi loomisest käputäie keskaja Maa rüütlite poolt. Kuskil inglismaa lossi juures maandub tulnukate laev. Lossi omanik läheb hulljulgelt oma sõjasalgaga laevale vastu ning tulnukad, kes sellist asja ei osanud oodatagi, tapetakse käsitsivõitluses laeva sisemuses maha. Üks võõrastest jääb ellu ja tema abil loodetakse aparaadi juhtimine selgeks saada ning prantsusmaad vallutama minna. Lend pranstlaste juurde võtab aga ootamatu pöörde, kui tulnukas shaboteerib juhtimissysteemi nii, et see hoopis tema koduplaneedile lendab. Ja see, mis nüüd edasi juhtub, on kunst omaette :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Humoorikas fantasy. Kaldub natuke Pratchett`i kanti. Tegevus toimub Quendoris`s (tuntud ka The Great Underground Empire nime all), kus impeeriumis alanud segaduste alguses läheb provintsi pealinna Borphee`sse õnne ja seiklusi otsima üks maapoiss Caspar. õnne asemel satub ta hoopis galeeriorjusse ja saadetakse sõtta. Õnneliku juhuse ja meremao kaasabil laev upub, kuid Caspar, üks keskpärane võlur ja laevapoiss pääsevad kaldale. Kaldal selgub võluri jutust, et impeeriumis toimuvad imelikud asjad, kõik võlurid on kuhugi kadunud ja palju muud. Võlur leiab, et kuna teda peetakse uppunuks, siis on tal hea võimalus asja uurima ning maailma päästma minna. Asjaolude sunnil lähevad ka ka teised temaga kaasa. Tee peal seigeldakse ja leitakse uinuv printsess kaaslaseks. Borphees tehakse veel trikke, avastatakse impeeriumi segaduste saladus, kohtutakse The Grue`ga ning jäädakse ellu ja raamat lõpetatakse õnnelikult. Lugejal oleks kasulik käepärast hoida "Encyclopedia Frobozzica"(http://speedracer.nmsu.edu/~jholder/frobozz/frobttl.html), kui ta ei ole just niisuur Zork`i mängude fänn, et on varem juba kõik asjaga seotud asjad selgeks teinud :)
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Fantasy & Magic. Minuarust suhteliselt huvitav raamat inimeste konservatismist, laiskusest ja ebausust. Või siis lihtsalt tsivilisatsiooni pahedest. Ühte orgu, Arcanesse, kus elavab algelisel tasemel üks hõim, saabub imelik võõras. Tasapisi elab ta hõimu eluolusse sisse ning hakkab teisi õpetama ja tarkusi jagama. Kuidas maju ehitada, vilja külvata, kanalisatsiooni teha, sõda pidada. Ühesõnaga tsivilisatsiooni levitama. Esialgu läheb kõik hästi, luuakse impeerium, võõras saab Imperaatoriks, kõik on rahul. Aga siis hakkavad intriigid arenema, tekivad vaenlased, asjad hakkavad allamäge minema ja osa rahvast hakkab mässama. Impeerium laguneb ning lõpuks on kõik enamvähem samas seisus nagu varem. Huvitav on veel raamatu juures see, et ta koosneb 22`st peatükist, igaüks nimetatud ühe Tarot kaardi järgi. Autor ise ütleb eessõnas veel, et osade arvates on see tehtud üsna adekvaatselt ning kaartide nimedega kooskõlas.
Teksti loeti inglise keeles