Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Clifford D. Simak ·

All Flesh Is Grass

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
17
2
0
0
Keskmine hinne
4.58
Arvustused (50)

Eesti keeles ilmunud 75-ndal vist Mirabilia sarjas äärmiselt eksitava pealkirja 'Nagu õieke väljal all'. Jälle üks mõnus Simak. Tegelikult üks poeetilisemaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud. Mõnus Ameerika kolkalinna miljöö. Ja Simaki humaanne suhtumine poolearulistesse on ka tore. Tegelikult on romaanil süzhee ka, aga minu meelest kaalub olustik ja õhustik antud teose puhul süzhee üles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli esmalugemisel küll mõnus, aga kui Clifford D. Simakit rohkem lugeda, siis üle nelja ei annaks. Kuulub nende tekstide hulka, mille kohta võiks öelda: ja need teised... Nelja teenib ta siiski auga välja. Eredaid hetki oli ning Simaki üks paksemaid romaane, igav igatahes ei hakanud. Iseäranis uljas oli see politseinikule kiviga lajatamine ning see võõrarst oma tõlgiga. Kuid siiski jääb mulje, et tegu on kompilatsiooniga varasematest teemadest ja tekstidest. Kuid see on siiski tagantjärgi tarkus – jääb NELI.

* * *

Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.

Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.

Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Nuu jahh. Lugu. Lugeda kõlbab. Mulle meeldis vast enim see lill-arvuti-intellekt. Muidu tüüpiline Simak juttude seast, millest jääb peamiselt meelde, et oled seda lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu ja päris täpselt enam kõike ei mäletagi, kuid hea oli. Korralik bioloogiline network. Simaki moodi kohe kujutada mingit inimesest hästi erinevat eluvormi.
Teksti loeti eesti keeles

Mina seda raamatut päriselt "ja nende teiste" hulka ei liigitaks. Kunagi sai mingist venekeelsest "Izbrannoje" tyypi kogumikust noid Simaki jutte ja jutukesi loetud mitmeid. Käesoleva raamatu ja "Kaitseala" tasemeni nad pehmelt öeldes ei kyyndinud. Yldse paistab Simakil lisaks semikohustuslikule koer Towserile olema nõrkus mingite kummaliste lemmikloom-tulnukate vastu. Ka käesolev raamat läheb tegelikult samasse kategooriasse, kuid on ylejäänud minu poolt loetutest päris mitme pygala võrra parem. Neli sellegipoolest. Simak on minu jaoks siiski lihtsalt liiga pastoraalne.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata headest omapärastest ideedest (Network on lillede kohta õige sõna - muide, humanoidid muutuvad sellisteks G.Bear "Hardfoughtis") ei meeldinud see romaan ning tulnukaterohkusega pingutab Simak üle. Samuti jääb mulle arusaamatuks, mille poolest enese olemasolust teadlik olemine muudab organismi niivõrd fundamentaalselt erinevaks ülejäänud füüsikalistest kehadest, et ta muutub võimetuks ajabarjääri ületama. Minu arvates võiks loole vajaliku, kuid teaduslikult mõttetu parem üleüldse põhjendamata jätta ning loota lugejate arusaamisele, kui teha seda niivõrd abitul moel.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma Simaki juures kõige rohkem hindan on fantaasialend, see kehtib kõigi tema paremate asjade kohta. Ta pole tehnolembeline vaid intiimselt inimlik ja rahulik. "Õike" on poeesia, ood elule. Simakile meeldib kolkalinna miljöö, veidi elult räsida saanud tegelased, kes just seetõttu on säilitanud oma inimlikkuse.
Teksti loeti eesti keeles

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles

Autor on paigutanud romaani tegevuse oma lapsepõlve- ja nooruslinna. On ta ju sündinud Millville’i lähedal asuvas farmis. Simak kujutab tegelasi suure südamesoojusega ning muudab nad meile lähedasteks; ta sunnib meid kaasa elama ja kaasa tundma. Võib-olla on idee taimedest kui arvutivõrgust liialt muinasjutuline, aga hea ja tõsiseltvõetav ulme ongi ju muinasjutt (allegooria) täiskasvanutele. “Sense of wonder”-i puudumine iseloomustab eba(rd)ulmet (näit. “220 päeva tähelaevas” ja “Polaarunistus”). Vaadeldav Simaki romaan jääb küll alla ta parimatele, kuid “sense of wonder”-i küllus teeb ta täiesti heaks ulmeks. Hindeks 5-.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Lugesin omal ajal kohe peale `Trifiidide päeva` ja nii väga ei meeldinud. Ega praegugi lugedes vist üle nelja ei paneks aga mine tea, peaks proovima.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma õieti mäletan, siis oli see vist minu esimene ulmekas üldse ja tänu sellele sai minust paadunud ulme fänn (ulme kõige laiemas mõistes). Veel kaua-kaua oli Simak minu lemmikkirjanik ja see konkreetne raamat on nende hulgast, mida ma ikka ja uuesti loen. Peategelane on muidugi Simakile omaselt justkui suht mitte midagi ütlev kuju (ehk isegi ullike), kes miski hetk võtab kätte ja maailma ära päästab. Tegelt on S-i teostes ka pisut ja palju heroilisemaid kujusi, kuid minu mäletamist mööda pole maakeeles neist ühtegi ilmund. Simaki eripära on see, et kuigi tema raamatud on küllaltki tihedalt sündmusi täis, ei teki hetkekski tunnet, et nüüd on midagi lootusetult segi läind, vaid sul on kõikse aeg asjadest mingi sott olemas. Ilus ja hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus! Hästi kirjutet, hästi kirjeldet. Korralikud tegelaskujud, haarav sisu, humaansus... Võiks ju väita, et kõik on nagu paigas, ent viite ei saa. Miks? Sellepärast, et ta on Simak`le täiesti tüüpiline tekst. Pikemaid, tõsi, aga siiski tüüpilisemaid. Tegelikult võib siin leida mõningaid momente, mis viitavad sarnasustele teiste Simak` romaanide/juttudega. Aga see arvutlillede idee oli häää...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin suhteliselt ammu ning nüüd raamatu peale mõeldes on silme ees ainult mingi hägune afterimage. Seetõttu ei julge konkreetsetele asjadele viidata. Ometi mäletan, et väga meeldis ja lugenud olen seda isegi korduvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, kindlasti viis. See oli üks esimesi Simaki teostest mida ma lugesin ja tänu sellele olen lugenud neid veelgi. Ka seda raamatut mitu korda. Arvustuseks mida nüüd öeldagi. Sisu kohutavalt hea, peale selle muidugi seotus ja teemaarendus. Krooni paneb sellele muidugi idee ise.Üks parimaist raamatuist mida eales lugenud! Soovitan kõigile!
Teksti loeti eesti keeles

Võiks öelda, et kuulub lemmikute hulka, nii korra aasta-paari tagant saab ikka üle loetud. Hiljuti siis jälle.
Meeldib, muud midagi. Nõrk koht on minu jaoks see loogika, kuidas eluta mateeria läheb müürist läbi ning elus ei lähe. Minu mõistuse jaoks tähendab see seda, et kas just peategelasest, aga vähemalt sest veoautojuhist oleks pidanud küll ainult moos järgi jääma. Raske veok, kihutab kah veel — ning nihuke plastiline ühik nagu inimkeha, suudab teda kinni pidada, ning isegi tagasi heita? Sest sein ju ei heitnud, ikka elusolend veoki sees. Tõsi küll — mõnevõrra ulmelisena tunduva :) nähtamatu müüri mõjul, aga seisma- ja tagurpidi liikuma panevaks jõuks oli ju ikkagi elusolend, või mis?

Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.

Teksti loeti eesti keeles

See on muinasjutt, ilus legend sellest ko~ige lollimast pojast, kellest saab prints lilli ta"is imedeilmas. Muinasjutt ta"iskasvanutele, muinasjutt jutu enda pa"rast, muinasjutt kodust. Seda lugedes tekib tunne, et jah, seal ma elangi, see on minu maailm, minu oma kodu ja tuba ja luba... minu ja lillede ja kevade ilm. Milleks see oli kirjutatud? Millest see oli kirjutatud? See ei olnud 1ldse oluline, oluline oli vaid tekst, mis voolas nagu ojake minust mo"o"da kuhugi ajatusse olematusse. Simakiga on yx huvitav lugu - tema teosed ei ole sellised, mis ja"a"ksid kauaks meelde, neis puutub miski eristav, see JUMALIK ANNE; mis teeb teosest Suure Teose, aga sellest hoolimata on nad head ja neid on ikka ja ja"lle tore 1le lugeda. Nad on vo~luvad oma ha"sti kirjutatud armsuses, tipud - kuigi ehk mitte tippude tipud. Ta on nagu Andersongi - tunnustatud autor, kel palju teoseid, ja kes ha"sti kirjutamas, aga puudu on mingi ta"ht, tunnus, msi teda teistest eristaks. Andersonil on see ju olemas, suure teosehulga alla mattununa, aga Simak... Simak on Lihtsalt Simak - Kirjutab. Ha"sti kirjutab. Aga mida kirjutab? Ja kui pikemalt meenutad, siis tuleb meelde, et kirjutas lilledest ja libardkuulidest ja muust. Ahjaa, talvel lugedes puudub sellest raamatust Tunne. Seda poeab lugema suvel, eelistatavalt o~ues, kusagil aasal, puisniidul, seal, kus on soe ja pa"ike ja lilled ja muidugi ka maasikad. Soovitan seda proovida.
Teksti loeti eesti keeles

On Simakil nagu alati väga nõrga ja naiivse ühiskonna (riigi kui sellise) kujutusega raamat, kuid lugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Simak ja siiani üks lemmikutest. Minu jaoks on Simaki plussiks just tema "pastoraalsus". Ilus ja hea raamat, mis kindlasti korduvalt üle loetud saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.

Teksti loeti eesti keeles

Superhea raamat. Tänu sellele raamatule tekkiski minus sügavam huvi ulme vastu. Seega suur äitähh nii tõlkijale, kui ka muidugi Simakile endale, kes sellise teose üllitasid. Muuseas see romaan on ka inglise keeles netis olemas. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest (ka Simaki enda lugudest) korrektselt teostatud, sobiva mahuga ja tasakaalus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldib Simak. Kahtlemata on ta hea kirjanik. Lihtsalt see konkreetne raamat jäi minu jaoks natuke liiga imelikuks ja kaugeks. Seetõttu ka neli. Aga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldiv lugeda ja kenasti kirjutatud. Ning viie saab ehk ka selle pärast, et oli esimene Simakilt loetud raamat ning meeldis ka väga...
Hiljem samalt autorilt loetud paarkümmend romaani + peenem kraam seda positiivset efekti enam ületada ei suutnudki, ehkki Simakil on paremaidki teoseid.
Teksti loeti eesti keeles

Südamlik ja lahe lugemine. Pealegi Mirabilia sarjast, see tähendab mingil ajal üks väheseid. Mis see lilledest moodustunud võrk ikka niiväga internetist imelisem on, kunagi said ainuraksetest hulkraksed ka:). Pasa sarx ws chortos. Tegelikult on selle pealkirjaks oleva kirjakoha seos raamatu sisuga tõesti veic segane. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et pill tuleb pika ilu peale. Aga meil arvatakse ta olevat nagu rohkem ilutsemise kohta. Äkki keegi asjatundlikum inimene seletab?
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, aga siiski jääb midagi viiest puudu. Tegemist ei ole sedapuhku millegi rohkemaga kui mõnusa ajaviitega. Mingit erilist poeetilisust ma sealt aga küll ei leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli tõeline torm. Sattus kusagil üsna keskkooli päevil kätte, enne nii mõndagi muud. Sfääriline aja serv ja mõtlevad lilled - need on alatiseks meelde jäänud.
Muidugi, asi on liialt positiivne inimese suhtes. Teinekord ongi hää.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt kõrgetasemeline raamat, imho, "Vahejaama" ja "Kaitsealaga" kokku kindlasti olulisimad Simak`i teosed...

Ja pealkirjast:

Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."

Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "

Teksti loeti eesti keeles

Muidu väga hea raamat, aga päris lemmikute hulka ei kuulu. Lugemise teeb nauditavaks Simaki ladus sulg. Idee tundus omal ajal muidugi revolutsiooniline, nüüd enam mitte nii väga. Viiepalliskaalas - tavaline neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda mitmeteist aasta eest lugesin, siis see mulle eriti ei meeldinud. Sander Vahter kirjutas kõige paremini, miks. Nüüd lugesin uuesti -- ja panen nõrga viie. Satyros kirjutas kõige paremini, miks. Veel kiidan lõppu -- et jäi lahtiseks, kas visati see pomm või ei.

Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!

Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikteoseid. Sattusin teismeeas lugema ja olin vaimustuses. Nüüd lugesin uuesti üle ja see oli ikka väga hea. Kõige iseloomustavam sõna raamatule oleks vist LUMMAV. Simak kirjutab nii arusaadavalt ja ladusalt, et justkui ei loekski raamatut vaid vaataks filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Hästi ilus raamat.

Lugesin teda mitmendat korda, aga eelmise ning selle korra vahele jäi nii palju aega, et raamatut uuesti kätte võttes oletasin pealkirja järgi - "Nagu õieke väljal" - end hoopis trifiididest lugevat ("Nagu õieke väljal" oleks "Trifiidide päevale" jube hea pealkiri) ning sain alles lugemist alustanuna aru, et eieiei, see on ju hoopis teine raamat, mida ma ka lugenud olen!

Meeles püsis see, et oli tõke ja kuidagi oli see seotud mingite punaste lilledega, aga 0 tegelast, väga udune süzheekulg (et lõpp oli õnnelik ning seotud inimeste iluhindamisega, jäi mällu) ning ka väikelinna õhustik, mida mõned eelarvustajad on kiitnud, ei jätnud mu ajju mingeid jälgi.

Aga lugu oma tähelepandamatute tegelaste ning mittemidagiütleva õhustikuga oli jube hea! Kogu aeg ootasin, et noh, see ajatõke või see teine maailm või pomm toob kaasa mingi realismikomistuse, mitu korda oli piir lähedal, kes sellisel hetkel ikka rahast või armuasjadest mõtleb - aga iga kord maandus Simak pehmelt õigele poole ning kui raamat läbi sai, olin üleni õnnelik tema ja selle kogemuse üle.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles

Hea saimaklik raamat, võib-olla selle poolest iseäralik, et kui Simak üldiselt püüab oma teoste tegevuse sügisesse lükata, siis siin on igal pool suvi. Eks muidu poleks Lillede kujutamine nii hästi välja tulnud.
Mis mõnes eelnevas arvustuses tehtud kriitikasse puutub, siis
a) veoautojuhi (või mistahes rasket eset kandva inimese) põrkamine ajamulliga on muidugi füüsikaliselt jama, aga ma ei usu, et autor seda ei teadnud. Aga mis tal üle jäi -- kui hakata füüsikalist maailmapilti täpsemalt järgima, siis ei saagi ajamulli kirjeldada;
b) mind tulnukate paljusus küll ei häirinud. Iga rass oli omamoodi huvitav.
Nii et ... jah, see kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Veiko Kastanje
1970
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Panga sarja teine romaan.

Valentin Scheller aka fakiir Faler, kes on Ebo luurest üle läinud vastuluuresse ja töötab koos prints Akino enesega, elab töist elu ning õpib paralleelselt maagia suurmeistriks. Tema pudelisse pistetud kehatu juhendaja üritab teda kõige sellega samaaegselt mõtlema õpetada. Mida suurmeister Heor selle all tegelikult silmas peab, selgub küll alles järgmises romaanis.
Faleri vägitegude analüüsil selgub, et kõiki teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes need lihtsalt ei ole võimalikud. Mitte-Joele lisandub Mitte-Bill ja Ebo juhtide ette kerkib ülesanne tabada vaenulik maag, kelle olemasolustki neil on vaid udune kahtlus, töömeetoditest puudub igasugune ülevaade ja kelle eesmärgid.... ..on pehmelt öeldes kahtlased.
Schelleri operatiivpseudonüüm tuleb Ebos avalikuks, ise aga saab ta oma suureks üllatuseks teada fakiir Falerit puudutavatest suurtest ettekuulutustest. Ja talle meenub, kust ta tegelikult oma nime leidis.

Seitsmesaja aasta vanune tume ettekuulutus käivitub ja fakiir Faler kaob. Ees seisab kaks Faleri sõda...

Edasi lugege ise - raamat on seda igati väärt. Maagia, talismanide ja tehnoloogia suurepärane kokkupõimimine haarava süzeega, ladus jutustamisoskus ja palju muud...
Hindeks viis.

Teksti loeti vene keeles

Esimene romaan Panga/fakiir Faleri sarjast.

Romaanid, mille tegevus toimub planeedil Panga ja peategelaseks on fakiir Faler, moodustavad minu arvates Shtsheglovi kõige parema sarja. Ja tõsiselt hea sellise.
Suuremad bibliofiilid võivad aeg-ajalt ära tunda üht-teist Strugatskitelt tuttavat, ent sellest hoolimata on maailm täiesti ehe ja omanäoline. Ning tegevus areneb kui trampliinil.

Panga – imepärane maailm täis maagiat, ettekuulutusi ja kõikvõimsaid talismane. Maailm, kus maagia on sedavõrd tavapärane elu osa, et ka iga bard, fakiir või näitleja peab olema vähemalt keskpärane maag. Ja iga pangalane ihkab saada ei rohkem ega vähem kui maailmavalitsejaks.
Iidsete talismanide kontrollimiseks on vaja maalasi. Neid leida polegi väga raske - nii maalased kui maine tehnika sattuvad Pangale enda jaoks täiesti ootamatult ja kõige erinevamatest aegadest, keskaegne talumees võib kergesti kokku sattuda tähelenduriga. Aga sel pole tähtsust, sest Pangal tähendab maalane orja. Orja, kelle käes on talismani jõud.

Ühel kaunil hommikul ärkab vabade maalaste salajases ja heakorrastatud linnas Ebos endine raamatupidaja Valentin Scheller, nüüdne maag, talismaniomanik ja välisluure sektori ’Rannik-Põhi’ kaastööline operatiivpseudonüümiga fakiir Faler. Ja oma kaunist romantilisest kodust välja nõutuna saab ülesandeks leida zombie poolt röövitud sidesõrmus.... ..mille peale sündmused hakkavad arenema pehmelt üteldes plahvatuslikult ja kohalik maakaart saab oluliste muudatuste osaliseks.

Hea ja kohati lausa virtuooslikult kirjutatud raamat. Soovitan.

Teksti loeti vene keeles

Inimkond on jõudnud tähtedeni ja laiendab järjest kolooniaid. Esimeseks terraformitud planeediks saab Marss. Warp-mootori ja hüperruumi avastamine toob kaasa kvalitatiivse hüppe Maa Föderatsiooni laienemises. Toimuvad esimesed kontaktid `võõrastega`, hakkavad välja kujunema pärilikud navigaatorite klannid.
Kui inimrass on juba praktiliselt lõpetanud galaktika hõlvamise, hakkavad ootamatult sündima erakordsete vaimsete võimetega inimesed -psykerid- ning jarjest rohkem levib demooniline seestumine, veristes konfliktides algab tsivilisatsioonide lagunemine. Käivitub pikkade ja hävitavate sõdade ajastu ning järk-järguline langemine barbaarsusesse.
Nagu hiljem selgub, ilmuvad deemonid hüperruumist. Inimkond ja tsivilisatsioon säilivad vaid seal, kus psykerid hävitatakse või neid kontrolli all hoitakse. Samal ajal on Maa aastatuhandete kestel oma kolooniatest ära lõigatud tormide tõttu hüperruumis.
Maa isolatsioon lõppeb. Demoonilise mässu mahasurumisel Kosmilises Merejalaväes ja otsustava kahevõitluse käigus Horusega kaotab Maa Imperaator oma inimliku olemuse ja muutub praktiliselt surematuks. Ta suletakse kuldsesse trooni, mis koosneb elu alalhoiu ja mitmesugustest kontrollsüsteemidest. Imperaatori eksistentsi ja psüühikat säilitavad inimohvrid - ta toitub psykerite hingedest.
Imperaator alustab kolooniate taashõlvamist ja loob uue `psüühilise` navigatsioonisüsteemi -Astronomiconi- , mis võimaldab täpsemat navigatsiooni hüperruumis. Algab Inimkonna Impeeriumi ajastu.
Hüperruumis elutsevaid koletisi ja psykereid hoiab kontrolli all Inkvisitsioon.

See oli nüüd siis lühidalt taust, milles toimub käesoleva raamatu tegevus. :)
Kolm noort poissi: aadlik Alexandro e. Lex, tehn Biff ja alamkihist Zoat -tulnukad ühiskonna nii väga erinevatest kihtidest Trazlori megapolises- kohtuvad esmalt jõukude verises võimuvõitluses ja siis juba Impeeriumi Kaardiväe värbamispunktis, kus nad kõik valitakse parimatest parimate hulka - astumiseks Space Marine ridadesse, täpsemalt Impeeriumi Rusika ordusse.
Kosmiline merejalavägi on üles ehitatud mungaordude põhimõttel - aluseks on vääramatu usk imperaatorisse ning ordu primarhi. Kõik sõdurid sisaldavad primarhi geneetlist materjali ja arvukalt erinevaid implantaate, mis annavad neile ebainimlikud võimed ja vastupidavuse.
Töömeetodeid ja moraali iseloomustab ehk kõige paremini fraas täissõdalaseks pühitsemise lõpprituaalilt: `tappa on sama mis palvetada`. Kosmiliste dessantväelaste jaoks tähendab valu ekstaasi, mõttetu surm on range keelu all. Armastatuim meelelahutus on surnud võitluskaaslaste luude graveerimine, nikerdatud esemete valmistamine ja duellid.
Väljaõppe käigus `eksmatrikuleeritutele` saab osaks katseloomade saatus ordu kirurgide käes või isiksuse hävitamine.
Huvitav, et ordu traditsioonilistel kivikruusidel on kahe peaga kotka ja haakristi kujutised... Ja sama sümboolika on vägagi levinud ka Impeeriumi sõjatehnikal.

Raamat ongi pühendatud Lexi väljaõppele ja arenemisele täisvereliseks space marine`iks, tema misioonidele ja kummalisele sõprusele Biffi ja Zoatiga. Romaani lõpus eemaldab Lex vasakult käelt liha ja graveerib luudele oma surnud sõprade nimed.

Äärmiselt huvitav ja omapärane raamat, ent kohati kuidagi `visandlik`. Hoolimata oma paigutisest pinnapealsusest ja lünklikkusest siiski hea.

Teksti loeti vene keeles

Metsades luureretkel kadunuks jäänud antigraavi otsingul avastatakse tühi shiride poolt mere äärde rajatud linn, mille üks kohalik naljahammas ristib Odessaks.
Rostik on sunnitud lähemalt tutvust tegema sõjakate sisalike -dvaridega- ning sooritab poolkogemata ka esimese kaubavahetustehingu, saades neilt purunenud lennumasina plasmarelva vastu mingit kummalist lateksit. Mida, nagu hiljem selgub, himustavad väga ka juba eelmises raamatus väljailmunud `purpursed`. Kohtutakse nähtamatute lendavate `taevausside` e. `vaaladega`.
Hoolimata kummalisest mälukaotusega vahejuhtumist algab Odessa asustamine. Selgub, et merepõhjas elutsevad molluskid toodavad metallpärle, mis põhjustab suure metallikogumise kampaania. Traagiliste vahejuhtumite käigus avastatakse järjekordne uus rass - amfiibinimestest vikramid, kellega Rostikul lõpuks korda läheb ka kaubavahetust alustada.
Välja ilmub ka uus, hiiglaslik ja üpris mõistatuslik veeolend, keda kohalikud kutsuvad Fop-Follaks ja kes tundub olevat hüpnootiliste võimetega ja mingil määral mõtetest toituv kiskja-vetikas.
Trifiiditaolised shirid avaldavad soovi oma koloonia moodustamiseks Bolovskis, et osa saada noore inimrassi elujõust, keda nad nimetavad `eluga kauplejateks`. Samas süvenevad Rostiku probleemid juhtkonnaga, kelle bürokratiseerumist ja rahvast eemaldumist ta pahaks paneb.

Hea raamat ja paremaks läheb; selline omalaadne ja suuremalt jaolt sõjaline fantastika.

Teksti loeti vene keeles

Jätkuvad kontaktid kummaliste kolmejalgsete võõrastega, kes tunduvat muretsevat mingi ülevalt lähtuva ohu pärast. Linnalähedased uurimisretked selgitavad välja uue rassi karvaseid olevusi -bakumure- kes tunduvat pärinevat öistest kiskjatest ja kelle metsikud hõimud tegelevad usinalt metallivargustega. Nagu selgus juba esimesest raamatust, on metall Keskpäevamaal üldse väga kõrges hinnas. Osa karvaseid aga osutuvad väga kergesti kodunevateks...
Järk-järgult püütakse üle minna hobutranspordile. Pikal uurimisretkel lähima mäeaheliku taga asuvates soodes avastatakse uus rass võõraid - väga sõjakad mõistusega ja relvi kasutavad linnud - ning veelgi sõjakamad suured sisalikud, kes kasutavad plasmarelvi. Tehakse tutvust ka karjadena ründavate hüäänkarudega...
Samal ajal on Bolovskit antigraavidel rünnanud aga järjekordne uus rass - valgete juuste ja purpurse nahaga - kes ise nimetab end piraatideks ehk gubiskideks. Linn okupeeritakse ja endine kommunistlik boss kuulutab end gauleiteriks. Rostik jõuab tagasi just õigeks ajaks, et organiseerida korralik sõda ja orjapidajatest gubiskid koos kaasajooksikutega linnast jälle välja lüüa. Maha jääb meeletult laipu ent samas õnnestub hõivata ka arvukalt lendavaid laevu -antigraave- ja plasmarelvi.

Hakkab välja kujunema uus bürokraatia. Hakkab lõplikult välja kujunema uus bürokraatia ja põllumajanduses taastatakse kiiruga eraomandust. Rostik õpib piloodiametit. Ja ennustab uute probleemide saabumist.

Teksti loeti vene keeles

Ühel ilusal hommikul ärkavad vene väikelinna Bolovski elanikud ja avastavad, et päike on juba kõrgel taevas, kellad kogu linnas aga ootamatult segi läinud. Läbi korraliku segaduse ilmneb pisiasi, et linn ei asu enam maal.

Peategelasel Rostislav Grinevil e. Rostikul -arsti ja polaarradisti pojal- jääb algavate sündmuste käigus ära matemaatika lõpueksam. Ja elu muutub huvitavaks.
Väikeste avastusretkede käigus selgub, et linn -koos polütehnikumi, raudteesõlme, sõjaväelaagri, haigla ja paari tavalise ning paari `numbri`tehasega- on koos suure pinnaselatakaga ümber kolinud uude maailma täiesti uue ja omapärase looduse keskele. Uued putukad, loomad, linnud.. ..ja nagu selgub, ka mõistusega olevused. Uut elukohta hakatakse nimetama Igavese Keskpäeva Maaks (sest päike on päeval pidevalt seniidis) ja astronoomid oletavad, et tegemist on omapärase Dysoni sfääriga, mis on asustatud paljude kultuuridega, millest mõnedel on ka pääs kosmosesse.
Pärast bioloogilise uurimisjaama hävingut luuakse linna ümber sõjaväeline perimeeter ja kuulutatakse välja mobilisatsioon. Algavad lahingud hiiglaslike (pool)mõistuslike putukatega. Rostik ja veel mõned terasemad noorukid sattuvad koos julgeolekukapteni Dondikuga esimesele põhjalikumale uurimisretkele ja avastavad terve võõra tsivilisatsiooni linna, tõsi küll, metsistunud, degradeerunud ja osaliselt maha jäetud. Järgmisel visiidil õnnetub juba luua kontakt ka omapäraste `trifiididega`, kes ise nimetavad end shirideks. Kestavad verised lahingud putukatega.
Mõnel üksikul inimesel, s.h. ka Rostikul algavad omapärased selgeltnägemishood. Suuri probleeme on linna kommunistliku bürokraatidest juhtkonnaga, ent uue ohu - tohutu lendkiskjate hordi borõmi- eest jõutakse tänu `selgeltnägijate` ja võõraste udustele hoiatustele siiski maa alla varjuda. Hiidputukatel sedavõrd ei vea.
Ellujäänud ja näljast poolsurnud linnaelanikud löövad oma rammusa juhtkonna kevadel värske õhu kätte jõudes ja nomenklatuurivarjendi avastades peaaegu mättasse, ent õnnetuseks lasevad end papil ja mõningatel haritlastel ümber veenda... Algab uus ja demokraatlikum ajastu...

Hea ja loetav raamat, ent järgmised osad on paremad.

Teksti loeti vene keeles

Romaani algus räägib Vladi lapsepõlvest, sellest, kuidas ta leidis endale maagi `sõbra` (eesti keele terminoloogia jätab soovida) - mürgise lendsisaliku jheregi ja ja õige pinnapealselt ka sellest, kuidas liitus samanimelise Jheregi klanni Organisatsiooniga.
Seejärel hüppab tegevus sujuvalt ja ette hoiatamata Vladi karjääri hiilgeaegadesse. Ülesehituselt üsna iseseisev raamat..

Vladile tehakse uskumatult ahvatlev pakkumine äärmiselt ohtliku ja mõjuvõimsa jheregi poolt kui ilmneb, et üks klanni mõjuvõimsamaid isikuid on nõukogu kassaga jalga lasknud. 42. `töö` tema karjääri jooksul, nagu selgub. Häda on selles, et tulevane laip on valinud endale 17x päevaks ideaalse varjupaiga (ja veel Vladi sõprade juures), iga päev ootamist võib aga klanni au ja väärikuse hävitada. Vlad muutub tülikaks.
Vahelduseks tehakse ka väike tagasivaade planeedi ajalukku ning dragaeranite põlvnemisse ning geneetikasse ja klannide kujunemise tagamaadesse. Seletatakse ära, mis on nn. keelatud impeeriumieelne maagia. Ja ilmneb, et üks tsükli läbivatest tegelastest on nii umbes 200000 aastat vana. Ja et dragaeranitel on klannimälu ka eelmiste elude kohta. Ning et Vlad oli kunagi eelmises elus Aliera vend, Jheregi klanni looja etc etc. Tõeline seebiooperlik segadus.
Peab ka märkima, et selles romaanis ilmutab enamik tegelasi tavalisest märksa suuremat künismi.
Tapetakse Morrolan ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.. Jheregide sooritatud mõrv draakonite juures tooks kaasa klannidevahelise sõja.

Lõpus, nagu ikka, kipub selguma, et kõik on märksa keerulisem ja pahupidisem kui alguses tundus... ..ja erinevate tegelaste motiivid samuti. Lõpplahendus on tehniliselt piisavalt keeruline ja huvipakkuv. Ja täiendatud ühe peategelase naisevõtuga.. ..mis toob automaatselt kaasa naiste kasvatamise küsimused... :)
Väga hea raamat ja piisavalt segane. :))

Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevus algab natuke keskelt - selgub, et Vlad on lihtsõdurina sõjaväes - ja pendeldab seejärel edasi-tagasi läbi erinevate aegade ja kohtade. Üsna ärritav stiil.

Üht-teist ebaloogilist on jälle tulnud sisse seoses raamatute kirjutamise tegeliku kronoloogiaga, ja aeg-ajalt see natuke segab. Eriti suured on lahknevused ja ebakõlad võrreldes sarja (idee järgi) eelmise osaga Yendi ja kohati tekkib isegi tunne, nagu olnuks Dragon algselt olnud mõeldud tsükli teiseks raamatuks.
Ning gastronoomilised üksikasjad teevad kohati väga näljaseks... ..välja arvatud muidugi kõiges, mis on seotud sõjaväega.

Raamatu lõpuks ilmub suurest segadusest ja erinevate aegade ja paikade vaheldumisest siiski lõpuks välja selge ja nagu ikka, üpriski ootamatu lahendus, kus mitte kõik ei saa päriselt seda, mida soovisid, aga lugejad jäävad rahule. Ja mängu tuuakse veel üks legendaarsetest mustadest relvadest.

Teksti loeti vene keeles

Vladimir Taltos jõuab vaevalt oma uutesse valdustesse sisse elada, kui on sunnitud alustama klassikalist maffiasõda oma naabriga. Pärast mitmendat tapmiskatset (mis tolles maailmas on kujuteldamatu) muutub Vlad juba väga paranoiliseks ja selgitab lõpuks välja veerand aastatuhandet kestnud keerulise intriigi ja vandenõu Impeeriumi ladvikus.
Lisaks tutvub Vlad eriti eksootilisel viisil oma tulevase abikaasaga, kusjuures tema modus operandi saatuslike naistega kohtumiseks osutub kaunikesti valusaks. Ja ei jäta mingit kahtlust selles, mis on peategelase nõrk külg ja potentsiaalse hävingu põhjus.
Samas kipub ka selguma üht-teist huvitavat dragaeranite aumõistete ja nende praktiliste rakenduste kohta.

Raamatus on mõned tillukesed vastuolud tsükli esimese osaga, ilmselt tulenevalt vastupidises järjekorras kirjutamisest.

Teksti loeti vene keeles

Poiss tagasihoidlikult agraarplaneedilt Hera, kellel on suur unistus - saada palgamõrvariks. Ta töötab ennast laevadel välja impeeriumi keskplaneedile Zeus ja - puhtjuhuslikult - leiab endale peagi ka legendaarse ja kurikuulsa õpetaja.
Lõpueksamiks valib vana auahne palgamõrvar neile praktiliselt võimatu ülesande - tappa imperaator.

Paljulubavalt ja huvitavaltki algav romaan, mis hoolimata mõnedestki kenadest kohtadest kahjuks jääbki selliseks. Selline tunne, nagu oleks tegemist alles noore kirjaniku (22. a.) käeharjutuse või mingisuguse suleprooviga. No umbes nagu Terry Brooksi varased romaanid. Igal juhul pärast Silveri vägitegude lugemist oli minu jaoks tegemist täieliku pettumusega.

Teksti loeti vene keeles

Tsükli Silent Empire esimene romaan.
Vähestel sobivate geenidega õnnelikel on transis viibides ligipääs maailmale nimega Dream, kus nad võivad suhelda kõigi teiste samasugustega (ja mitte ainult inimestega) ning luua ja hävitada vastavalt omaenese visioonidele. Selliseid inimesi nimetatakse vaikijateks ja nende anne on paljudes maailmades nende needuseks - vaikijaid kasutatakse kiirkommunikatsioonis ja sageli muudetakse nad automaatselt orjadeks.
Vaikijad on vabad näiteks Sõltumatus Konföderatsioonis ja üks suurimaid organisatsioone, mis tegeleb nende leidmise, vabastamise ja väljaõpetamisega on poolreligioosne ordu `Irfani lapsed`.

Ordu avastab uue ja enneolematute võimetega vaikija, kes asub füüsiliselt kusagil planeedil Rust, hiljuti annekteeritud Inimkonna Ühtsuse Impeeriumi poolt. Tema leidmise ja vabastamise käigus tekkib palju segadust, seda enam, et unenäomaailmas endas on midagi väga pahasti. Lisaks tahaksid üleloomulike võimetega poissi endale saada väga paljud, mis viib Konföderatsiooni ja Impeeriumi sõjani.

Alguses tundus romaan vägagi huvitav ja värskete ideedega ja köitev, ent kahjuks mitte kauaks. Paljud tegelased, kes peaksid saavutatud seisundi ja kogemuste tõttu olema vägagi võimekad, kipuvad käituma pehmelt ütelda infantiilselt; väga palju tähelepanu pööratakse mõnede homsoseksuaalsete peategelaste isiklikele muredele, ihadele ja üleelamistele; tegevus kipub kuidagi killustuma etc etc. Isiklikult mulle jääb viimaseks selle tsükli ja ilmselt ka autori raamatuks.

Teksti loeti vene keeles

Hea uus ilm... Ameerika on okupeeritud Jaapani poolt, Euroopa tuumasõjast põhjalikult segi. Maailm on täielikult muutunud. Eneseteadvust omandavad tehisintellektid, Turingi politsei, implantaadid, küberid, tehislikkuse koeffitsent, psühhedeelikud, lõbusõidusoomusautod. Yakuza ja uinuv, aga võimas vene maffia.

Välisministeeriumi tagasihoidlikule programmistile ja väikest viisi häkkerile Artjomile pakub `sidemetega` ja edukas sõber väikest tööotsa. Nimelt olevat kusagil laokil info uute ja revolutsiooniliste neurokonnektori implantaatide kohta koodnimega `teemantnärvid`, mida ametlikult üldse olemas pole. Ja mis avavad uued ja täiesti fantastilised võimalused nende kasutajatele.
Nagu varsti selgub, peavad antud tehnoloogiale jahti praktiliselt kõik ja algavate küberite/inimõiguslaste rahutuste taustal puhkeb suuremat sorti klaarimine, kus `teemantnärvide` pärast võitlevad tehnoloogia välja töötanud jaapani korporatsiooni `puhastajad`, yakuza erinevad fraktsioonid, vana hea vene maffia, riiklikud struktuurid, küberid ja kõikvõimalikud üksiküritajad. Sekka lööb ka tehisintellekt, kes otsib endale väljundit reaalsesse maailma ja inimeste emotsioonidesse.
Informatsiooni kogumisega tegeleb ka üliedukas uuriv ajakirjanik Tamanski, kes on romaani üheks läbivaks peategelaseks ja muutub peatselt juba sedavõrd oluliseks võtmeisikuks, et üks huvitatud pooltest röövib väljapressimise eesmärgil tema armukese...
Palju verd, misantroopseid tulevikuvisioone ja head fantaasiat. Ja suhteliselt happy end, ehkki loomulikult mitte kõigi jaoks.

Teksti loeti vene keeles

Tsükli teine raamat, milles figureerivad jällegi ajakirjanik Tamanski ja - mõnevõrra vähem - Artjom, nüüd juba sõltumatu virtuaalne isiksus. Platsis on ka Mozes Mbopa, Martin ja küber Sheptun. Raamat koosneb sisuliselt kahest poolest, mis täiendavad teineteist üsna kenasti.

Igavlev Tamanski otsustab proovida sõjakirjasaatja elu ja sekkub aktiivselt Aafrika konflikti, kus sõduritena võitlevad peamiselt euroopa vabatahtlikud. Ahvid ka muidugi, aga mitte vabatahtlikena. :) Kasutatakse äärmiselt eksootilisi ja (karme) relvasüsteeme ja tuleviku sõdadest huvitunutele on kahtlemata tegemist kasuliku lugemisega...
Huvitavad paralleelid Gibsoniga - voodoo jumalad kipuvad taas maailma, ja sedapuhku mitte ainult virtuaalses reaalsuses. Mozes Mbopa kipub igatahes aeg-ajalt ja väga ebameeldivas vormis samastuma Parun Samediga.
Kogu sõda on kummaline, arusaamatutest allikatest finantseeruv ja mõttetu lihamasin, millele teeb lõpu alles Venemaa raudse rusikaga sekkumine (miks ma küll ei imesta?) ja mille tegelikku mehhanismi valgustatakse veidi alles romaani teises pooles.

Romaani teine pool kirjeldab peamiselt Martini ja Tamanski juurdlust ühe äärmiselt omapärase sekti osas, on samuti kaunikesti jõhkralt verine ja annab üksjagu vastuseid Aafrika sõjakäigu osas tekkinud küsimustele. Muuhulgas antakse veidi ka äärmiselt masendavaid tulevikuvisioone Ukrainast - tundub, et Burtevil on selle kandi vastu mingi eriline vimm.

Teksti loeti vene keeles

Tsükli kolmas raamat ja ütleks, et real eri põhjustel ka parim ja kõige kergemini loetav neist.

Rohkem kui sada aastat pärast teise romaani lõppu. Maailm on täis hiiglaslike kuplite all asuvaid paljutasandilisi megapoliseid, kloonimine on keelatud kõikjal peale orbitaaltasandite, IskIn`id ehk TI-d on ametlike andmete kohaselt -mida samuti laiemalt ei avaldata- välja surnud. Nende asemele on astunud omalaadne Matrix, mis seisneb VR-s. Anklaavi eliit elab sisuliselt virtuaalses reaalsuses ja nende füüsilisi kehi poputatakse nn. juurviljatasanditel - umbes nimele vastavas olekus. Inimkond on isoleerunud iseendast ja teistest.

Romaani tegevus algab alumisel tasandil -megapolise põhjas-, kus suure üleujutuse ajal sattub ühte ruumi viis väga erinevat inimest ja küber. Pausides verejanuliste tapjate sekti rünnakute vahel jutustatakse erinevaid lugusid, millest raamat peaasjalikult koosnebki. Peaaegu kõigil lugudel on ühine nimetaja - legendaarne palgamõrvar Alex. Tõsi küll, vilksatab ka eelmistest raamatutest tuttav ajakirjanik Tamanski, selle maailma jaoks samuti elav legend.. ..hoolimata oma sagedastest surmadest.

Verises lõppmängus tõmmatakse otsad kenasti kokku ja selgub veel üht-teist huvitavat. Hea raamat. Viis.

Teksti loeti vene keeles

Selline natuke lasteraamatu moodi lugu. Vlad jõuab linakasvatajate asulasse ja avastab oma üllatuseks ühe romaanist Taltos tuntud vana tuttava - küll veidi surnult ent seda erksamana. Või pigemini avastatakse küll esmalt teda ennast.
Minu jaoks jääb see elustumine igal juhul veidi segaseks, kuna Morganti relvaga tapetutest ei jäänud teoreetiliselt nagu midagi järele..? Igal juhul tekkivad Vladil äärmiselt suured vastuolud kohaliku paruni ja samuti ka truualamliku talurahvaga.
Peategelane on kohalik külanooruk ja arsti õpilane Savn, kes juhuslikult Vladi teele sattub. Kahjuks aga tundub, et Taltose ellujäämisoskused on tugevasti alla käinud.
Teksti loeti vene keeles

Kohe pärast Taltos`t lugedes (ja ka muidu) on tegemist veidi ebameeldiva üllatusega. Vlad on nimelt vahepeal naise võtnud ja sellesse niivõrd põhjalikult ära armunud, et pea ei tundu enam üldse mitte kogu tegevust juhtiv vaimne keskus olevat.

Raamat algab üsna huvitava kähmluse ja jumalikult kliendilt tellimuse võtmisega. Kuna Vladi abikaasa Cawti aga on ülepea sukeldunud uude (ja samas väga vanasse) mässulisse filosoofiasse ja tegeleb usinasti revolutsioonilise liikumise arendamisega, on Vladil kõik käed tööd täis - ta sooritab naise päästmiseks hulgaliselt täiesti enesetapjalikke tegusid, mis viivad tema pea rahalise väärtuse pideva kasvuni ning kulmineeruvad ametliku süüdistuse esitamisega Organisatsiooni vastu. Lugu lõppeb sellega, et Vlad saab Impeeriumi ülikuks, läheb naisest lahku ja põgeneb tsivilisatsioonist, et oma elu päästa.
Hästi kirjutatud, aga miskipärast ei meeldinud.

Teksti loeti vene keeles

Natuke kaootilisevõitu raamat, kus üsna pidevalt on võimalik midagi uut avastada ja veidi varem loetut natuke ümber interpreteerida. Aga mõnus. Häid killerilugusid on vähe ja see kindlasti üks nendest.

Mõnusalt segane maailm, maagia ja võlukunsti paralleelne esinemine, intellektiga loomad, elavad surnud, kõikvõimalikud koloriitsed ja veidi hullumeelsed tegelaskujud jms annab Vladi tegevustele tõeliselt hea keskkonna. Pärast 1, 6 ja 7 osa lugemist tundub see mulle seni kogu sarja parima romaanina. Viis seega.

Teksti loeti vene keeles

Aunimetustest ilma jäetud ja konfiskeeritud varadega Raj`l veab taas kord - Koloonia sissetung ja heliograafisõnum selle kohta jõuavad tema jaoks täpselt õigel ajal.

Palju toredaid lahingustseene ja lõpuks kogu Bellevue tsiviliseeritud osa sisuline ühendamine Koloonia autonoomia säilitamisega. Ootuspärasel viisil selgitust leiab ka see, miks Thom Poplanichi vaja oli. :)

Ma ootan huviga järgmise sarja alguse kallale asumist, sest õnnetul kompuutril pidanuks selles ajastus ees seisma ilmselt veel ka üks suurem usureform - Täheinimese Vaimu kirik tundus teisitimõtlejate osas vägagi leppimatu isegi muhameedlastega võrreldes.

Teksti loeti inglise keeles

Hoolimata Brigaadi vägede jätkuvast arvulisest ülekaalust saavutavad Raj väed järjest uusi võite ja Brigaadi valitsuse väljavahetamise. Brigaad kapituleerub tingimusteta.

Kuberner kiirustab viivitamatult sõjalise ajutise valitsuse ja Raj väljavahetamise ning järsus toonis tagasikutsumisega.

Raamatu lõpus leiab oma loogilise otsa paranoilise kuberneri veelgi paranoilisem ja egoistlikum vennapoeg - kindral Whitehalli perekonna vahetul osalusel. Lisaks oma vägedele ka Brigaadis äärmusliku charisma omandanud kindralile tehakse taas kord ettepanek võim täielikult enda kätte haarata. Keskuse prognoosid tema isikliku saatuse osas tagasipöördumise puhul on sellised, millistega keegi isegi hambaarsti juurde ei läheks.

Teksti loeti inglise keeles

Tavapärasel algab raamat külaskäiguga staasises peetava Tom Poplanichi juurde -poolteist aastat pärast eelmist visiiti.

Uus sõjakäik - kunagise Föderatsiooni 591. Provisional Brigade vallutustest väljakasvanud riigi vastu, mida üldiselt Brigaadiks nimetatakse, ja algav Läänepoolsete Territooriumide ühendamine. Peaks märkima, et Bellevue riigid on üldse kujunenud omaaegse Föderatsiooni tsiviil- või sõjaliste struktuuride eriti kummalise arengu tulemusel. Squadron kujunes välja merelaevastiku iseseisvumise ja taandarengu tagajärjel, Kolooniat asustasid Bellevue esimeste kolonistide järglased, skinnerite kohta ei oska isegi midagi arvata - prantsuse keele veidrat versiooni kõnelevad kummalised verejanulised barbarid; lisaks mainitakse suuremaid formeeringuid nagu Settlers, Stahlwarts, Guard. :)

Raamatutes kasvab läbivalt Raj abikaasa lady Suzette tähtsus, kes oma mehe edu tagamiseks tegeleb intriigide, vastuluure ja luurega. Suurepärane ja armastav abikaasa. :)
Hoolimata brigaadi vägede 10-kordsest ülekaalust ja kuberneri vastalise vennapoja missioonile kaasaminekust areneb sõjakäik edukalt. Ja jõuab selles raamatus esialgu ainult poole peale. Vallutatakse Lion City - üks Brigaadi suuremaid linnu.

Teksti loeti inglise keeles

Brigadir Raj Whitehall teeb külaskäigu oma superarvuti poolt staasises hoitava sõbra juurde. Ja sõda läheb edasi - Raj saab brigaadikindraliks, algab retk Squadroni vastu ja Lõunapoolsete Teritooriumide `taasühendamine`.

Igati nauditavad on nii põiked kohalikku teoloogiasse -kirikupea tiitel on Syssup ja mingi inkvisitsiooniteenistuse alge kannab nimetust AntiViral Cleansers, patud sisestakse terminali etc- kui ka lahingustseenid. Eriti ratsaväega seotu - seda arvestades, et hobuseid Bellevuel ei ole. :)

Squadron purustatakse ja paranoiline kuberner nõuab võiduka kindrali viivitamatult `vaibale`. Ja oma Täheinimese Vaimu avatari missioonist ja kohustustest vägagi teadlik Raj kuuletub, kuna võimuhaaramine tema enese poolt tooks Keskuse hinnangute järgi kaasa kodusõja ja tsivilisatsiooni jätkuva languse.
Nagu Drake raamatutele üldse tüüpiline, on lisas antud põhjalik ülevaade armee struktuurist ja eriti relvastusest. Käesoleva tsükli raamatute üheks läbivaks jooneks on üldse Raj armeede moderniseerimine.

Teksti loeti inglise keeles

Avo põhjalikule sissejuhatusele on suhteliselt vähe lisada. :)

Tsükli esimene raamat kirjeldab niisiis peaasjalikult Civil Governmenti autokraadist kuberneri ihukaitseväe noore võimeka kapteni Raj Whitehalli komandeeringut piirialadele võitlema muhamediusulise Koloonia vägede vastu. Raamat lõppeb kena pisikese vandenõuga, kust olulisemad tegelased päris kenasti välja tulevad.
Ja loomulikult on läbivaks elemendiks tagaplaanil tõenäosushinnanguid ja visioone jagav Sector Command and Control Unit AZ12-b14-c000 Mk. XIV ehk tavasuhtlemises center. Too näeb oma ülesannet Bellevue taasühendamises, inimkonna allakäigu peatamises ja tähtedevahelise süsteemi taastamises.
Igati kena ja loetav tükk sõjalist fantastikat.

Teksti loeti inglise keeles

Vägilane Svetlan kaaslastega jätkab korra loomist muinasjutulises maailmas, sedapuhku siis jõgedevahelises krahvkonnas.
Ilmutades hämmastavat ja imekspandavat humanismi, leitakse häid omadusi pea kõigis ning destruktiivsemalt poolelt võetakse ette sajandeid tagasi vampiiride poolt loodud elav jumal..
Õnnetuseks lööb romaanis enneolematu ehedusega välja Ivanovis seni enam või vähem varjul olnud krooniline sõnavoolus. Ütleks, et ca 80% raamatust koosneb Svetlani tiraadidest, filosoofilistest targutustest ja vestlustest... Vahepaladena toimuv tegevus muudab sorava lugemise siiski võimalikuks. Üle kolme ei paneks.
Teksti loeti vene keeles

Pärast Avo ammendavat ülevaadet on sisu ümber jutustamata raske palju midagi lisada... Üpris nutika fantaasiaga kirjutatud romaan, ja oma esimeses pooles ka päris hea. Siis aga tekkib äkitselt tunne, nagu oleks kogu autori fantaasia õhust tühjaks jooksnud ja kõik tähtajad `kukkunud`. Ja saabub kaunikesti nigel ja igavavõitu lõpp...
Hindeks neli, seda peamiselt hea alguse eest.
Teksti loeti vene keeles

Esimene Tjurini romaan, mida lugema juhtusin. Ostetud sai põhimõtteliselt seepärast, et reisile oli vaja midagi lugemiseks kaasa osta ja tõmbavama kraamiga oli poes parasjagu nigel seis..
Kõik algab Moskvas, kus mõjuka äiaga naistemaias KGB kapten Frolov vaikselt oma teenistust veab ja välisasjadega tegelevasse ametkonda üleminekut planeerib. Õnnestubki tal juhuslikult sattuda katsetesse, kus üpriski kummaline teadlaste tiim proovib sumerite poolt üleloomulike olenditega suhtlemiseks kasutusel olnud psühhotroopseid aineid ja arendab saatuse välja ehk F-välja teooriat.. Ja omandab pärast uuesti toibumist mõned veidi eripärased võimed.. :)
Edasi viib saatus Frolovi-isanda tõusvas joones Iraaki, tasapisi aga ka konflikti oma ametkonna järelevalveteenistustega. Mängu tulevad F-välja detektorid, maa-alused hauakambrid, zombid, deemonid ja vanad sumeri jumalad ning läbi parajalt suure segaduse jõutakse lõpuks ka inimkonnale (ehkki mitte just peategelasele) õnneliku lõpplahenduse juurde..
Aga midagi jääks ikkagi nagu puudu kogu selles askeldamises... :( Kolm seega.
Teksti loeti vene keeles