Leonid Reznik

Valentin Scheller aka fakiir Faler, kes on Ebo luurest üle läinud vastuluuresse ja töötab koos prints Akino enesega, elab töist elu ning õpib paralleelselt maagia suurmeistriks. Tema pudelisse pistetud kehatu juhendaja üritab teda kõige sellega samaaegselt mõtlema õpetada. Mida suurmeister Heor selle all tegelikult silmas peab, selgub küll alles järgmises romaanis.
Faleri vägitegude analüüsil selgub, et kõiki teadaolevaid asjaolusid arvesse võttes need lihtsalt ei ole võimalikud. Mitte-Joele lisandub Mitte-Bill ja Ebo juhtide ette kerkib ülesanne tabada vaenulik maag, kelle olemasolustki neil on vaid udune kahtlus, töömeetoditest puudub igasugune ülevaade ja kelle eesmärgid.... ..on pehmelt öeldes kahtlased.
Schelleri operatiivpseudonüüm tuleb Ebos avalikuks, ise aga saab ta oma suureks üllatuseks teada fakiir Falerit puudutavatest suurtest ettekuulutustest. Ja talle meenub, kust ta tegelikult oma nime leidis.

Seitsmesaja aasta vanune tume ettekuulutus käivitub ja fakiir Faler kaob. Ees seisab kaks Faleri sõda...

Edasi lugege ise - raamat on seda igati väärt. Maagia, talismanide ja tehnoloogia suurepärane kokkupõimimine haarava süzeega, ladus jutustamisoskus ja palju muud...
Hindeks viis.

Romaanid, mille tegevus toimub planeedil Panga ja peategelaseks on fakiir Faler, moodustavad minu arvates Shtsheglovi kõige parema sarja. Ja tõsiselt hea sellise.
Suuremad bibliofiilid võivad aeg-ajalt ära tunda üht-teist Strugatskitelt tuttavat, ent sellest hoolimata on maailm täiesti ehe ja omanäoline. Ning tegevus areneb kui trampliinil.

Panga – imepärane maailm täis maagiat, ettekuulutusi ja kõikvõimsaid talismane. Maailm, kus maagia on sedavõrd tavapärane elu osa, et ka iga bard, fakiir või näitleja peab olema vähemalt keskpärane maag. Ja iga pangalane ihkab saada ei rohkem ega vähem kui maailmavalitsejaks.
Iidsete talismanide kontrollimiseks on vaja maalasi. Neid leida polegi väga raske - nii maalased kui maine tehnika sattuvad Pangale enda jaoks täiesti ootamatult ja kõige erinevamatest aegadest, keskaegne talumees võib kergesti kokku sattuda tähelenduriga. Aga sel pole tähtsust, sest Pangal tähendab maalane orja. Orja, kelle käes on talismani jõud.

Ühel kaunil hommikul ärkab vabade maalaste salajases ja heakorrastatud linnas Ebos endine raamatupidaja Valentin Scheller, nüüdne maag, talismaniomanik ja välisluure sektori ’Rannik-Põhi’ kaastööline operatiivpseudonüümiga fakiir Faler. Ja oma kaunist romantilisest kodust välja nõutuna saab ülesandeks leida zombie poolt röövitud sidesõrmus.... ..mille peale sündmused hakkavad arenema pehmelt üteldes plahvatuslikult ja kohalik maakaart saab oluliste muudatuste osaliseks.

Hea ja kohati lausa virtuooslikult kirjutatud raamat. Soovitan.

See oli nüüd siis lühidalt taust, milles toimub käesoleva raamatu tegevus. :)
Kolm noort poissi: aadlik Alexandro e. Lex, tehn Biff ja alamkihist Zoat -tulnukad ühiskonna nii väga erinevatest kihtidest Trazlori megapolises- kohtuvad esmalt jõukude verises võimuvõitluses ja siis juba Impeeriumi Kaardiväe värbamispunktis, kus nad kõik valitakse parimatest parimate hulka - astumiseks Space Marine ridadesse, täpsemalt Impeeriumi Rusika ordusse.
Kosmiline merejalavägi on üles ehitatud mungaordude põhimõttel - aluseks on vääramatu usk imperaatorisse ning ordu primarhi. Kõik sõdurid sisaldavad primarhi geneetlist materjali ja arvukalt erinevaid implantaate, mis annavad neile ebainimlikud võimed ja vastupidavuse.
Töömeetodeid ja moraali iseloomustab ehk kõige paremini fraas täissõdalaseks pühitsemise lõpprituaalilt: `tappa on sama mis palvetada`. Kosmiliste dessantväelaste jaoks tähendab valu ekstaasi, mõttetu surm on range keelu all. Armastatuim meelelahutus on surnud võitluskaaslaste luude graveerimine, nikerdatud esemete valmistamine ja duellid.
Väljaõppe käigus `eksmatrikuleeritutele` saab osaks katseloomade saatus ordu kirurgide käes või isiksuse hävitamine.
Huvitav, et ordu traditsioonilistel kivikruusidel on kahe peaga kotka ja haakristi kujutised... Ja sama sümboolika on vägagi levinud ka Impeeriumi sõjatehnikal.

Raamat ongi pühendatud Lexi väljaõppele ja arenemisele täisvereliseks space marine`iks, tema misioonidele ja kummalisele sõprusele Biffi ja Zoatiga. Romaani lõpus eemaldab Lex vasakult käelt liha ja graveerib luudele oma surnud sõprade nimed.

Äärmiselt huvitav ja omapärane raamat, ent kohati kuidagi `visandlik`. Hoolimata oma paigutisest pinnapealsusest ja lünklikkusest siiski hea.

Hea raamat ja paremaks läheb; selline omalaadne ja suuremalt jaolt sõjaline fantastika.

Hakkab välja kujunema uus bürokraatia. Hakkab lõplikult välja kujunema uus bürokraatia ja põllumajanduses taastatakse kiiruga eraomandust. Rostik õpib piloodiametit. Ja ennustab uute probleemide saabumist.

Peategelasel Rostislav Grinevil e. Rostikul -arsti ja polaarradisti pojal- jääb algavate sündmuste käigus ära matemaatika lõpueksam. Ja elu muutub huvitavaks.
Väikeste avastusretkede käigus selgub, et linn -koos polütehnikumi, raudteesõlme, sõjaväelaagri, haigla ja paari tavalise ning paari `numbri`tehasega- on koos suure pinnaselatakaga ümber kolinud uude maailma täiesti uue ja omapärase looduse keskele. Uued putukad, loomad, linnud.. ..ja nagu selgub, ka mõistusega olevused. Uut elukohta hakatakse nimetama Igavese Keskpäeva Maaks (sest päike on päeval pidevalt seniidis) ja astronoomid oletavad, et tegemist on omapärase Dysoni sfääriga, mis on asustatud paljude kultuuridega, millest mõnedel on ka pääs kosmosesse.
Pärast bioloogilise uurimisjaama hävingut luuakse linna ümber sõjaväeline perimeeter ja kuulutatakse välja mobilisatsioon. Algavad lahingud hiiglaslike (pool)mõistuslike putukatega. Rostik ja veel mõned terasemad noorukid sattuvad koos julgeolekukapteni Dondikuga esimesele põhjalikumale uurimisretkele ja avastavad terve võõra tsivilisatsiooni linna, tõsi küll, metsistunud, degradeerunud ja osaliselt maha jäetud. Järgmisel visiidil õnnetub juba luua kontakt ka omapäraste `trifiididega`, kes ise nimetavad end shirideks. Kestavad verised lahingud putukatega.
Mõnel üksikul inimesel, s.h. ka Rostikul algavad omapärased selgeltnägemishood. Suuri probleeme on linna kommunistliku bürokraatidest juhtkonnaga, ent uue ohu - tohutu lendkiskjate hordi borõmi- eest jõutakse tänu `selgeltnägijate` ja võõraste udustele hoiatustele siiski maa alla varjuda. Hiidputukatel sedavõrd ei vea.
Ellujäänud ja näljast poolsurnud linnaelanikud löövad oma rammusa juhtkonna kevadel värske õhu kätte jõudes ja nomenklatuurivarjendi avastades peaaegu mättasse, ent õnnetuseks lasevad end papil ja mõningatel haritlastel ümber veenda... Algab uus ja demokraatlikum ajastu...

Hea ja loetav raamat, ent järgmised osad on paremad.

Vladile tehakse uskumatult ahvatlev pakkumine äärmiselt ohtliku ja mõjuvõimsa jheregi poolt kui ilmneb, et üks klanni mõjuvõimsamaid isikuid on nõukogu kassaga jalga lasknud. 42. `töö` tema karjääri jooksul, nagu selgub. Häda on selles, et tulevane laip on valinud endale 17x päevaks ideaalse varjupaiga (ja veel Vladi sõprade juures), iga päev ootamist võib aga klanni au ja väärikuse hävitada. Vlad muutub tülikaks.
Vahelduseks tehakse ka väike tagasivaade planeedi ajalukku ning dragaeranite põlvnemisse ning geneetikasse ja klannide kujunemise tagamaadesse. Seletatakse ära, mis on nn. keelatud impeeriumieelne maagia. Ja ilmneb, et üks tsükli läbivatest tegelastest on nii umbes 200000 aastat vana. Ja et dragaeranitel on klannimälu ka eelmiste elude kohta. Ning et Vlad oli kunagi eelmises elus Aliera vend, Jheregi klanni looja etc etc. Tõeline seebiooperlik segadus.
Peab ka märkima, et selles romaanis ilmutab enamik tegelasi tavalisest märksa suuremat künismi.
Tapetakse Morrolan ja olukord kipub kontrolli alt väljuma.. Jheregide sooritatud mõrv draakonite juures tooks kaasa klannidevahelise sõja.

Lõpus, nagu ikka, kipub selguma, et kõik on märksa keerulisem ja pahupidisem kui alguses tundus... ..ja erinevate tegelaste motiivid samuti. Lõpplahendus on tehniliselt piisavalt keeruline ja huvipakkuv. Ja täiendatud ühe peategelase naisevõtuga.. ..mis toob automaatselt kaasa naiste kasvatamise küsimused... :)
Väga hea raamat ja piisavalt segane. :))

Üht-teist ebaloogilist on jälle tulnud sisse seoses raamatute kirjutamise tegeliku kronoloogiaga, ja aeg-ajalt see natuke segab. Eriti suured on lahknevused ja ebakõlad võrreldes sarja (idee järgi) eelmise osaga Yendi ja kohati tekkib isegi tunne, nagu olnuks Dragon algselt olnud mõeldud tsükli teiseks raamatuks.
Ning gastronoomilised üksikasjad teevad kohati väga näljaseks... ..välja arvatud muidugi kõiges, mis on seotud sõjaväega.

Raamatu lõpuks ilmub suurest segadusest ja erinevate aegade ja paikade vaheldumisest siiski lõpuks välja selge ja nagu ikka, üpriski ootamatu lahendus, kus mitte kõik ei saa päriselt seda, mida soovisid, aga lugejad jäävad rahule. Ja mängu tuuakse veel üks legendaarsetest mustadest relvadest.

Raamatus on mõned tillukesed vastuolud tsükli esimese osaga, ilmselt tulenevalt vastupidises järjekorras kirjutamisest.

Paljulubavalt ja huvitavaltki algav romaan, mis hoolimata mõnedestki kenadest kohtadest kahjuks jääbki selliseks. Selline tunne, nagu oleks tegemist alles noore kirjaniku (22. a.) käeharjutuse või mingisuguse suleprooviga. No umbes nagu Terry Brooksi varased romaanid. Igal juhul pärast Silveri vägitegude lugemist oli minu jaoks tegemist täieliku pettumusega.

Ordu avastab uue ja enneolematute võimetega vaikija, kes asub füüsiliselt kusagil planeedil Rust, hiljuti annekteeritud Inimkonna Ühtsuse Impeeriumi poolt. Tema leidmise ja vabastamise käigus tekkib palju segadust, seda enam, et unenäomaailmas endas on midagi väga pahasti. Lisaks tahaksid üleloomulike võimetega poissi endale saada väga paljud, mis viib Konföderatsiooni ja Impeeriumi sõjani.

Alguses tundus romaan vägagi huvitav ja värskete ideedega ja köitev, ent kahjuks mitte kauaks. Paljud tegelased, kes peaksid saavutatud seisundi ja kogemuste tõttu olema vägagi võimekad, kipuvad käituma pehmelt ütelda infantiilselt; väga palju tähelepanu pööratakse mõnede homsoseksuaalsete peategelaste isiklikele muredele, ihadele ja üleelamistele; tegevus kipub kuidagi killustuma etc etc. Isiklikult mulle jääb viimaseks selle tsükli ja ilmselt ka autori raamatuks.

Välisministeeriumi tagasihoidlikule programmistile ja väikest viisi häkkerile Artjomile pakub `sidemetega` ja edukas sõber väikest tööotsa. Nimelt olevat kusagil laokil info uute ja revolutsiooniliste neurokonnektori implantaatide kohta koodnimega `teemantnärvid`, mida ametlikult üldse olemas pole. Ja mis avavad uued ja täiesti fantastilised võimalused nende kasutajatele.
Nagu varsti selgub, peavad antud tehnoloogiale jahti praktiliselt kõik ja algavate küberite/inimõiguslaste rahutuste taustal puhkeb suuremat sorti klaarimine, kus `teemantnärvide` pärast võitlevad tehnoloogia välja töötanud jaapani korporatsiooni `puhastajad`, yakuza erinevad fraktsioonid, vana hea vene maffia, riiklikud struktuurid, küberid ja kõikvõimalikud üksiküritajad. Sekka lööb ka tehisintellekt, kes otsib endale väljundit reaalsesse maailma ja inimeste emotsioonidesse.
Informatsiooni kogumisega tegeleb ka üliedukas uuriv ajakirjanik Tamanski, kes on romaani üheks läbivaks peategelaseks ja muutub peatselt juba sedavõrd oluliseks võtmeisikuks, et üks huvitatud pooltest röövib väljapressimise eesmärgil tema armukese...
Palju verd, misantroopseid tulevikuvisioone ja head fantaasiat. Ja suhteliselt happy end, ehkki loomulikult mitte kõigi jaoks.

Igavlev Tamanski otsustab proovida sõjakirjasaatja elu ja sekkub aktiivselt Aafrika konflikti, kus sõduritena võitlevad peamiselt euroopa vabatahtlikud. Ahvid ka muidugi, aga mitte vabatahtlikena. :) Kasutatakse äärmiselt eksootilisi ja (karme) relvasüsteeme ja tuleviku sõdadest huvitunutele on kahtlemata tegemist kasuliku lugemisega...
Huvitavad paralleelid Gibsoniga - voodoo jumalad kipuvad taas maailma, ja sedapuhku mitte ainult virtuaalses reaalsuses. Mozes Mbopa kipub igatahes aeg-ajalt ja väga ebameeldivas vormis samastuma Parun Samediga.
Kogu sõda on kummaline, arusaamatutest allikatest finantseeruv ja mõttetu lihamasin, millele teeb lõpu alles Venemaa raudse rusikaga sekkumine (miks ma küll ei imesta?) ja mille tegelikku mehhanismi valgustatakse veidi alles romaani teises pooles.

Romaani teine pool kirjeldab peamiselt Martini ja Tamanski juurdlust ühe äärmiselt omapärase sekti osas, on samuti kaunikesti jõhkralt verine ja annab üksjagu vastuseid Aafrika sõjakäigu osas tekkinud küsimustele. Muuhulgas antakse veidi ka äärmiselt masendavaid tulevikuvisioone Ukrainast - tundub, et Burtevil on selle kandi vastu mingi eriline vimm.

Rohkem kui sada aastat pärast teise romaani lõppu. Maailm on täis hiiglaslike kuplite all asuvaid paljutasandilisi megapoliseid, kloonimine on keelatud kõikjal peale orbitaaltasandite, IskIn`id ehk TI-d on ametlike andmete kohaselt -mida samuti laiemalt ei avaldata- välja surnud. Nende asemele on astunud omalaadne Matrix, mis seisneb VR-s. Anklaavi eliit elab sisuliselt virtuaalses reaalsuses ja nende füüsilisi kehi poputatakse nn. juurviljatasanditel - umbes nimele vastavas olekus. Inimkond on isoleerunud iseendast ja teistest.

Romaani tegevus algab alumisel tasandil -megapolise põhjas-, kus suure üleujutuse ajal sattub ühte ruumi viis väga erinevat inimest ja küber. Pausides verejanuliste tapjate sekti rünnakute vahel jutustatakse erinevaid lugusid, millest raamat peaasjalikult koosnebki. Peaaegu kõigil lugudel on ühine nimetaja - legendaarne palgamõrvar Alex. Tõsi küll, vilksatab ka eelmistest raamatutest tuttav ajakirjanik Tamanski, selle maailma jaoks samuti elav legend.. ..hoolimata oma sagedastest surmadest.

Verises lõppmängus tõmmatakse otsad kenasti kokku ja selgub veel üht-teist huvitavat. Hea raamat. Viis.

Raamat algab üsna huvitava kähmluse ja jumalikult kliendilt tellimuse võtmisega. Kuna Vladi abikaasa Cawti aga on ülepea sukeldunud uude (ja samas väga vanasse) mässulisse filosoofiasse ja tegeleb usinasti revolutsioonilise liikumise arendamisega, on Vladil kõik käed tööd täis - ta sooritab naise päästmiseks hulgaliselt täiesti enesetapjalikke tegusid, mis viivad tema pea rahalise väärtuse pideva kasvuni ning kulmineeruvad ametliku süüdistuse esitamisega Organisatsiooni vastu. Lugu lõppeb sellega, et Vlad saab Impeeriumi ülikuks, läheb naisest lahku ja põgeneb tsivilisatsioonist, et oma elu päästa.
Hästi kirjutatud, aga miskipärast ei meeldinud.

Mõnusalt segane maailm, maagia ja võlukunsti paralleelne esinemine, intellektiga loomad, elavad surnud, kõikvõimalikud koloriitsed ja veidi hullumeelsed tegelaskujud jms annab Vladi tegevustele tõeliselt hea keskkonna. Pärast 1, 6 ja 7 osa lugemist tundub see mulle seni kogu sarja parima romaanina. Viis seega.

Palju toredaid lahingustseene ja lõpuks kogu Bellevue tsiviliseeritud osa sisuline ühendamine Koloonia autonoomia säilitamisega. Ootuspärasel viisil selgitust leiab ka see, miks Thom Poplanichi vaja oli. :)

Ma ootan huviga järgmise sarja alguse kallale asumist, sest õnnetul kompuutril pidanuks selles ajastus ees seisma ilmselt veel ka üks suurem usureform - Täheinimese Vaimu kirik tundus teisitimõtlejate osas vägagi leppimatu isegi muhameedlastega võrreldes.

Kuberner kiirustab viivitamatult sõjalise ajutise valitsuse ja Raj väljavahetamise ning järsus toonis tagasikutsumisega.

Raamatu lõpus leiab oma loogilise otsa paranoilise kuberneri veelgi paranoilisem ja egoistlikum vennapoeg - kindral Whitehalli perekonna vahetul osalusel. Lisaks oma vägedele ka Brigaadis äärmusliku charisma omandanud kindralile tehakse taas kord ettepanek võim täielikult enda kätte haarata. Keskuse prognoosid tema isikliku saatuse osas tagasipöördumise puhul on sellised, millistega keegi isegi hambaarsti juurde ei läheks.

Uus sõjakäik - kunagise Föderatsiooni 591. Provisional Brigade vallutustest väljakasvanud riigi vastu, mida üldiselt Brigaadiks nimetatakse, ja algav Läänepoolsete Territooriumide ühendamine. Peaks märkima, et Bellevue riigid on üldse kujunenud omaaegse Föderatsiooni tsiviil- või sõjaliste struktuuride eriti kummalise arengu tulemusel. Squadron kujunes välja merelaevastiku iseseisvumise ja taandarengu tagajärjel, Kolooniat asustasid Bellevue esimeste kolonistide järglased, skinnerite kohta ei oska isegi midagi arvata - prantsuse keele veidrat versiooni kõnelevad kummalised verejanulised barbarid; lisaks mainitakse suuremaid formeeringuid nagu Settlers, Stahlwarts, Guard. :)

Raamatutes kasvab läbivalt Raj abikaasa lady Suzette tähtsus, kes oma mehe edu tagamiseks tegeleb intriigide, vastuluure ja luurega. Suurepärane ja armastav abikaasa. :)
Hoolimata brigaadi vägede 10-kordsest ülekaalust ja kuberneri vastalise vennapoja missioonile kaasaminekust areneb sõjakäik edukalt. Ja jõuab selles raamatus esialgu ainult poole peale. Vallutatakse Lion City - üks Brigaadi suuremaid linnu.

Igati nauditavad on nii põiked kohalikku teoloogiasse -kirikupea tiitel on Syssup ja mingi inkvisitsiooniteenistuse alge kannab nimetust AntiViral Cleansers, patud sisestakse terminali etc- kui ka lahingustseenid. Eriti ratsaväega seotu - seda arvestades, et hobuseid Bellevuel ei ole. :)

Squadron purustatakse ja paranoiline kuberner nõuab võiduka kindrali viivitamatult `vaibale`. Ja oma Täheinimese Vaimu avatari missioonist ja kohustustest vägagi teadlik Raj kuuletub, kuna võimuhaaramine tema enese poolt tooks Keskuse hinnangute järgi kaasa kodusõja ja tsivilisatsiooni jätkuva languse.
Nagu Drake raamatutele üldse tüüpiline, on lisas antud põhjalik ülevaade armee struktuurist ja eriti relvastusest. Käesoleva tsükli raamatute üheks läbivaks jooneks on üldse Raj armeede moderniseerimine.

Tsükli esimene raamat kirjeldab niisiis peaasjalikult Civil Governmenti autokraadist kuberneri ihukaitseväe noore võimeka kapteni Raj Whitehalli komandeeringut piirialadele võitlema muhamediusulise Koloonia vägede vastu. Raamat lõppeb kena pisikese vandenõuga, kust olulisemad tegelased päris kenasti välja tulevad.
Ja loomulikult on läbivaks elemendiks tagaplaanil tõenäosushinnanguid ja visioone jagav Sector Command and Control Unit AZ12-b14-c000 Mk. XIV ehk tavasuhtlemises center. Too näeb oma ülesannet Bellevue taasühendamises, inimkonna allakäigu peatamises ja tähtedevahelise süsteemi taastamises.
Igati kena ja loetav tükk sõjalist fantastikat.