Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Xenocide

(romaan aastast 1991)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
2
7
2
0
Keskmine hinne
3.167
Arvustused (12)

Kui lugesid Ender's Game'i, ära loe seda raamatut. Kui tahad Enderi sarja lugeda, alusta Ender's Game'st ja ära loe seda raamatut. See on halvasti kirjutatud ja segane raamat, kus Card enam jutlustab kui jutustab lugu. Nii mitmedki kenad stseenid ju on, ent need lähevad üldises puntras kaduma. Eriti tüütavaks muutub Cardi poolt pidevalt korratud motiiv -- lunastus piinade läbi. Kui isegi Speaker'is oli see veel mõnevõrra mõjuv, siis nüüd on ta klisheeks mandunud, isegi kui pequeninode puudeks muundumine on nii veriselt kirjeldatud kui vähegi saab. Ma pidin end pingutama, et raamatut lõpuni lugeda, kuigi lootsin, et ehk Card siiski lõpupoole end parandab. Asjata lootus. Raamatu lõpp oli deus ex machina, rumal ja kehv. Parema lõpu puhul oleks raamat isegi kena kolme ära teeninud. Kui ma poleks seda raamatut tuttavalt laenanud, oleks ta vist vanapaberiks viinud.
Teksti loeti inglise keeles

Card vajub "Xenocide`is" umbes samasse rappa nagu Herbert "Düüni" järgede puhul - suur hulk tegelasi ja paiku, vägevad kulissid, aga mida pole, see on huvitav tegevus. Toimuvast: Ender ja kõik `Speaker of the Deadist` tuttavad tegelased elavad rahulikult Lusitanial kui suur ja hirmus Starways Congress (mingi valitsus sisuliselt) on laevastiku teele saatnud, et mainitud planeeti olematusesse saata. Veel elavad Lusitanial pequeninod ehk põssad (hea nimi, Andri! :-) ), putuktegelased ja intelligentne viirus nimega Descolada. Kusagil arvutivõrgustikus pesitseb olevus, keda tuntakse Jane`i nime all, Enderi hea sõber. Ja mingil teisel planeedil elavad Congressi poolt geneetiliselt muudetud tegelased, kes on ühelt poolt väga andekad, aga teisalt Congressi psüühilise kontrolli all. Kui Jane siis paha valitsuse kontakti laevastikuga ära kaotab, peavad nood uurima, mis värk on.
Ühesõnaga külluses igasuguseid asju, mida ühes ulmekas vaja võiks minna ja ohtralt võimalusi mitmesugusteks huvitavateks süzheedeks. Aga selle asemel, et head ja huvitavat ulmet kirjutada, keskendub Card tegelaste idiootlikele, väiklastele ja igavatele perekonnatülidele, tõsiselt vihastamapanev.
Kõige jaburam on siiski see, kuidas raamatu peamine intriig lõpuks lahendatakse. Teatavasti ähvardatakse Lusitaniat õhkulaskmisega, lisaks on osad põssad fanatistlikult meelestatud ja tahavad inimkonnale Descolada abil ära teha, ja veel plaanivad pahad tegelased Jane`i arvutitest ära kustutada. Lusitanial, kus inimeste koloonia on nii tilluke, et isegi kõik veoautod on arvel, ei kaotata aga pead, kärmesti leitakse, et ainus, mis päästaks, on kiire mikrobioloogiline läbimurre, mis võimaldaks Descoladast jagu saada, ning oleks ka hea, kui keegi selle nipi välja mõtleks, kuidas valgusest kiiremini lennata. Aega on selle kõige jaoks umbes paar kuud. Antaksegi siis ühele tüübile üks ülesanne ja teisele teine ning ennäe, lendavadki laevad valgusest kiiremini. Mul poleks midagi selle vastu, kui Harrison oma rotiraamatutes midagi sellist korraldaks, aga Enderi sarjas, kus kõik muu nii surmtõsine on, jättis see küll ülimalt haige mulje. Raamatu lõpus juhtub muidu veel igasuguseid imelikke jurasid, aga neid lugegu juba need vaprad inimesed ise, kes selle raamatu kallale julgevad asuda.
Et miks hinne kolm, aga mitte madalam? Osad asjad selle suure ja vägeva settingu juures mulle täitsa meeldisid, kui neid poleks olnud, siis oleks raamat täitsa pooleli jäänud.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu eelkõnelejad juba märganud, ei ole see lihtne raamat. Ei ole lasteraamat, nagu Ender`s Game, vaid täiskasvanutele kirjutatud. (Nii vähemalt on autor ise väitnud.) Esimese Enderiga erilist ühisosa ei ole, see oli väärtus omaette. Ja Speaker oli - selle raamatu valguses - suht kohmakas kulisside püstitamine. Möödapääsmatu vahemäng. Selle raamatu mõistmiseks on vaja mingit ettekujutust bioloogiast ja füüsikast, natuke põhjalikumat ettekujutust filosoofiast ja teoloogiast. Kaks viimast olid autorile vast lähedasemad ja kaks esimest tegi ta imho endale nii palju selgeks, et mitte lausa loogikavigu sisse lasta. See on hingega, suhtumisega, tugeva omapoolse hoiakuga kirjutatud raamat. Mitte seiklusjutt. Seiklused on taustal vaid selleks, et tegelastel oleks eetiline probleem, millesse suhtumise kaudu oma maailmavaadet väljendada. Muidugi on ka taust suurejooneline - miks mitte võrreldav näiteks Hyperioniga. Eelkõige on aga tegemist autori püüdlusega võrrelda erinevaid tõekspidamisi ja usutunnistusi, leida neist mingit üldinimlikku ehk lausa üleinimlikku ühisosa. Ja see tundub nagu olulisema probleemina kui näiteks küsimus, mitu veoautot siiski põssade planeedil oli - või et mitut arukat olendit oleks tegelikult vaja valguse kiiruse ületamiseks. Autori paatos on väga lihtne: kõrgema eesmärgi nimel, milleks võiks olla näiteks ükskõik millise suurema koosluse elu säilitamine, jätab indiviid kõrvale oma isklikud dilemmad, vihkamised ja kiindumused. Nii et idealistlik teos. Aga seejuures mitte vahitornilikult labane ja pealetükkiv. Kogu taoistlik liin oli imho vägagi nauditav. Kuigi ei juhtunud seal ju praktiliselt midagi. Ja (peaaegu) kõik dialoogid olid esitatud vägagi meisterlikult. Mulle tundub, et autor on selle teose kirjutamisega parasjagu vaeva näinud - sest selle kirjutamine oli talle tähtis. Mis tähendab, et ka lugeja ei pääse vähema vaevaga, kui ta raamatut mõista tahab. Väidaks, et Enderi järgede tõlkimine oleks umbes niisama tänamatu töö kui saksa filosoofide tõlkimine - lugemiseks on eeldatav teatud haridustase, mille üheks - aga ainult üheks - tunnuseks on võõrkeelte valdamine.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun täies ulatuses Mylady`ga. Nagu sarja järgmine raamat, on ka see kirjutatud IMHO Card`i usu kaotamise ajal. Kirjutades on ta püüdnud lihtsalt leida/parandada haava oma maailmavaates. Palju (mõttetut) filosofeerimist, muud ei olegi. Hoia eemale.
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et Card on üritanud siin natuke liiga palju häid asju ühte patta panna, mistõttu ei jõua raamatu lõpuks otsi kokku tõmmata. Või on siis tegu teadliku kulisside sättimisega järgede jaoks.

Päris nii hull, kui eelkommenteerijad kirjutavad, asi siiski ei ole. Erinevalt eelmisest osast on ka juba muud huvitavat tegevust, peale Novinha perekonna sisese põdemise. Näiteks see "hingede kvantmehaanika" ja hingi täis paralleelmaailm, millel põhineb valgusest kiirem infovahetus, telepaatia ning üldse intelligentne elu.
Teksti loeti inglise keeles

Selles raamatus teeb Card vea, mis tavaliselt tulebki esile just ulmeraamatute järgede puhul (nt ka Amberi kroonikates). Nimelt mõeldakse probleemidele välja mingid üle mõistuse ebareaalsed lahendused, mis ei tulene üldse varasemas tekstis loodud süsteemist. Targo Tennisberg kirjeldas seda eespool juba väga tabavalt. Omalt poolt võrdleks veel sellega, et kui "Tões ja õiguses" ei jaksaks Indrek kraavi kaevata, tuleks ta lõpuks ometi selle peale, et võtta kasutusele Aladdini võlulamp, ja kraav saabki kaevatud.

Lisaks lahenduste ebareaalsusele häiris ikkagi väga ka inimeste käitumine. Loomulik on see, et kui kogukonda ilmuvad uued elanikud sellisel viisil, nagu raamatu lõpus juhtus (üllatusmomendi säilitamiseks ma täpsemalt ei räägi), siis on inimloomusele üdini omane midagi nii võõrast endast kiiresti eemale lükata. Aga ei, praktiliselt keegi isegi ei võõrastanud neid.

Samuti ajas täiesti vihale koht, kus Pathil elav neiu teab küll seda, et endiselt on elus Valetine Wiggin ja kuuleb siis Jane`i käest juhuslikku vihjet kellegi Andrew kohta ja karjatab, et ahah, selge, Andrew Wiggin on ka veel elus. Iseenesest see Pathi elukorraldus ja seal toimuva sidumine tegevuse põhiliiniga oli kõige parem idee raamatus, kuigi juhtis ehk isegi liiga palju tähelepanu põhiliinilt kõrvale. Aga see ei suuda üldmuljet päästa. Lisaks veel see, et tõepoolest oli "Xenocide`is" üle mõistuse palju filosofeerimist/jutlustamist.

Ühesõnaga, oli põnev teada, kuidas varasemast õhku jäänud lugu edasi areneb (ja selle pärast üritan ma ka saaga järgmise osa kätte saada), kuid raamatu puudused ajasid lausa vihale.

Teksti loeti inglise keeles

OSC Enderi saaga neljas romaan keskendub lisaks Lusitanial toimuvale ka teisele asumile, mis on täidetud geneetiliste manipulatsioonide abil asiaatliku välimusega geeniustega. Nn "jumalate poolt äravalitud". Nende abi läheb vaja võitluses Lusitaniat kimbutava descolada-nimelise viiruseluvormiga võitlemiseks. Satikad ehitavad aktiivselt laevu, et põrsikuid ja endid läheneva Täheraja Kongressi poolt saadetud hävituslaevastiku käest päästa.

Raamatus oli huvitavaid ideid näit. FTL reisimise idee; descolada päritolu küsimus; võitlus sellega; arutelu satikate-põrsikute-inimeste vahel - moraalsed dilemmad, kas ühe või mitme liigi hävitamine kaalub enda eluspüsimise üles või mitte. Kahjuks oli lugu kohati veniv. Jääb nõustuda kriitikutega, et kirjutada oskav Card on liialt enda jutuvestmist nautima jäänud. Paljude lehekülgede peale natuke vähe lugu. Saaga viimase osaga olen kahtleval seisukohal. Ülevaated ei ole kuigi julgustavad, pigem selline allakäigutee. Eks paistab.

Teksti loeti inglise keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)

Teksti loeti inglise keeles

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.

Teksti loeti inglise keeles

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles