Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Orson Scott Card ·

Ender`s Shadow

(romaan aastast 1999)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
0
1
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (7)
Lupus

Esimene osa nn. `Beani` sarjast. Üldiselt Card oma parimas vormis, lisab `Enderi mängule` uusi dimensioone. IMHO paremuselt kolmas osa sarjas (peale ületamatut `Speaker`it` ja `Enderi mängu`). Tasub kindlasti lugemist.
Teksti loeti inglise keeles
Annaliisa

Raamat oli hea ja andis "Enderi mängule" uue vaate. Ehk see raamat algab enamvähem sellel ajal kui "Enderi mäng" ja lõppeb ka samal ajal. Peategelaseks on siin Bean kes oli Enderi sõber. Ta sobib väga ka üksikult lugemiseks ilma "Enderi mänguta". Nagu eelpool mainitud ei olnud mõned jutuajamised täpselt samad nagu "Enderi mängus" see oli sellepärast nii kuna inimesed mäletavad jutuajamisi teisiti. Igastahes meeldiv lugemine. Muud midagi.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Ei jaga eelkõneleja seisukohta -see raamat on ilmne edasiminek Enderi sarjas.Vist jõudis lõpuks Cardile kohale, etpõssade, puude ja masohhistide teema on ennastammendanud..

Lugesin "Enderi mängu" piisavalt ammu, nii etühtegi ebakõla silma ei torganud. Ja isegikui neid on, annavad need paralleelromaanidekorral minumeelest tegelaste erinevaidsubjektiivseid arusaamu peegeldades asjalepigem võlu juurde. Ei ole ühest tõde ega ainuõigetarusaamist maailmas ja seda, kus peituvad millegijuured, või kes on see kõige ülemine niiditõmbaja,pole samuti võimalik üheselt määrata.

See öeldud, jäid mõned asjad selles raamatusmind siiski häirima. Näiteks see, kuidas alguseskülmalt kalkuleerivale Beanile suhteliselt kiirestiemotsioonid tekkisid. Teisest küljest on teguhüperintelligentse inimesega kelle puhul miskitavapärane paika ei pruugi pidada. Ausaltöeldaoli Bean oma erilisuse kohta isegi liiga inimlik ja arusaadav, mina oleksin oodanud pisut midagi muud..
Teksti loeti inglise keeles
tess

Raamatut lugedes sattusin kordamööda vaimustusse ja siis hakkas jalle igav. Moned kohad meeldisid väga ja teised ysna proportsionaalselt yldse mitte. Tyytud olid näiteks pikaksvenitatud kirjeldusest sellest kuidas Bean ikka ventilatsioonishahti ara mahub ja ylepingutatud seletused tema intelligentsuse kohta. Kuid sellest hoolimata nauditav raamat eriti alguses - eriti meeldis kõik see, mis toimus rotterdami tänavatel. Kahjuks ei saa öelda seda raamatu lõpu kohta - viimane lehekulg oli tylgastav.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

Card on muidugi ilge mormoon, aga seejuures päris hea kirjanik. Kui jutlustama kipub, läheb asi jamaks, aga lihtsakoelised psühholoogilised etüüdid tulevad mõjusalt välja. "Enderi mäng" oli niipalju hea lugu küll, et selle juurde teise nurga alt tagasi tulla. Samas, nagu pealkirjastki oletada võib, on tegemist vaid lisaga, mis iseseisvana eriti koos ei püsiks. Kohati annab see romaan esimesele mingi uue mõõtme ja lisab tähendusi, kohati lohistatakse Beani aga lihtsalt Enderi seiklusi uuesti ümber jutustades kaasa. Nii et kui Enderi isiksuslik areng ja tunnetuslik kasvamine olid üsna terviklikud ning usutavad, siis Beani areng jääb lünklikuks. Näiteks et. Enne kooli sattumist ei taipa Bean, mida mõeldakse jumala all. Sõjakoolis teoloogiliste küsimustega ei tegeleta ja pole eriti juttu, et Bean nende vastu huvi tunneks - või et talle mingil hetkel ilmutus osaks saaks. Ometi jagab ta mingil hetkel surmaminejatele õnnistusi ja patrab Absalomist. See mõjub niisama tülgastavalt kui häppi end. Maapealseid poliitilisi intriige pole autor eriti põhjalikult läbi mõelnud ja nii jääb Beani "geniaalne analüüs" neist eriti haledalt lünklikuks. Maa kodusõja magab Ender lihtsalt maha - Beani juhatab autor lausa kättpidi uudisteruumi, jättes aga toimunu ikkagi valgustamata. Ehk siis, autor on olnud kunagisest Enderi-nägemusest liialt kammitsetud ning võrdväärset teost pole sündinud.
Teksti loeti inglise keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kairit

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles