See romaan on esimene Marjorie Westriding’i triloogias. Teose tegevusajaks on inimesed koloniseerinud hulga Linnutee planeete. Maal on kehtestatud karm rahvastikupoliitika: abielupaaril võib olla vaid kaks last, kõik järgnevad on ebaseaduslikud ning jäävad ilma kodanikuõigustest, arstiabist ja koolitusest. Inimühiskondades omab suurimat võimu Pühaduse kirik, mis kontrollib ka emigratsiooni teistele planeetidele. Grass on planeet, mis on suutnud isoleeruda. Sealne ühiskond on jagunenud aadlikest mõisaomanikeks ja planeedi ainsas linnas elavateks linlasteks. Linn on kosmoseliikluse sõlmpunkt. Mõisnike elule annab sisu ajujaht. Terral elav Marjorie Yradier on ratsutamise olümpiavõitja ja üldse üks peen proua. Tema mehe onu on Pühaduse kiriku ülim hierarh ning organiseerib Yradierid suursaadikuteks planeedile Grass. Ta loodab, et ratsakunsti meistrid kõlbavad ennasttäis Grassi aadlikele. Grassi ajujaht on siiski midagi muud, kui Maa inimesed seda ette kujutavad. Hurdad ei ole koerad, ratsud ei ole hobused ega rebased ole rebased. Romaan on põnev ja täis tegevust, aga kõrgemal tasandil käsitleb raamat siiski eetilisi otsuseid. Eelkõige on küsimus emantsipatsioonist- vabanemine alistamisest, pettusest, enesepettusest, perekonnapõrgust jne. Lugesin teost soome keeles. Pean raamatut paremaks kui “Väravat naiste maailma”. Seega kindel 5.

Teksti loeti soome keeles

Kalevipoeg

21.12.1999, kell 19:41

Ehtne m8gga! Pole Strugatskite "Inetutest luikedest" saati midagi halvemat lugenud! Idee poolest on asi ju hea, aga esiteks on v2ga ebausutav talise maailma teke, selle p1simaj22misest r22kimata. Juba selle planeedi p1simaj22mine n2ib kahtlasena. Autor n6uab minult, et ma usuksin - k6ik inimesed peale kolme ta peategelase on absoluutsed tobud! No ei usu!!!!! Ja teaduslik alus v6iks ju ulme nimetusele p1rgival teosel ka etem olla. hetkel oli see null! Alates sellest, kudias planeetide vahel liiguti( t6en2oliselt footonraketiga, aga miks siis hobused k1lmutati) ja l6petades katku olemusega, mille biokeemiat veidikenegi teadev inimene halastamatult v2lja naeraks... Kasv6i see vennaskond rohelisi, kes elab planeedil aadlikega koos. Selle olemasolu on juba iseenesest karjuvas vastuolus kogu autori poolt 8elduga. Praak igast ilmamaa otsast! Imelik, et ykski kirjastaja sellise ulme nime teotava j2lkuse 1ldse vastu v6ttis.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

21.12.1999, kell 20:40

Minu jaoks on toimuva tehniline tõepärasus - a la kylmutatud hobused footonraketis, katkupisiku molekulaarstruktuur jms - õnneks suhteliselt ykstapuha, minupoolest võinuks nad seal kosmoselaeval kasvõi keset põrandat lõket teha, trummi lyya ja tulepaistel kylmutatud hobuseid grillida - niikaua kuni see loosse sobib. Mistõttu annan sygava hingerahuga raamatule viie, eriti tänu sellele seosele, et olin lugedes lausa sunnitud hommikul kella viieni yleval olema. Dammit, need hippused olid ikka pagana head! Puhtlihtsalt Rohtmaa enda ja kõikvõimaliku hippusefiilingu pärast oli raamat igilahe. Iseenesest oli seegi, et hirmuäratavate elajate näol oli tegemist lihtsalt puberteetiliste getokampadega, paeluv lahendus. Ainuke häda oli, et enamus peategelasi, välja arvatud hobused, rebased ja hippused, kippusid vägisi ebameeldivad tyybid olema. Iseäranis märgiks siin halva sõnaga ära nii härra saadiku kui ta supertoreda saadikutädi, kes oli nii hea, tark, ilus, andekas, et hakka oksele, ja nagu sellest veel vähe oleks, kõige muu seas ka olympiavõitja. Ime, et rohtmaa sääraste pooljumalate jalge all hardast imetlusest ära ei kuiva. Peaks ju ometi. Õnneks olid nõmedad peategelased siiski yleelatavad.

Teksti loeti eesti keeles

Markko Meriniit

22.12.1999, kell 19:35

Igati hea ja kaasahaarav raamat. Kalevipojal soovitaks lugeda kas teaduslikke artikleid või hardhard SF`i :) Midagi totaalselt ebausutavat endale näkku kinni ei karanud ja teadusliku aluse kohta ei oma arvamust. Biokeemias võhikule on piisavalt usutavalt katk ära seletatud ja muu tehniline taust ei oma raamatu seisukohalt erilist tähtsust. Muu poole pealt on Arvi minu eest asjad ära öelnud.

Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme

5.01.2000, kell 14:43

"Rohtmaa" võlus mind kuni viimaste lehekülgedeni. Ent mitte kaugemalt - teose epiloog oli ülifeminiinselt imal ja mitte midagi tõotav. Eks ma lasin end varasemast liigselt helli-tada ning ootasin midagi enamat.Lugu on iseenesest põnevalt üles ehitatud ja mitmeharuline. Seda täiendavad tõetruud olustikukirjeldused Rohtmaa hippustest, hagijatest ja rebastest, kohalike aadlike tege-mistest, pildid Rohelise Vennaskonna kloostri elust. Väga tõetruu oli ka ühe konkreetse katku suremise juhtumi kujutamine.Kulminatsioon saabus minu jaoks "Rohtmaa" viimases viiendikus, kus peategelasel oli kaasakiskuv vestlus Jumalaga. See andis ainet järelemõtlemiseks ja näitas inimese abitust ja ekslikust."Rohtmaa" räägibki inimese abitutest otsingutest, pettumistest, lootusest ja kohtumisest võõraga. Nagu lõpuks välja tuleb ei peitu võõras mitte teise planeedi olendites vaid ikkagi inimeses endas ja tema tegudes. Kõik ülejäänu on vaid tee selle ära tundmiseni.Soovitan "Rohtmaad" lugeda ja mitte liiga palju oodata.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

12.01.2000, kell 17:16

Ladus lugeda, isegi ideid on üksjagu, aga liigne pikkus ei tule asjale kasuks. Järg kippus igatahes mõningate vahepaladega käest minema. Samas ei ole kirjandusliku taseme poolest midagi ette heita ja teaduslikule küljele ka ei viitsinud tähelepanu pöörata (biokeemia pole just tugevam külg). Parem küll, kui Värav Naiste Maale, kuid teist korda ilmselt ei loe. Neli paremate kaadrite eest.

Teksti loeti eesti keeles

Killu

18.01.2000, kell 13:39

Raamatu ostmine läks mul täpselt nagu Väravaga Naiste Maale-- lugesin poes esimese lehekülje läbi ja see võlus niivõrd, et pidin raamatu kohe ära ostma.Natuke kippus see raamat küll venima, mõningad kohad tüütasid... Ja lõpp valmistas ka pisut pettumuse, mitte niivõrd süzee kuivõrd selle väljakirjutamise mõttes... Olen ka selles mõttes Kalevipojaga natuke nõus, et pole kindel, kas see maailm niisugusena püsida oleks suutnud, ma ei ole päris kindel, kas niisuguste parameetrite viimisel meie tavaühiskonda see just sel moel edasi toimiks...Aga tegelased olid taas huvitavad, tundus, nagu Tepper kritiseeriks just praegust ühiskonda (ehkki mitmed inimesed on mind veennud, et see on hoopis tüüpiline 1960-70 USA ühiskond... ei tea, ei oska ütelda, mulle siit maalt tundus asi kole kaasaegsena). Kummaline on lugeda raamatut, kus järsku tunned ära mõned iseenda vestlused kaaslastega. Kõikvõimalikud tehnilised aspektid mind ei häirinud, see polnud tähelepanu keskmes, oli suures osas välja kujundamata, nii et lugeja võis sinna ise ennast rahuldava süsteemi välja mõelda. See oli siiski raamat inimeste mõttemaailmast. Praeguste inimeste. (seega saab raamat siiski hindeks viie. Küll miinusega).Soovitan kõigil lugeda, ent hoiatan: ei ole nii hea, kui "Värav Naiste Maale"...

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

24.01.2000, kell 17:22

Hinne 4 ja 3 vahel, panen siiski 4, eelkõige fantaasialennu eest. Tõepoolest, autori loodud maailm koos seal elavate elukatega oli päris köitev. Kuid see raamat oleks võinud olla palju parem. Mis siis mulle ei meeldinud? Esiteks: liiga pikk sissejuhatus ja üldse üks igavene venitamine ja jorutamine. Teiseks: raamatu ülim tõsidus raskepärasus - igasugune huumorimeel näikse tulevikus kadunud olevat. Kolmandaks: loogilised vastuolud ja ebausutavus: eelkõige inimeste allutamine hippuste poolt ja samas rebaste saamatus enda kaitsmisel. Olles kõvad telepaadid ja palju intelligentsemad kui hippused, ei saanud nad samuti telepaatilistele (st. vastuvõtlikele hippustele) vastu? Samas, kuidas suutsid hippused inimesed endale allutada? Seda ei suuda mina küll loogiliselt välja mõelda. Ning isegi juba allutatud olles olid jahtidel vaheajad, kui bonid hippuste mõjust vabad olid. Siis veel need mungad - need ei käinud jahil, ei olnud mõju all? Miks? Jama, jama...Neljandaks oli üleliigselt siise poogitud feministlik liin: Marjorie Westriding oli üllas, hea, tark, vapper, truu, olümpiavõitja jne. Tema suursaadikust mees aga ülimalt loll, liiderlik, armukade jne. Üdini positiivne naine ja üdini negatiivne mees.. Katku olemuse lahkamise jätaksin bioloogidele, see jäi mulle küll segaseks. Ütlen vaid niipalju (kommentaariks listis toimunud arutelule), et D-isomeeri saab L-ks ja vastupidi minu-teada ka ilma 4-nda dimensioonita-

No nüüd sai küll kõvasti kritiseeritud nii hea hinde kui 4 kohta... 3.51 on ju aga ümardatult ka 4.

Teksti loeti eesti keeles

Saara

10.03.2000, kell 18:50

Kallis, kallis Kalevipoeg, miks Sa küll nii kuri oled? Raamat ei pea ju olema võimalike tehnikasaavutuste loetelu ega teaduslik uurimus! Kui Sulle ei meeldi, ära loe. Kui aga kogemata lugesid, ära sõima, süüdista iseennast. Minule küll meeldis. Eriti loo feministlik külg. Mehed ju ongi sellised nagu suursaadik. Ja naised - head naised - nagu suursaadikuproua. Kahju ainult, et Dimity tegelaskujuna nii lahjaks jäi. Algul tundus ta ühe paljutõotava peategelasena, aga... Ju siis autor pidas niisugust lahendust paremaks. Ühesõnaga, hea raamat. Loe Sina ka!

Teksti loeti eesti keeles

Erkki Lindpere

18.04.2000, kell 23:48

Hinne jääb nelja ja viie vahele. Aga kuna ta oli väga kaasakiskuv (täna sai 6-7 tundi järjest loetud :), siis panen viie. Mind nii väga ei häirinud need liiga positiivsed/negatiivsed tegelaskujud -- vahelduseks hea ehk? Laita võib seda, et alguses oli liigselt venitamist; keskel tekkis vahepeal selline olukord kus toimus korraga liiga palju asju erinevate tegelastega aga lõpupoole koondus see vähemalt kitsamale alale. Epiloog oli läila!

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

9.05.2000, kell 13:37

Pärast räigelt feministlikku "Väravat..." kaalusin tõsiselt Tepperi oma elust, peast ja SF-riiulilt välja viskamist. Kuna aga "Rohtmaa" kohta siit ja sealt kiitvaid sõnu tuli, siis tegin veel korra proovi. Väga ei kahetsegi. Muidu huvitav lugemine, aga et siin-seal tegevus silmnähtavalt venis ning kohati mingi läägus üles kerkis, siis paar punkti maha. Ütleme, kolm plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

hullu

9.05.2000, kell 23:38

Hea , loetav raamat , kuid ka mitte midagi erilist. Mingil määral ühinen Kalevipojaga ebausutavuse koha pealt .Raamat siiski üllatas mind , "sest värav naist maailma " oli ikka täielik feministlik saast.

Teksti loeti eesti keeles

Janno Jaanus

20.05.2000, kell 14:46

Olen selles mõttes nagu rumal inimene, et ei mõista eriti võõrkeeltes raamatuid ja muid kirjutisi lugeda,( vene keelega ehk isegi saaks kuidagi hakkam.) Seega tuleb lugeda seda,mida eesti kirjastused meile pakuvad. Julgen isegi väita, et eesti keeles välja antud ulme hulgast olen lugenud ligi 90%. Aga nii mõjuvat romaani, kui seda oli Rohtmaa pole ma varem kohanud. Teate, mõnikord võiks teha joonistusvõistluse: millised võiksid välja näha hippused, rebased, hagijad ja viiksujad. Minul on oma nägemus igatahes olemas, ja seda tänu suurepärastele kirjeldustele, mis jätavad lugejale võimaluse omalpoolt midagi lisada. Ei, ma ei oskagi midagi konkreetselt kirjutada. Nüüd loetu peale mõteldes tundub Rohtmaa üha enam ja enam parim. Ma tean, millise filmi ma sellest teeks.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 17:22

parimaid asju, mis iganes lugenud olen!

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

20.09.2000, kell 02:52

Ats Miller

14.11.2000, kell 19:22

Üks halvemaid asju, mida lugenud olen. Või ärritavamaid. Ja mitte üldse sellepärast, et saadik oli sügavtumeda kõntsaga üle tõmmatud ja saadikuprouale valged tiivad selga kleebitu - see oli selge juba kasvõi esimestest lehekülgedest. Pealegi näitavad ka muud uuritud arvamused autori kohta, et kogu sugudevaheline suhtlemine läheb tal ühes noodis ühte väravasse, ning lõpuks on eesti keeles olemas teine tema raamat, kus kogu tegevuse loogilisus on ohverdatud meeste olemuse avamisele...

Mis vanaproual tõesti hästi välja tulevad, on kirjeldused. Rohtmaa maailm on lummav, heas mõttes ulmeline. Sellega aga kiidusõnad piirduvad. Raamatut ei tasu kõrvale heita veel ka mitte selle pärast, et suurepärased kirjeldused on tegelikult pinnapealsed, allpool on autori sügav võhiklikkus lihtsamateski asjades. Science`it sealt otsida ei maksa, aga lõpuks, nagu eelmistest arvustustest nähtub, kui lugeja on samasugune, ei ole ju viga midagi ;-) Masendav on vaid, kui paljutõotavad visioonid taanduvad koomiksimaailma üheplaanilisuseks. Näiteks katku olemuse lapsiku kirjelduse raamatu lõpus oleks ta võinud lihtsalt ära jätta - selleks ajaks polnud enam mingit tähtsust, millega õieti tegemist.

üks teos ei ole ulme sellepärast, et tegevus toimub "kusagil kaugel". Võib-olla selline atribuutika meelitab ligi inimesi, kes sedalaadi probleemide vastu muidu huvi ei tunneks. Ent "suuri küsimusi" on korduvalt ja palju paremini küsitud. Ei laida kellegi maitset, aga logisevad skeemid, usutamatud karakterid ja otsitud konflikt ei ole põhjuseks, miks ma peaksin mitmesajal lehel lugema, kuidas supertädi möödaminnes kogu ülejäänud maailmale pasunasse annab. Otsustades maailma saatuse suurema küla mõõtu planeedil, sellal kui kogu ülejäänud inimkond tölbilt katku sureb.

Teksti loeti eesti keeles

Pioneer

18.01.2001, kell 08:46

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

3.06.2001, kell 13:22

Lummav visioon teokraatlikust tulevikust, mis siiski loodetavasti iial teoks ei saa. Sest ise sellises maailmas küll elada ei tahaks,ehkki lugeda on huvitav. Küllap ka kirjutada. Muide,erinevalt "Väravast Naiste Maale" mind isiklikult feminism pea absoluutselt ei häirinud. Kui mainitud postapokalüptiline utoopia näitab minu meelest mehi alusetult kui kurje varisere,siis "Rohtmaas" see tendents puudub. Ka teenijamehe-tüüpi "sõdalasi-nõudepesijaid" siin ei kohta. Ka teoloogilised teooriad on intrigeerivad. Tõepoolest,mesinik näib vist mesilastele sama kõikvõimas kui Jumal usklikele?Soovitan seda raamatut igaühele,kes peab lugu Uue Laine stiilis "humanitaarulmest".

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

23.10.2001, kell 00:28

Raamat jagada pooleks. Teine pool loetav ja nauditav. Esimene pool tekitas stressi ja tqsiselt igav. Tekkis kysimus milleks kyll niimoodi kirjutada, sama teemaga oleks saanud ka kuidagi teisiti krjutada. Algus igatahes polnud minule kuigi vastuvqetav, ei hinda sellist ulmet. Tekib tunne, et tegelased ei julge oma elu elada vaid yritavad elada mingite standardite jargi, ennast neisse sobitades, kohanematta olukorraga.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

12.11.2001, kell 12:27

Kindlasti võib kellegi arvates see kõige aegade 10 parima sf-romaani hulka mahtuda. Nagu ka Baasist näha, on “Rohtmaal” oma austajaskond olemas. Iseasi, kas Tepper nii hea ja oluline autor on, et temalt kohe kaks raamatut tõlkida? Ja neid top10-neid on ka paras hulk.

Üldiselt ütleks, et “Rohtmaa” on sisult korralik sf - selline, nagu neid juba ilmatul hulgal olemas on ja juurdegi tuleb. Autor on välja mõelnud korraliku oma maailma, suhestatud ja sidustatud igasugu pehmete ja tugevate teadustega. Alla selle poleks tõsisemat sf’i üldse mõtet kirjutadagi.Kuivõrd Rohtmaa usutav või võimalik on, pole mu meelest hindamisel kuigi oluline. Esiteks on tegu ulmega, ja teiseks kirjandusega. Ja selles viimases kehtivad muud nõuded. Õnneks subjektiivsed.

Ma olen nõus võtma ja olen alati võtnud omaks kõik maailmad ja süzheed, juhul kui need on hästi kirja pandud, kui neid on huvitav lugeda. Ja mõni väga harv kord virisen arvustuses selle üle, et kas see nüüd üldse võimalik oli või mitte. Võiks öelda, et kui on hästi kirjutatud, siis peab kõik tunduma võimalikuna. “Rohtmaa” on minu maitse jaoks väga halvasti ja igavalt kirjutatud. Seepärast kaob ka huvi, et kas rebased muutuvad hippusteks, külgkorviga jawa’deks või iljamuurometsideks. Minu meelest peaks tädi S.Tepper näiteks Robert Silverbergi käest tunde võtma, kuidas selliseid lugusid kirjutada.

Kui veidi konstruktiivsemalt, siis lohistati esimel paarisajal leheküljel higiselt dekoratsioone kokku ja nende vahel ei toimunud õieti midagi (huvitavat). Infot Rohtmaa ja tegelaste kohta kuhjati ennastsalgava ohjeldamatusega - sisu oli sel kõigel aga lühiromaani jagu. Siis üritas autor edasi anda mingit rohtlaseiklust segamini katoliiklise teoloogia (kriitika) ja tänapäeva naise peredraamaga, mille käigus tehti nagu lambist suurte saladuste lahendusi. Jällegi - sisu kohta ei oska ma midagi ette heita, sest stiil, milles see kirja pandud, ei kannata minu meelest kriitikat. Igav, lõputult igav raamat. Hoidke eemale kui katkust! Kohati võis siiski täheldada huvitavaid mõtteid ja osavaid lauseid ning mõnda ristsuhet (Marjorie-Sylvain-Rigo). No aga “kolme” ei venita kuidagi välja.

Teksti loeti eesti keeles