Tegevustik on viidud tuumasõjajärgsesse Põhja-Ameerikasse. Tepper leiab, et katastroofi põhjus peitub inimese pärilikkuses, tema geenides. Geenidesse on kodeeritud vägivald ja hukatus ning seepärast tuleb pärilikkust muuta. Üldiselt on feministid kõiges halvas süüdistanud ühiskondlikke traditsioone, millised on ülal hoidnud agressiivset meeskultuuri. Tepper on pessimist: ei aita ühiskonnastruktuuri muutus, tuleb kõrvaldada ka ühiskonna agressiivsed osad, liikmed. Paljud mehed tahavad kuuluda sõjaväelistesse struktuuridesse, on loomult vägivaldsed. Seepärast tuleb ühiskond korraldada selliselt, et liiki saavad jätkata vaid sellised mehed, kel on julgust olla teistest erinev, julgust mitte sõdida. Romaanis on kujutatud iseseisvaid linnu, milliseid peavad ülal ja juhivad naised. Mehed elavad omaette oma linna garnisonis ning peavad teiste samasuguste garnisonidega sõda..... Raamat on hea ning peab kiitma seda Colorados elavat vanaema, kes pensionipõlves ulmet kirjutama hakkas. Oleks sihukseid rohkem!

Teksti loeti soome keeles

Milady

9.06.1998, kell 19:48

Arvi on raamatust juba kena ylevaate teinud, nii lisan vaid m6ned m6tted ja ma"rkused. See raamat on hasti kirjutatud, siin on t6esti m6juvad tegelaskujud ning v6imsalt loodud yhiskond. Seda raamatut loetakse ka yheks feministliku ulme tippteoseks. Isiklikult pole ma n6us autori ideega, et inimese va"givaldsus on tema geenide poolt a"ra ma"a"ratud, ega ka sellega, et naised on loomu poolest kindlasti va"hem agressiivsed kui mehed. See on vana nature vs. nurture debatt, mida lihtsalt yhe kasuks lahendada ei saa. Tepper tahab aretada uut, va"hem agressiivset inimrassi. Olgu Tepperi ideedega kuidas on, ta on nende p6hjal kirjutanud va"ga hea ulmeromaani. Soovitan k6igile.

Teksti loeti inglise keeles

Ats Miller

19.05.1999, kell 20:10

Need kolm punkti saab teos puhtalt oma kirjandusliku väärtuse pärast - see on hästi kirjutatud. Nii oma ladusa ja loogilise ülesehituse, kui inimeste ja kirjelduste nauditava värvikuse ja detailirohke selguse poolest on ta hoopis teine klass, kui mõni "kuldajastu" kosmosemadin.Kui ma peaksin zanrit defineerima, ütleksin "paranoiline utoopia". Niisiis - kolm sajandit peale tuumasõda elab haritava maa lappidel ühiskond, keda (kui asju õigete nimedega nimetada) pettuste, intriigide ja salamõrvade abil valitseb kinnismõtte all kannatav kildkond. Miks ma seda selliselt defineerin: ülaltoodu võiks olla, eriti ulmejutu puhul, paljutõotav algus, ent autor seda küll nii ei mõtle, tema jaoks on selline elukorraldus silmnähtavalt ideaalilähedane. Kinnismõte on, nagu eelmistes arvustustes mainitud, et inimkonna hädad tulenevad meeste hävitavast võitlustahtest. Kuidas nii ebaloogiline kooslus ülde tekkida sai, on omaette küsimus, ent võideldakse inimese sünnipärase agresiivsuse vastu nii, et viieaastaselt eraldatakse poisslapsed ema ja õdede-vendade juurest ning antakse neile militaarne kasvatus (nii on paljud ühiskonnad kasvatanud tundetuid sõdureid), jäädes pisarates lootma, et noorukil see kunagi ise ära viskab. Agressiivsuse väljajuurimiseks niisiiis võimalikest halvim meetod. Ajupesu on Stalini tasemel - kogu inimkultuurist tunnevad nad peamiselt üht kahe ja poole tuhande aasta vanust verist lugu, mida siis neile söögi alla ja peale pähe tambitakse. Need noormehed, kes naiste eluviis valivad, osutuvad muidugi "paremateks", kui sõdurid, kusjuures ka võitlemises (sic!) - et asi väga tobe ei paistaks, on neile antud müstilisi võimeid. Aga lugege - üks kord tasub seda kindlasti teha!

[10.01.2009]
Niisiis peaaegu 10 aastat peale teose lugemist kirjutan oma arvustusele järje. Stiimuli selleks sain loomulikult ühest eile toimunud vestlusest, kus teosest juttu tuli. Omal ajal panin teosele "3". Põhjendused ilmselt olid asjakohased, kuid ega ma ju enam ei mäleta, kui hästi see raamat kirjutatud oli vmt, mäletan vaid ilget sõnumit... Vaadake, see raamat mõjub halvasti. Me millegipärast ei märka teatud vähemuste puhul, kui fašistlikud, totalitaarsed ja üldisemalt inimvaenulikud need on. Me neelame alla kogu saasta, mida meile serveeritakse ja noogutame takka. Olgu, minu jaoks oli raamat üks süngemaid antiutoopiaid, ühes reas "Hea uue ilma" ja "1984"-ga, kuid kui nende puhul ma veel ei ole kohanud nii lootusetut lolli, kes neid utoopiaks peaks, siis Tepperi puhul tundub pigem normiks olevat sealt midagi "positiivset" leida. Millega siis tegu? Teatud laadi inimeselt inimesele leviva pahavaraga, nagu "Kommunistliku partei manifest"? Ma olen olnud suhteliselt halastamatu ida pool tulnud ideoloogilise sõnniku vastu ja ma ei näe kohelda mujal toodetud teisiti, seega muudan hinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

11.06.1999, kell 17:47

Hinde andmine sellele teosele oli äärmiselt raske - lugemisjärjega raamatu keskel olles oleksin ilmselt andnud "kahe", asi ei köitnud mind kohe üldse ja uni kippus lugedes vägisi peale. Siis läks tegevus aga korraga käima ja kohe vägagi huvitavaks. Enamgi veel - raamatu igav esimene pool tundus nüüd vajaliku ja asjakohasena. Sisust on siin üht-teist juba eespool räägitud: naiste linn, mehed elavad müüri taga garnisonis oma elu, kaks korda aastas on karneval ning mehed tulevad linna prassima ja sugu tegema. Linnas elab siiski ka mehi, need kes sellise valiku teinud on (valik tuleb teha 15 aastaselt), kuid neid on üsna vähe. Sõjamehed kaitsevad linna tühermaal elavate bandiitide eest ning aeg-ajalt peavad erinevate linnade garnisonid omavahel veriseid sõdu. Esmapilgul niisiis üsna nüri ja igav maailm, kuid nagu öeldud, paljastuvad tegelikud tagamaad alles teose lõpuosas.

Aga lisaks naiste linnale kandub tegevus vahepeal ka eemale mägede vahele, kus on säilinud üksildane ja räigelt patriarhaalse elukorraldusega kogukond. Vot see osa raamatust oli üks värvikamaid ning ma nautisin seda perverssel kombel...

Raamatut nüüd ideelise poole pealt vaagima hakates ei saa autoriga muidugi paljuski nõustuda, kuid mind need ideed väga ei häirinudki. Pigem häiris mind see telepaatia värk, mida ulmekirjanikud kahjuks kangesti armastama kipuvad. Clarke oma "Lapsepõlve lõpus" käsitles asja hoopis teisel tasandil, antud kompotti see kraam aga ei sobinud. Hindeks rebib igatahes nelja välja, väärib lugemisvaeva kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

nore

15.06.1999, kell 00:56

Alguses, kui raamatut lugesin ja vahetult pärast teose läbilugemist, oleksin andnud kindla viie. Meenus aga U. Le Guini "Pimeduse pahem käsi", mis käsitles meeste (isaste) agressiivsust minu meelest palju paremini. Üldse neid kahte tegelikult erinevat teost kõrvutades jääb "Värav..." kuidagi kahvatuks ja odavaks, ei tekitanud tõeliselt heale raamatule omast emotsionaalset segadust.Raamatu kiituseks peab aga ütlema, et tegevus ei olnud tapvalt igav, lugemisvarana ajaviiteks on ta kaasakiskuv ja sisukas piisavalt.Niisiis, VÄGA nõrk viis.

Teksti loeti eesti keeles

Andri Riid

5.08.1999, kell 15:23

Võimas ühiskond, indeed! Mis lähimal vaatlemisel osutub aga liivakasti-ühiskonnaks. Minu lapsepõlves olid ka head tüdrukud, kes kenasti kodu mängisid, pahad poisid kes kõike lõhkusid ning ennast katki kukkusid ning mõned "head poisid", kes tüdrukutega mängisid.Ainult et reaalses elus kipuvad head, isegi väga head tüdrukud millegipärast ikka rohkem pahadest poistest huvituma.

Sellised liivakasti-kooslused saavad toimida ainult kasvatajate järelevalve all. On näha, et vanaema on lastelaste kantseldamise kogemused eeskujulikult paberile teisendanud ning tulnud välja aparaadiga, mis ebaloogilist elukorraldus hinges hoiab - Naiste Maailma Nõukogu.

Viimase puhul ei saa üle ega ümber paralleelidest eesti keeles suhteliselt hiljuti ilmunud Norman Spinradi satiirilise raamatuga "Terasunelm". Feric Jaggari ning NM Nõukogu kõrgeimad eesmärgid on sisuliselt identsed ning vahendidki eesmärgile jõudmiseks võrdlemisi sarnased.

Ühesõnaga, seni kuni jätkub naiskirjanikke, kes tõsimeeli usuvad, et üllas eesmärk pühendab mistahes abinõu, on võrdlemisi silmakirjalik rääkida ainult meeste sünnipärasest agressiivsusest või verejanust.

Romaan jätab logiseva mulje ning seda peamiselt kompositsioonilise poole pealt.Oma mängureeglite järgi toimivas maailmas on autor suutnud realistlikult mõjuvaid tegelasi kujutada. Viimane on ka peamine asjaolu, miks seda raamatut lugeda tasub.Lausa kurioosum on aga muu sündmustiku seisukohalt põhjendamatu lõik naiste elust superpatriarhaalses kogukonnas. Haige stseen, mida mina suudan mõtestada vaid kujunemisjärgus tüdrukutele tupekrambi külgeehmatamise katsena.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

22.08.1999, kell 11:42

No ma olen Andriga rohkem kui nõus. Ja ytlen oma arvamusena, et teose kandev idee, ehk "naised on tublimad ja yldse mitte nii vägivaldsed kui mehed" ei pea justkui paika mitte. Ja see Andri liivakasti teooria! See on lihtsalt suurepärane selle teose iseloomustamiseks. Raamat kui selline on muidugu kenasti kirjutet ja suht loeatav, aga kolme saab ta ikkagi minujaoks logiseva idee ja hulga loogikavigade pärast. Lugeda tasub seda kindlasti ja olgu see nii eevatytardele kui mehepoegadele hoiatuseks, et tegelikult pole kuidagi hea kui ainult yx sugupool on tyyri juures. Isaste lollusi on näidanud ajalugu (samas väidetakse, et iga otsuse taga on mingi naine, nii et sic!) ja emaste lollustest räägib antud teos.

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

21.12.1999, kell 19:34

Najah, raamat oli t6epoolest kuni keskpaigani IGAV... siis aga omandas 2kki t2henduse ja s1ndmusedki l2ksid k2ima. V2ga omap2rane n2ide sellest, kuidas tilk t6rva kattis meepoti. Liivakasti ja geneetilise valiku ideed meenutasid kergelt D11ni ja sealseid aretajaid. "Naiste maa v2rav" loos aga oli see kandev joon n6rgem, ei olnud ju valikki mitte nii t2iuslik. P2ris l6pu eel anti valikule veel 1ks vaatenurk. Meeldis see, et raamatus jutustati korraga mitut erinevat lugu. Osa neist olid veel pealiiniga 1sna n6rgalt seotud. See ehk kergitaski hinde neljalt viieni. Kasvatuse ja geneetika vahekorrast veel nii palju, et kuigi s6dureil olid k6igil vanemateks mehed linnadest, l2ksid neist paljud siiski selleks, et j22da v2lja. Mis muidugi liivakasti ideega, mis samuti algul p2he tikkus, eriti klappima ei tahtnud hakata. Korrast nii palju, et mulle k1ll ei tundunud see kusagilt ideaalpildina. See n2is olevat lihtsalt parim v6imalus halvemate seast. Meenus ka Ian Watsoni suurep2rane "Deathhunter", kus abin6ud olukorra kontrollimiseks sarnanesid m6ningal m22ral Tepperi kujutatule.Meeste ps1hholoogiat ja nende maailma paistis autor k1ll tundvat v2ga v2he v6i lausa nullip2raselt. Meestegelased n2isid olevat k6ik 22rmiselt ebausutavad, v2lja arvatud linna garnisoni algne 1lem (Michale oli vist ta nimi). Tema hoiak, et seni kuni naised t88tavad, toidavad ja k6ike muud lausa vabatahtlikult ja ilma mingit hinda k1simata, siis ongi see ideaal. SEE n2ib mulle endale olevat palju t6en2olisem ajend linnast v2lja j22miseks, kui miski muu. Michael on ehk tegelane, kellest ongi k6ige rohkem kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Killu

18.01.2000, kell 13:26

Pole ühtegi teist nii head sedatüüpi raamatut lugenud (gender-ulme). Lugesin ja nautisin iga sõna. Nii palju elutarkust pole ka tükk aega ühestki raamatust kumanud...Tepperi hea külg on see, et peale nauditavate lausete ja mõtete on tal veel huvitav tervik ka, tihti väga põnevate karakteritega kirjanikel jääb tervikust puudu. Nagu Miladygi ma ei nõustu sellega, et geenid kõik ära määravad... mingi hulk agressiivsust ehk siiski, aga kas see muutub teotahteks või sõjakuseks on vist siiiski kasvatuse otsustada.Ja kui ka eeldada, et Tepperil on õigus, siis ühe vea tegid nad seal maailmas siiski, nad unustasid ära, et ka mõned naised on agerssivsed (nagu näiteks Myra :-) või teised kes ära põgenesidmustlaste juurde). Need oleks tulnud ka eraldada, kui nad oma "tõuaretust" oleks edukalt läbi viia tahtnud....Aga raamat oli ise tõesti huvitav, soovitan kõigil lugeda

Teksti loeti eesti keeles

Margus Freudenthal

6.02.2000, kell 17:40

Kui suht jabur idee välja jätta, siis kõlbab lugeda küll.

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

14.02.2000, kell 11:12

"Värav..." oli minu jaoks tõeline negatiivsuspomm. Närisin, raiusin ennast sellest raamatust läbi, aga milleks oli seda vaja? Poole peal lootsin, et ehk läheb paremaks -- no ei läinud. Kurb, kurb on halvimat hinnet anda, aga minu jaoks polnud see raamat rohkemat väärt. Hea seegi, et ma esmapilgul ainuke pettuja pidin olema. Alla ma nii kergelt ei anna -- kui kätte juhtub, loen ka "Rohtmaa" läbi -- aga kui ka too paremaks ei osutu, siis tõmban Sherile kriipsu peale. Parem nii mulle endale, kui ka teistele, kes ei pea rohkem `ühtesid` selle autori juures nägema.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

14.02.2000, kell 17:43

Ei saa kurta jutu üle. Sobis lugeda küll, ei mäleta, et oleks igav olnud. Jamps on otsida raamatust mingit (antud juhul) feminismipropagandat. See on lihtsalt maailm nagu ta kunagi, kusagil võib olemas olla (olnud) või vastupidi. Sisu oli uus ja huvitav ja see luges. Minu jaoks.

Teksti loeti eesti keeles

Saara

18.03.2000, kell 18:04

Ostsin, lugesin ühe hingega läbi ja loen praegu uuesti. Tõuaretuse seisukohalt tundub päris hea idee. Ja kellele ei meeldi telepaatia kui teemaarendus, siis kurb küll, aga tuleb arvata, et neil lihtsalt see võime puudub. Või puudub soov seda ära tunda. Minu meelest on autor väga hästi lahendanud paljude naiste ees seisva dilemma: "pahade poistega" on küll tore koos voodis olla, aga lapsi nendega tihtipeale ei tahaks. Samas on turvalise, mõistliku ja mõistva mehega elamine vahetevahel nii lõpmata igav... Põhimõtteliselt võikski ju nii olla. Soovitan lugeda kõigil, eriti ürgmeheliku mõtteviisiga meestel.

Teksti loeti eesti keeles

4.04.2000, kell 16:21

Pole viga. Üpris kiiduväärt teos. Algus läks vaevaliselt, kuid viimased sada lehekülge olid päris põnevad. Mõnele mehele võis see teos tunduda küll liiga diskrimineeriv või tema mehelikku uhkust riivav, kuid see ei heida küll raamatule halba varju. Ühiskond on üsna omapärane. Naised valitsevad, teenijamehed annavad nõu ja abistavad. Sõdurid elavad oma elu garnisonis. Sõdurid on täielkult poliitilisest elust eraldatud, neid ei lasta võimu juurde kuna kardetakse uut kohutavat ja laastavat sõda nagu selleks oli nn. vaplus. Kuna naised üksi ei saa ka hakkama, peavad teenijamehed täitma selles osas meeste rolli. Nemad on ka naiste laste isad. Teenijamehed on saanud ka sõdurikoolituse, kuid lahkusid omal soovil garnisonist 15. eluaastal.

Teksti loeti eesti keeles

hullu

11.04.2000, kell 21:24

igav , igav ja lõpp läheb väga heaks , kuid ei saa nõustuda tema ideedega

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

14.04.2000, kell 17:42

Hästi kirja pandud küll, kuid siiski ei jäta tunnet, et nüüd oleks mingi erilise saavutuse otsa komistanud. Maha muidugi päris ei laida, eks siin oli ka ikka ühtteist huvitavat. Siiski on olemas paremaid gender-fantaasiaid (ka eesti keeles). Nelja väärt kirjandusliku poole pärast.

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

14.08.2000, kell 17:22

Lauri Lõhmus

16.10.2000, kell 02:50

Ei saa panna kõrgemat hinnet raamatule, mis ennast ka korduval kättevõtmisel lugeda ei lase. Hea näide halvast kirjandusest.

Teksti loeti eesti keeles

Aivar Yorick

11.11.2001, kell 00:55

Võtsin kätte järjekordse Varraku ulmeteose ning jahmusin, kui hea kraami otsa olen ma sattunud, võrreldes Phlebase ja muude soperdistega, mis samuti tänu Varrakule eesti keeles ilmavalgust on näinud.Ehk on see tänu Krista Kaerile, ent VNM suudab tõesti köita oma fantastilise, samas realistliku käsitlusega, mis on antud edasi ilmselgelt väga laia silmaringiga inimese poolt. Viimane asjaolu ei sunni aga Tepperit külvama oma teosesse targutusi, erinevalt megapaljudest autoritest, keda lugenud olen.Kuigi VNMs puudub üksik haarav ja silmapaistev faktor (Goblin Reservation), on VMN näol on tegemist tõeliselt tugeval tasemel oleva raamatuga.

Teksti loeti eesti keeles