Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ursula K. Le Guin ·

City of Illusions

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Illusioonide linn»
Ursula K. Le Guin «Maailmad ja metsad» 2002

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
11
0
0
0
Keskmine hinne
4.421
Arvustused (19)
Arvi Nikkarev

Planeetide Liiga on purustatud Shingide poolt. Sissetungijad valitsevad ka Maad. Nad on tugevad “telepaatilise valetamise” poolest. Romaani alguses leitakse umbes 20-aastane noormees alasti metsast. “Majas” elades õpib ta inimestelt ca 5 aastaga vajalikud teadmised ja oskused ning saab endale nime Falck. Seejärel suundub peategelane otsima tõde iseendast, leidma seda, mida ta ei mäleta. Viimaks jõuab ta Maa ainsasse linna, mida valitsevad shingid. Selgub, et ta on tulnud sõnasaatjana eelmise teose planeedilt. Kuidas pääseda koju, reetmata inimkonna vaenlastele koduplaneedi asukohta? Lugu on mõnuga loetav, aga mitte nii kaasahaarav kui kaks eelmist. Seepärast 4.
Teksti loeti vene keeles
Toomas Aas

Kui millegi kallal vinguda, siis lõpplahendus oli kuidagi liiga lihtne. Aga seegi ei sunni mind hinnet alandama.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hea romaan. Kirjeldab küll reisi läbi Ameerika, ent ülikauges tulevikus on see Ameerika tundmatuseni muutunud. Kansast valitseb prints jne. Eriti naljakas oli stseen metsseaga, kes röhatas: " Elu võtmine on halb tegu. " Vastikult targutavad shingid olid negatiivsete tegelastena tõeliselt vastikud, nagu peabki.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Tegelikult pole nagu suurt midagi peale selle, vahest ehk liigselt pika, rändamise ette heita. Meeldis maailmakirjeldus, rääkima õpetatud loomad, talv – nii palju kui seda üldse kirjeldatud oli. See tuleb üldse Le Guinil hästi välja. Kohati aga vihastas miski, mida ma ei oska paremini nimetada kui pinnapealsus, situatsioonide konstrueeritus pani õlgu kehitama. Vist ei istu sellised road-movied. Vähemalt sellises vormis.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Minu arvates on tegu ühe parema lögääniga, kui välja jätta viimased 10 lehekülge. Just matk oli mu meelest fantastiliselt tore. Võib-olla oleks saanud natuke reljeefsemalt kujutada tola olemisega metsamehe muutumist kauge maailma üheks võimsamaks intellektiks, aga see on võrreldes järgnevaga siiski väike etteheide.

Lõpp tõepoolest tappis. Rahulikult voolava jutu lõpetamine mingisuguse dzheimsbondilik rabelusega on ikka saatanast küll. Ma poleks üllatunud, kui see lõpp mõne Kollivuudist küllastunud toimetaja tegu oleks...

See ei ole Tao.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Minule mõjus pikk ootus painavalt, ootasin kangesti, et millal nüüd õige hakkab. Kui ta siis lõpuks hakkas, siis polnud ta hoopiski lähedaselt hea võrreldes sarja teiste lugudega.

Väga naiivsed need hainilased turvateenuste kasutamisel.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Loo esimene kolmveerand oli hea. Meeldis algus, Falck`i inimeseks saamine ja tema rännak Linna. Minu arust oli eriti huvitav tegelane Kansase Prints, kes teadis märksa rohkem, kui välja näitas.Loo lõpp kadus aga hoopis ära. Eeldasin midagi müstilisemat ja sügavamat (tegelased oleksid seda ju võimaldanud), kuid sain üsnagi pinnapealse kokkuvõtte. Sellepärast ka neli
Teksti loeti eesti keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kairit

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles