Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonsong

(romaan aastast 1976)

eesti keeles: «Lohelaul»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
2
13
4
1
0
Keskmine hinne
3.8
Arvustused (20)
Ats Miller

Suurel määral jääb eelmise arvustusega nõustuda. Ka selles osas, et arvustuse pikkusega on hulga mõistlikumalt ringi käidud - põhimõttel: kuidas raamat, nii arvustus. Perni maailma vaadeldakse teise nurga alt, lisades sinna uue tahu. Seekord on tegemist (loomulikult!) teismelise tüdrukuga, keda kaluritest vanemad üritavad mitte just viisakate võtetega muusikukarjääri eest hoida, kuigi neiu on (loomulikult!) pööraselt andekas. Juttu on sisse toodud tulisisalikud - lohe imepisike variant, tore koduloom, midagi lendava kassi sarnast ;-) Kenasti, nauditavalt ja sujuvalt kirja pandud mitte eriti tõsiseltvõetav ja sellele ka mitte pretendeeriv ulmeline muinasjutt, mis (loomulikult!) lõpeb hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Lugu hirmandeka ja allasurutud teismelise tydruku raskest, kuid l6ppkokkuv6ttes hästi minevast elust. Vastik ja imal muinasjutt, kus tegelikult puudub m6istlik konflikt ja sisu. Mina ei oska pidada sisuks seda, et mingi plikatirts viiskiesi veeretab ja sellega päeva palju paremaks muudab. Asja ei teinud kaugeltki paremaks tulisisalikud. Laus vastupidi: minu m6istmist pidi oli inimsugu Pernil juba vähemalt sadu aastaid elutsenud ja sel juhul jätab nende ignorantsus seosev ymbritsevaga kuidagi masendava mulje. Laadna, m6istetav on see, et kui Niite sajab, siis eriti väljas ei kakerda, aga just oli ju olnud periood, kus neid vanu vaenlasi yldse kiputi unustama... Ei sympatiseeri mulle vanaproua, ei mitte. Huvitav, mis juhtuks kui ta krimkasid kirjutaks? Mul tuleb ette yks (praeguseks kyll juba kahjuks meie hulgast lahkunud) vanem daam, kellel see zhanr ylihästi välja kukkus. Ehk on see naisisikutele sobivam?
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Raamat jääb mul nelja ja kolme vahepeale. Selle asemel oleks võind eesti keelde dragonquest-i ära tõlkida aga hea küll. Lohelennust on halvem aga siiski loetav raamat. Mulle selle tüdruku hingepiinad küll südamesse ei läinud parimad kohad raamatus olid vist need kus oli paraleere lohelennu ja veel tõlkimata/ilmumata dragonquesti vahel. Armas muinasjutt happy endiga. Siiski liiga lääge minu jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Jäi nagu parem mulje kui lohelennust. Tundus kuidagi reaalsemalt võetav. Ses mõttes, et kui oleks selline maailm, siis oleks tõenäoline, et nii käitutaks. "Lend" oli nagu vähe ebausutavam.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ütleks, et nii mõneski kohas on minu silmis liialdatud. Kui just mitte inimeste elu ja kannatustega siis just teksti pikkusega. Pärast seda, kui piiga Weyri viidi kippus asi kiiresti allamäge minema. Munade jaotamine, ok, see veel võis, kuid Ruatha noore isanda munast lohe välja ärgitamine lisas mingi hetk küll põnevust, et "miks küll ta ei tohtinud seda teha?", kuid üldiselt oma täieliku tekstist kõrvalekaldumise tõttu mõjus mõtetuna(pikal teel kindlasti tähtis, kuid selle tekstis sobimatu). Lõpp on imo liiga õnnelik. Neiu suudab ületada kõik saatuse heidetud katsumused ja siis mõne hetkega muutub tähtsusetust tüdrukust, kellele muusikat meeldib teha, suur ja uhke laulik, keda toetavad Lessa, Weyr ja isand Robinton(ja muidugi läheb õnnelikult ka daamil, kes kaotas oma lohe, hoolimata sellest, kui väga kirjanik oli seletanud, et üks ei suuda teiseta elada. Ei ole truudust päriselus - küll saab ka sellest raamatutes mööda hiilida). Mingi hetk hakkasin kahtlustama, et kas see tüdruk äkki ingel pole, kuna ausalt öeldes ei leidnud temas ühtegi halba külge - suurepärane muusik, heasüdamlik, häbelik(pidevalt üritas paremini käituda, kuna arvas, et kõiges on tema süüdi) jne. Ahjaa, Vanapapit kohtles ta halvasti, kuid samas - mis ajast hoolidakse vanades? Nagu ei hoolita invaliididest, kodututest, loomadest, kaevuritest, kes üritavad head olla, kuid on nati rohmakad ja mudu halva saatusega olenditest, ei vaja ju nemad kah sellises maailmas hoolt ega armastust(appike, käed saavad ju mustaks - pean kindlasti peast segi olema, kui loodan, et keegi vana inimestga hästi käituks ja nende vastu hea oleks ilma käsuta).

Noh, muidu on siuke tavaline seiklusjutt. Alles teine McCaffrey raamat, mida lugend olen, kuid nii paljukest oskan öelda nende kahe põhjal, et neid on meeldiv lugeda rahulikult tugitoolis istudes teed juues heas tujus, kuid mingit kurva lõpu taolist asja või läbikukkumise ei tasu otsida. Peategelasel tuleb vast paar õnnetust, kuid kõik juhib õnne poole. Tõepoolest vaid ilus laste muinasjutt. Kas tõesti vaid? Tegelikult tore muinasjutt, mida kõlbab ka täiskasvanutel lugeda. Ühesõnaga meeldis(meeldiv on lugeda mõnusat seiklusjuttu, mis tekitab oma olekus koduse tunde), kuigi ütlen, et kui oleks veel edasi kestnud ja peategelasel veelgi rohkem positiivseid jooni juurde ilmund oleks ma röökides üles karand ja raamatu vastu maad puruks peksnud. Õnneks nii kaugele ei jõudnud ja saab rõõmsalt 4 panna. Hea ajaviiteks.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Raamat oli põnev, vahva lastemuinasjutt. Pern ise üks põnev planeet, aga koht, kus tegevus toimus oli üpris mannetu. See munade jagamine oli just kuidagi üle kirjutatud, liiga pingutatud koht, et kuidas lohelapsed ja inimlapsed kohtuvad. Lihtsalt tobe.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Teine loheratsurite-sarja eesti keeles ilmunud raamat, kuid mitte esimese osa otsene järg, vaid uue alamsarja avaosa. Keskseks tegelaseks on üliandekas plikatirts nimega Menolly, kes üritab läbi raskuste tähtede poole ronida. Ei ole vist eriline paljastus, kui lisada, et lõpuks see tal ka õnnestub. Lihtne ja loogiline. Kui eelmine raamat mulle pigem meeldis, siis käesolev teos pigem mitte. Tegu on ilmselgelt noorsookirjandusega ja mitte kõige parema. Autor on unustanud ühe tähtsa asja seda raamatut kirjutades - lapsed pole lollid. Aga see on ainult minu subjektiivne arvamus, sest 1999. aastal pälvis proua McCaffrey Margaret E. Edwardsi nimelise auhinna oma panuse eest teismeliste kirjandusse. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kairit

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles