(romaan aastast 1991)
Kõigepealt pean vähemalt selle sarja koha pealt võtma tagasi oma trükimusta mitte kannatavad sõnad Varraku solkiva avaldamispoliitika koha pealt. Dragonflight (Lohelend) oli loetav ja Dragonsong (Lohelaul) kah suht talutav, juba klassikalise triloogia teise osa puhul (Dragonquest) ei ole eesti lugeja midagi kaotanud, kui seda niipea ei ilmu ja käesoleva raamatu puhul oleks maailma ulmekirjandus ainult võitnud, kui seda olemas ei oleks.
Teate - see on väga loll raamat. Positiivset niipalju, et ilmselt pole ma midagi kaotanud pool tosinat raamatu vahele jättes - noh, Jaxom on abiellunud ja lapsed saanud ja muidu kõva pealik, Felessanist on F`lessan saanud ja paneb ka, muu seltskond on suht sama ja sama koha peal. Lõunamandril on leitud Landing (ehk siis esmase maandumise koht), sealt kaevatud välja täiesti töökorras tehisintellekt, kelle peamiseks prioriteediks on Niitide hävitamine - ja nii ta seda siis tegema asub, üritades feodaalühiskonda paari aastaga tööstuslikuks pöörata. See, kuidas see toimub... noh, Harrisoni "Surmailm 2" on selle koha pealt pea ja õlgade jagu üle... ei võib lausa varvastele tõusmata pähe lasta... ja nalja saab. Tädi Anne on aga kirjutanud veel surmtõsiselt ka ja see on lihtsalt hale. Ah jaa, paarikümne aastaga on keegi kaastundlik fänn võtnud vaevaks talle seletada midagi kosmoloogiast, nii et mõni asi on ka aktsepteeritavalt loogiliseks läinud - Niidid ei tule enam mitte Punaselt Tähelt, vaid tolle planeedi elliptiline orbiit nö kisub need kaasa kohalikust Oorti pilvest. Niitide nuhtlusest lahtisaamiseks tuleb pisut muuta Punase Tähe orbiiti, selleks sobivad senimaani orbiidil kükitavate suurte tähelaevade (millega inimesed Pernile saabusid) mootorid, mille antiaine tuleb õigel hetkel plahvatama panna. Ja nii ongi seal kõik läbisegi - lohed ja tähelaevad, tehisintellekt ja puust vankrid, keegi üritab kohalikust materjalist skafandreid teha ja keegi saboteerib kogu üritust. Lõpuks kõik õnnestubki, aga abiks tuleb taas võtta ajarännud.Kõigepealt nõustun ma taas tagantjärele mitme isiku poolt väljaöeldud arvamusega, et lohed ja tähelaevad ei sobi kokku (kuigi toodud põhjendusi mitte - "lohe on ikka nagu püha olevus" ei ole minu jaoks argument; ent "kuipalju erinevaid teid on sarnase tulemuse saavutamiseks!", nagu ütles Kõnelev Koer Simaki "Libainimestes"). Õigemini ei sobi kokku feodaalühiskond ja tähelennutehnika - ja tädi Anne ei ole suutnud mitte kuidagi nende vahel laiutavat tühikut kinni lappida. Ma ei usu ühtki sõna, mida ta kirjutab kohalike ja arvuti suhtlemisest, see oli lasteaia tasemel ja mul oli lausa valus, kui seni vaid algeliste riistadega kraapinud ja nühkinud tüübid korraga terminale kokku panema hakkasid ning lennult command mode`is koodi kirjutasid. Ja siis muidugi need ajarännud - no on ikka lihtne maailma muuta, kui sa saad teha suvalisi muutusi suvalisel ajal! Kui ajarännud on ühe-kahe privileeg ja sellel ei ole mingit erilist tausta, on tegu faabula küündimatusega. (!!!) Shit - täna jooksis kõik fucking puntrasse, aga teeme siis eile ühe muutuse... See on vist üks tavakirjanduse eelis - sa ei saa kirjutada, et "tegelikult ma tahtsin tegelased hoopis sinna välja vedada, nii et lepime kokku, et minevik oli hoopis selline: ..." - niisuguste ajunõtruse ilmingute peale saadetaks autor koju järele mõtlema. Ja siis see lõpp - kuidas arvuti end välja lülitab, teadustades vaid surevale Robintonile, et "tema töö on tehtud"... Esiteks pidi masin teadma, et vanamees on suremas, nii et on vaid julm ja kasutu vahetult enne seda end purki panna, teiseks hakkas ta piiblit tsiteerima, mis tähendab selgelt, et autori jaoks (vähemalt seal teoses) Tehisintellekt = Jumal. Edasi pole enam kuhugi minna...
Nii et millega siis kokkuvõttes tegu - õhkõrna SF-taustaga fantaasialugu, milles veel põhjus-tagajärg seos (ehk siis sündmuste loogiline järgnevus) kah perse keeratud. Rämps.
Ei tea kas autor ise ka tahtis vana threadi juurde tagasi pöörduda - arvestades seda, kuidas lugu lõppeb
Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.
Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".
Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.
Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.
Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
