(romaan aastast 1978)
Valge Draakon on Jaxomi Ruth, üks äärmiselt tark ja võimekas elukas, kellel eriline suhe eelmises Perni raamatus mängu tulnud tulisisalikega. Ruth on unikaalne draakon, erinev kõigist teistest Perni rohelistest, pruunidest ja kuldsetest liigikaaslastest. Muidugi pole kerge olla ainus omataoliste seas...
Pärast tegelasi kompivat ja kirjeldavat algusosa jõutakse raamatus peamiste sündmusteni, mis seekord hõlmavad müstilise Lõunakontinendi saladusi. Selgub mõndagi uut Perni ajaloo kohta, näiteks ka see, mil moel inimene sellele planeedile üldse sattus.
Valge Draakon on ladusalt ja loetavalt kirjutatud seiklus, mis ilmselgelt omas zhanris kõrgel tasemel. McCaffrey puhul on ehk pisut häiriv tema mõnetine vanamoelisus - Jaxom püüab küll natukene mässata, kuid varsti tuleb "mõistusele". Ja pälvib ikkagi hierarhias kõrgemal olevate austuse. Armastuslugu on muidugi puhas Hollywood.
Aga meeldiv lugemiselamus. Loodaks kunagi ka eestikeelsena näha.
Natuke rohkem oleks tahtnud teada ikkagi, miks on see loheteistsugune. Millest selline mutatsioon tekkis? Minu meelest eivihjatud raamatus ka sellele, et minevikus oleks taolist lohetesinenud. Olid ainult tegelasteomavahelised arutlused - ainult arvamused.
Väga huvitavalt oli arendatud inimese ja lohe suhet. Muidugi tulebiga uue raamatuga nüansse juurde - kirjanikul areneb mõte edasi.
Natuke küsimusi tekitas see, et kuigi pidevalt hoiatati, mida koledatkõike juhtuda võib, kui kogenematu ratsur ise üritab vaheleminekuära õppida. Kirjeldati aga vaid ühte lugu, mis ka halvasti lõppes(keegi mees maandus kuskil rinnuni kaljus - hopefully oli see ikkasiin raamatus :). Ajaloo jooksul oleks kindlasti rohkem selliseid asjujuhtunud.
Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.
Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".
Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.
Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.
Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
