Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

P. C. Jersild

14.03.1935-

Teosed

· Orson Scott Card ·

Children of the Mind

(romaan aastast 1996)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
1
4
3
0
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (10)
Milady

See raamat oleks võinud olemata olla. Children of the Mind on täielik segapudru. Card pole viitsinud oma ideid läbi mõelda ega ka neid mingisse vähemalt pealiskaudselt selgesse vormi panna. Õieti polegi see romaan, lihsalt üks stseen järgneb teisele ilma mingi arusaadava mõtteta, üks liiga pikk vestlus järgneb teisele, jutlustamist jätkub kõikjale. Jah, Cardil on mõned kenad ideed, ja mõned stseenid on värvikad ja haaravad. Üldiselt meenutab raamat aga kaltsuvaipa. Sisust on raske rääkidagi, aga muuseas teevad etteaste noored, uuesti ellu toodud Peter ja Valentine, tavaline hulk geenius-lapsi (põhiline neist on Hiina päritolu Wang Mu), mitmed grupid teadlasi ja muidugi Jane, kelle olemasolu on seekord ohus, jne. jne. Ah jaa, planeet Lusitaniat (tuttav Xenocide'st) tahetakse hävitada ja lisaks on veel descolada-viirusega vajalik midagi ette võtta. Nagu ameeriklased ütlevad, "there is a kitchen sink somewhere there too." Lugeda võite, kui Enderi fännid olete, kuid kardan, et nii mõnigi võib olla sügavalt pettunud. Mulle tundub, et Card kirjutas selle romaani ainult selleks, et raha teha.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Ruumet

Nii hull see raamat ka ei ole, kui Milady arvustab. Minu meelest oli see siiski päris hea kokkuvõte SftD ja X sündmustele, kuid seekord hakkas häirima hoopis sündmuste üheülbalisus. Kui ikka neljas raamat on sama stiiliga kirjutatud nagu 2 eelmist, siis muutub lugemine liiga rutiinseks.
Teksti loeti inglise keeles
Lupus

Mõttetu raamat. Loe mu arvamust `Xenocide` juurest, kõik halb kehtib ka selle kohta.
Teksti loeti inglise keeles
Pioneer

Neljas osa seeriast viis kenasti otsi kokku. Olles eelmised kolm seeriat läbi lugenud, oli see päris hea lõpp. Sündmustik on kiirem kui eelmistes kahes, kus see veidi venima kipub. Erilisi üllatusi ta ei paku, kuid mõnus lugemisvara sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Enderi perekonna sisene põdemine jätkub. Peale pikka jahumist ja mõttetut sebimistleitakse algusest peale ilmne lahendus lähenevaLusitania laevastiku pseudoprobleemile. Peatükidalgavad mõttetute tsitaatidega eelmise osa ühelt peategelaselt..

Kergelt huvipakkuv on tühjast kohast tekkinudnoore Peteri ja tema õe identiteediprobleem.

Üldiselt: no kaua võib..
Teksti loeti inglise keeles
x
Kairit
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Kairit

Siin tausta on igaüks kenasti avanud ja see mulle meeldis ka. Aga mitte ei meeldinud üks järjekordne raamat erakordselt jobu peategelasega, kes ei tea, mida ta tahab ja ei hakkagi teadma. Nojah, mitte et meist igaüks täpselt teaks, kes ta on ja kuhu läheb, aga... selline hall kuju ei äratanud mingit huvi, olgu tal siis paunas kasvõi marssalikepike...
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Selline paras naistekas, pakitud ulmelisse "ümbrispaberisse". Et ta ladusalt loetav oli, on tema pluss, samas aga häiris liigtuttavlikkus... justkui oleks autor mõne parema kirjamehe pealt maha kirjutanud.

Tegemist on siis järjekordse kurja viirusega, mille eest inimkond (täpsemalt- selle parem osa) põgeneb taas kord kena kindla kupli alla, jättes väljasolijad saatuse hooleks, nagu alati. Teadlased ja meedikud töötavad ravimi leidmise nimel, kuid neil pole eriti edu. Rahvas on haaratud paanilisest hirmust nakatuda, ning isegi võõra inimesega rääkimine, rääkimata tema puudutamisest, ei tule kõne allagi. Aeg-ajalt viskab mõnel sihuke elu üle või läheb muidu lolliks ning lõikab seepeale mõnel kaaskodanikul kõri läbi või muud jubedat. Üldisele paranoilisele käitumisele aitab see muidugi kaasa.

Peategelane on imeilus noor neiu Twila Grimm, kelle organismi eripära on ta teinud meedikute huviobjektiks. Asjad hakkavad liikuma hetkest, mil üks noor meesteadlane Twila suhtes huvi üles näitab. Üks liigutus viib teiseni ja varsti hakkab Twila taipama, et temaga manipuleeritakse ilma tema teadmata ja muud koledat. Muud paremat ta teha ei oska, kui joosta minema, ebaturvalisse keskkonda "väljaspool".

Autor hoiab oma kangelannat väga ja hoolimata Twila kehvast ettevalmistusest iseseisvaks eluks, ei juhtu temaga midagi halba. "Väljaspool" elab ka kenake hulk noori (kuid mitte ilusaid) inimesi, kelle eluiga piirdub maksimaalselt 20 eluaastaga, siis nad surevad viirusesse. Nende eesmärk selle lühikese aja jooksul on võimalikult palju lapsi teha ning erinevate noortekampade vahel korralikke sõdu maha pidada. Lõpuks jõuab Twila mägedesse, kus elavad endale mõistliku ühiskonna loonud tegelased. Seal saabki Twilast-süütukesest päriselt naine ja seal valmib ka tema kättemaksuplaan.

Ahjaa, lõpp on õnnelik... niivõrd-kuivõrd.

Soovitan lugeda unejutuks. Segavaid mõtteid küll ei tekita;)
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

See Howard`i dünastia alguse lugu oli muljetavaldav. Aga see ringikolamine mööda võõraid maailmu... noh, oli kah. Tegelikult oleks oodanud mingit sorti teema edasiarendust, aga selle asemel ootas koloniste-vaesekesi koju tagasipöördumine. Väike pettumus, noh.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Liisa kommentaari lugedes hakkasin mõtlema, et äkki on mul mingi kiiks. Sest meessoost arvustajad näivad teost hindavat suhteliselt kõrgelt;) Ja mina ka;)

Minu jaoks kirjutas RAH ajast, inimestest ja suhetest. Mitte seksist. Sest- RAH maailmavaade võiks näida lootusetult moraalilage- aga mõelda vaid, kui palju on võltsi ja valet meie ühiskonna poolt soositud hoiakutes, käitumises, tegudes. Ja kes suudaks tänapäeval armastada kedagi just sellisena, nagu ta on?
Väga meeldis ka teose ülesehitus, kus üksikud novellikillud olid sobitatud taustsüsteemi ja täiendatud aforismidega.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

Kui "Enderi mängu" lugedes oli võimalik unustada, et jutt käib lastest, siis "Enderi varju" puhul ei õnnestu see kuidagi. Beani füüsiline ja vaimne võimekus oli niivõrd ülevõimendatud, et hakkas vastu iga kandi pealt.
Ei meeldi sellised paralleelteosed, mis püüavad alusraamatu sündmustikku igatpidi seletada ja seletada, lugeja enda mõtetele ei jää siis üldse ruumi... Raamatu ladusus oli tema ainus voorus, kui seda poleks olnud, võiksin vabalt ka "ühe" panna.
Teksti loeti inglise keeles
Kairit

"Naiste maailma" teemat on käsitletud palju, nii õnnestunult kui ka ebaõnnestunult. "Värav..." on üks õnnestunud näide ja huvitav ka selle poolest, et kui paljud teised samalaadsed üllitised on üles ehitatud konfliktile, mis antud maailmakorra purustab ja vähemalt osaliselt selle ebaefektiivsust tõestab, siis Tepperi maailm jääb püsima hoolimata tegelaste pingutusest midagi muuta.
Natuke kripeldama muidugi jäi, et kuidas sellises ühiskonnas masside juhtimine ikka nii lihtne oli. Ei saanud ei naised ega ka mehed aru, et nad on süsteemi ohvrid... isegi igasugu hälbed, nagu mustlased ja rändnäitlejad, olid range kontrolli all. Vähemalt see isside valik sündivatele lastele, iga vähegi loogiliselt mõtlev emme oleks seda pidanud ju taipama, või kuidas?
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(
Teksti loeti eesti keeles
Kairit

Ärge seda küll lugege! Mõte iseenesest on ju hea olnud- kirjutada üks raamat Perni- sarja ühe peategelase Robintoni elust. Aga ülesanne on ilmselgelt üle jõu käinud. Robinton oli üks ütlemata meeldiv inimene ja kohutavalt hea südamega, väga andekas, samuti töökas ja tark. Et lugejal niivõrd positiivse tegelase seiklustest lugedes igav ei hakkaks, on McCaffrey oma lemmiktegelasele igaks juhuks igasuguseid katsumusi ette kirjutanud- raske lapsepõlv ja lähedaste kaotus ja puha... Autor liigutab inimesi nagu malenuppe, aastad peategelase elust mööduvad kui linnutiivul, sündmused kuhjuvad üksteise otsa, kuid mitte ühessegi neist pole süvenetud, jääb vaid kuiv ja kiretu logiraamat. Tagatipuks pole autor hoolinud sellest, et tema eelmised (ja palju paremad) raamatud lugeja silmis kannatada saavad, kui ta sokutab Robintoni pealtvaatajaks või osaliseks sinna, kus tal eelnevates lugudes mingit osa polnud. Ilmselt peaks see lugejale aimu andma sellest, kuivõrd olulise tegelasega ikka Perni-sarja seisukohalt oli tegemist, aga jätab hoopis mulje, et autoril nagu poleks enam hästi meeles, mida ta enne kirjutas…
Teksti loeti inglise keeles