Kogumikku korjatud juttude valik eeldab päris head orienteerumist angloameerika ulmes, olgugi, et neli teksti on näiteks saanud "Hugo", oleks ka auhinnalistide alusel koostamisel võinud lõpptulemus olla hoopis kehvem. Enamik jutte on pärit viiekümnendatest, s.o. minu meelest ühest tulemuslikumast perioodist ulmekirjanduse ajaloos, kõik lood on võrdlemisi konventsionaalne SF ja kõik autorid on mehed.
Mis veel silma torkab? Enim on esindatud Asimov, Heinlein ja Simak. Kõigi kolme puhul on valitud üks autorile tüüpiline tekst (Asimovil 2) ja teine ebatüüpiline. Et Asimovile tüüpilised jutud eriti tugevad pole, on paratamatu. Samuti on koostajal hea nina olnud Andersoni, Bradbury, Sheckley, Aldissi ja Leinsteri mahukast loomingust esindustekstide leidmisel. Sturgeoni jutt on pigem ebatüüpiline, Keyes midagi muud sisuliselt polegi kirjutanud, samuti M. King, kelle tekst kogumikus on selline võluv juhuslikkus.
Kõik võib muidugi olla palju lihtsam ja ei oleks midagi toredamat sellest, kui Ain Raitviir mõne tulevase Estconi aukülaliseks kutsutaks. Rääkima, et mis asjaoludel ta (bioloogiadoktor, mitmete (populaar)teaduslike raamatute tõlkija ja/või toimetaja, kuid siiski põhimõtteliselt kirjanduskauge inimene) üldse ulmet tõlkima ja toimetama sattus (Raitviir on paljuski vastutav ka kunagises "Horisondis" ilmunu ja Asimovi robotijuttude eesti keelde jõudmise eest).
Raamat on siiani etalon eestikeelse ulmeantoloogia koostamisel, kuigi, aus olles, ei lasunud sel ajal koostajal kohustust võtta ühendust autorite või nende esindajatega avaldamisloa hankimiseks ja autoritasu ülekandmiseks.