Dan Simmons

Taoline ettekujutus inimkonna arengust - kuidas ületatakse tähtedevaheline tühjus - on minu jaoks väga huvitav ja paeluv.

Üllatusi oli piisavalt - ja enamikku neist ei arvanudki ma ära! Kuigi tagantjärele - vihjeid oli küllaga, aga sel hetkel oli jutul suur tempo sees ja ei suutnud selle kõrvalt eriti aimata pööranguid.

Kuna see oli esimene 4 raamatu seast, mida lugesin originaalkeeles (ei jõua ju ära oodata, millal lõpuks see ka maakeelde jõuab, uudishimu!), siis oli huvitav oletada, millise ingliskeelse termini taga tuttavam eestikeelne termin võiks olla. Andis põnevusele ehk üht-teist juurdegi.

Teine häda tuleneb mitte romaanist endast, vaid sellest, milliste vahedega sarja osad eesti keeles ilmusid. Esialgu ei tahtnud tegelased ja varasema sündmustiku üksikasjad kuidagi meenuda ja hetkeks tekkis isegi tunne et peaks asja pooleli jätma ja kõik eelmised osad uuesti üle lugema. Õnneks läks see tunne esimese sajakonna lehekülje jooksul siiski üle.

Aga olgu nende puudustega kuidas on, romaani voorused (mida eespool on juba küllaga loetletud) kaaluvad need kuhjaga üles. Omalt poolt lisaksin veel, et mulle kangesti meeldis, kuidas Simmons oli TehnoTasandi alguse tänapäeva paigutanud. Näiteks siinvõib igaüks isiklikult tutvuda esimeste TM`dega, keda mainitakse romaani eestikeelse väljaande leheküljel 350. Digitaalne evolutsioon on alanud! :)

Negatiivse poole pealt jäigi sellest loost meelde see meeletu nämmutamine, mis algas Rauli saabumisega T`ien Shanile leheküljel 317 ja lõppes sealt lahkumisega nii umbes-täpselt kakssada lehekülge hiljem... Ei istunud mulle see planeet ja selle budistliku olustiku kirjeldus. Isegi Tehnotasandi tekkimise lugu sumbus selle vahu sisse ära.

Teisalt, positiivse külje pealt väärib esile tõstmist just seesama argumenteeritud selgitus, miks tekib "paha", parasiteeriv tehisintellekt. Muidu vast ei usukski...
Samuti oli hea idee, et inimesed ei peaks maailmaruumis uute maailmade leidmisel neid elu eest maasarnastama vaid võiksid pigem ennnast geneetiliselt moondada, et "võõrastes" maailmades kohastuda.

Kokkuvõtteks, igati hea sari, kuid sarnaselt Antsuga leian ma, et siinkohal võiks punkti panna ning loodetavasti järge (või eellugu) ei tule.

sama asja kohta võib öelda ‘autor on mõned otsad lugejale mõtisklemiseks lahti jätnud’ või siis ‘autoril on kadunud ettekujutus, mida kokkukirjutatud jamaga peale hakata’. kumma kasuks otsustada, on suuresti subjektiivne ja ma ei hakka salgama, et mulle tundus õige pigem see teine. sest autoril on õnnestunud enda, jutustajaisiku(te) ja tegevuse vahele tekitada just selline (postmodernistlik?) nihe, mis mulle suuresti närvidele käib. hea küll, on reljeefseid sündmusi ja tundeid, aga mulje rikutakse ära miskite mõttetute paugutamistega või siis kümnete lehekülgedega, mis täidetud filosofeerimisele pretendeeriva lobaga. ning mida kuradit on peale hakata kõiketeadvate, kõikjalviibivate ja peaaegu et kõikesuutvate kangelastega? ei muud, kui paigutada nad keskkonda, kus nende omni-omadused ei töötaks. ainult et loogikat pole teosest mõtet otsidagi.

kasutatud võtted on tõsitüütud. see, kuidas oleviku ja mineviku eristamise miskil hetkel ununeb. vaatepunkti hüplemine, mille põhjendatus jääb küsitavaks. palju mõttetuid planeete, palju mõttetuid kõrvaltegelasi – ehh, see käis lausa spegiaalselt närvidele, kui on pool lehekülge nimesid ja ‘ning veel viibis seal umbes nelisada olendit’. kusjuures järgmisel hommikul saavad nad jälle kokku, jälle need nlikümmend nime koos tiitlitega.

kaks köidet endymioni kahjustasid oluliselt head muljet, mis oli jäänud hyperionidest. need avaköited intrigeerisid ju küll – et mida on autoril öelda, kui ta kord juba nii mastaapsed dekoratsioonid on üles seadnud. magu selgus, ei olnud tal öelda midagi.

Dan Simmons on mees, keda paljud loevad elavaks klassikuks ning "Hyperioni Cantose" sarja viimane osa "The Rise of Endymion" ainult kinnitab seda.

Lugu hakkab pihta in medias res: Raul Endymion, romaani nimi ja minategelane istub pahuralt Schrödingeri munas, mis on teatavat sorti eksootiline ja psüühiliselt piinarikas hukkamisvahend. Endymion ise pakub nõnda veidra vahendi selgituseks välja võimalust, et surmalemääratud mehena võib ta äkki midagi vajaliku välja lobiseda kuna kaotada pole ju midagi. Kõik on väga valesti läinud ja enam-vähem kogu raamat selgitabki mis on valesti, miks on valesti ja kuidas ta sinna munasse sattus.

Mõnes mõttes tühistab see lugu osaliselt eelnevates Cantose osades räägitu tehes seda õnneks nõnda, et kokkuvõte on rahuldustpakkuvam ja rohkem terviklikum. Selgub, et suur osa varasemast loost on kantud vaatenurgast kus ei lugejal, ega jutustajal pole täieliku pilt sündmustest, samuti toetuti paljuski faktidele, mis tegelikkuses osutusid valedeks.

Nagu eelnevateski Cantose osades on läbivaks teemaks inimkonna eksistentsiaalsed probleemid, kuhu on lisatud ka viimase loomingu -- tehisintellektsi kasvu ja olemisraskused. Mis tähendab olla inimene? Kus me oleme ja miks me oleme on tõenäoliselt kogu loo võtmeküsimused.

Nagu näha on suur osa loost filosoofilis-religioosse taustaga ja Simmon ei proovi seda ka varjata. Loo ühete võtmetegelast Aeneat võrreldakse viimase vastuseisut hoolimata messiasega ning seda täiesti põhjendatult. Viited erinevatele usunditele on samuti liiga ilmsed, et neid ignoreerida. Tehisintellektide olemus ja ambitsioonid põimuvad samuti kogu selle teemaga üsna sujuvalt. Ning loomulikult on platsis ka tundmatud suurused, ked Aenea kutsub "lõvideks, tiigriteks ja karudeks".

Kogu lugu on üles ehitatud vanade heade kosmoseooperite võtmes. Külastatakse ohtralt erinevaid planeete ja kohtutakse veidrate tegelastega. Ometi erinevalt mõnedest muudest sama žanri lugudest ("Tähesõjad" näiteks tulevad kohe meelde) ei teki hetkekski tunnet, et kogu teadaolevas universumis eksisteerib vaid käputäis tegelasi, kes siis vahetpidamata erinevatel planeetidel juhuslikult kokku põrkavad. Kuigi sellest pole ka selles raamatus täielikult mööda saadud on õnneks mängus terve hulk ettekuulutusi ning tulevikunägemusi -- ükski kokkusaamine pole juhuslik, vaid doominokivikeste näiliselt sujuv järjestikune langemine on aastatepikkuse paigutustöö tulemusena saavutatud.

Ometi ei ole muidu peaaegu veatu lugu ka ilma miinusteta: osa sündmustearenguid tunduvad olevat pingutatud ning oleks justkui soovinud areneda sootuks seises suunas, palju on lõpuni läbimõtlemata kohti ning kasutamata (väärkasutatud) võimalusi. Viis tuleb ainuüksi loo toore võimsuse tõttu ning on suure ja pika miinusega.

Muidu kummitavad viimast romaani samad puudused, mis teist ja kolmandatki ja lugupeetud kaasarvustajad on neile ka ülal tähelepanu juhtinud. Et siis minategelane käitub kohati nagu Mehhiko seebika kangelane, kõiksugused rusikavõitlused raudinimestega võiksid ära jääda ja üleüldse kipub jutt Universumit koos hoidvast armastusest pisarakiskujaks. Omalt poolt lisaksin veel sarjale tüüpilise loogikavea - kui Siduva Tühjuse kaudu sidepidamine oli Tasandile suletud, siis mille kaudu üle sadade planeetide laiali pillutatud ristikuju-parasiidid omavahel suhtlesid, kui Tasandi "füüsilised elemendid" neisse paigutati...? Veel on näiteks huvitav küsimus, et kui tüdrukut piinati selleks, et teda keldrist minema siirduma panna ja siis kõiksugu aparaatidega seda protsessi jälgida, siis kas sama ei oleks võinud olla ka Schrödingeri kassipuuri eesmärk? See võimalus ei tule muidugi pähe kerge intellektipuudega peategelasele, kuid paistab, et mitte ka autorile.

Plussi poolele võib kanda veel paar suurepärast üksikstseeni. Esimene on õhuookeanis hiigelpilvede vahel enne tormi ja peategelase allaneelamist. Teine on siis, kui peategelane äärepealt tellingutelt alla kukub. Need neli või viis lehekülge on puhas kuld. Ülejäänud 730 kohta sama väita kahjuks ei saa...