Kristjan Sander

Sanderi jutu põhiline viga seisneb igavuses ja jubedas keelekasutuses. Jutt hakkab juba alguses lohisema kõiksugu ülevõimendatud militaristlike ja pool-poliitiliste teemadega, mis ei taha lõpuks tervikusse kuidagi sobida. Ideed on väga halvasti lahti kirjutatud ja rahuldavat lõppu pole ollagi. Viitsisin selle jama läbi lugeda ainult selle pärast, et autor valdas õige pisut seda huvi ülevalhoidmise kunsti. Aga siiski mitte piisavalt, sest juba loo alguses lasin silmadega tüütutest heietustest üle ja keerasin järgmise lehekülje.

Teine häda on kirjutamise endaga. Mingi stiilipuhtus on olemas, aga see stiil on tuim ja... igav -- see on õige sõna! Kõige rohkem häiris see, et autor ei viitsi oma tekstiga tööd teha. Sõnakordusi pole viitsitud isegi sünonüümidega asendada, et tekst ladusamana tunduks. Kolmandik lauseid on nii kohmakad, et kohati on lausa ebameeldiv lugeda. Ühtlasi on see ka kivi toimeteja kapsaaeda, kuid peamiselt on autor ikka ise süüdi. Halb on juba üksnes see, kui eesti keeles kasutatakse järjepidevalt enneminevikku, mis kõlab a´la "polnud olnud" ja "ei olnud tahtnud" ja seda lõik lõigu järel. Ma saan aru, et enneminevik on me keeles olemas, aga paraku mitte nii laialt kasutatav nagu inglise keeles. Ka tõlgete puhul piirdutakse enamasti lihtminevikuga, va juhul, kui kaks erinevat minevikku esineb ühes lauses. Terved lõigud enneminevikus meenutab vaid halba tõlget. Tegelikult ajab lihtminevikuga kenasti läbi, kui seda pikalt tegema peab.

Miks ma nii karm olen? Väga lihtne: lugu on pikk ja ma raiskasin hea elamuse lootuses terve tunni, teiseks, see on ilmunud paberil. Kui Algernonis võib veel mõne asja kohal silma kinni pigistada, siis raamatu puhul ma seda ei tee. Selle eest käisin ma raha välja ja seega ootan kvaliteeti. Ja kolmandaks, Sander on kuulus oma halastamatu kriitika poolest, pluss see, et ta on kirjutanud väga õpetliku loo kirjanike-hakatistele, kuidas kirjutada head ulmet. Kõik see kokku loob mulje, et mees teab mis teeb ja teeb seda märkimisväärselt paremini. Vähemalt selline mulje ja ootus on mul aja jooksul tekkinud. Paraku pean nüüd tõdema, et Sander näol on tegemist lihtsalt tühi-kargajaga.

Midagi positiivset ka siia otsa: Meeldis stseen võitlusest aknaraamiga.

On näha, et tekstiga on vaeva nähtud (kui lõpuosa välja arvata), teostus jätab siiski mõnevõrra rabeda mulje. Lisaks kangastub üle lause ilmne eeskuju, Strugatskite "Väljasõit rohelisse".

KS esindab koos Veskimehega eesti ulme tehnitsistlikut poolust. Mis aga paistab iga laekunud jutuga üha selgemaks saavat, on asjaolu, et KS-il puudub seejuures absoluutselt oma nägu. Praktiliselt iga tema teos on kellegi jäljendus või hommage. Ja karta on, et erinevalt teistest puudujääkidest, mis autoril olla võivad, on oma näo puudumist kõige raskem millegagi varjata/kompenseerida.

P.S. Muide, mis isevärki maailmas (ja maal) see lugu üldse toimus? Mingi sotsialismi poole tagasi pöördunud NLiit?

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Täiendus aastal 2005: lugesin juttu uuesti ja leian et pean hinde kolmelt neljale tõstma. Igati mõnus oli lugeda seda Strugatskite laadis teksti ja ilmselt on ka minu eesti keelest arusaamine vahepealsete aastatega paranenud, sest mingit segadust peategelase osas ma seekord ei tajunud.

Mis stiili puutub, siis arvan, et abiks oleks olnud, kui autor kirjutanuks loo läbi minategelase – vähem segadusse ajavaid üleminekuid.

Niisiis, suuresti ilma erilise esiletoomist vääriva sisuta jutt. Ränk viga on lugeda seda enne magamaminekut, sest viimased 20 lk. läks mul umbes pool energiast ja tähelepanelikkusest vääramatu jõuga kinnivajuvate silmade lahtihoidmiseks. Võib-olla ka kolmveerand. Niivõrd hüpnootiliselt uinutav oli see segane töllerdamine miskis linnakeses, mingi jabur akendest sissevalguv pimedus ja lollakate nimedega tegelaste omavaheline jaburdamine, et seda jutustust võiks arvatavasti kasutada Uneinstituudis unetuse raviks. Iseenesest polnud paha lugeda, monotoonne hüpnootiline jutt ketras vaikselt omasoodu ja midagi kuskil krigisema ei hakanud, aga äkki oleks siin mõned teravad, üllatuma või ahhetama panevad kohad olema pidanud siiski.