Romaani "Vahejaam" on sageli nimetatud CDSi parimaks. Anyway sai ta parima romaanina ameerika fännide aastaauhinna "Hugo". Romaani peategelane on Ameerika Kodusõjast osavõtnu, kes raamatu sündmustiku käivitumise hetkeks on elanud c.125 aastaseks. Sellega on ta ka pälvinud CIA tähelepanu. Tegelikkus on veelgi komplitseeritum Enoch Wallace (nimi võib vale olla, lugesin vene keeles), on Galaktikalise Sõprusühenduse transpordijaama hooldaja. Sihuke vaikne ja diskreetne filosofeeriv töömees, kuulsus kellest on saja aastaga üsna kaugele kosmosesse levinud ning sestap on see Maal asuv vahejaam üsna populaarne. Kõik oleks endiselt kena ja rahulik, aga CIA aktiivne huvi on tekitamas mitmeid pingeid... Oeh, ei tahagi rohkem rääkida, pole sügavat mõtet, siis tuleks kogu romaani sisu juba ümber jutustada. Soovituseks ütleks, et eesti keeles ilmunud Simaki romaanidest, meenutab "Vahejaam" kõige rohkem "Härjapõlvlaste kaitseala". Mitte süzheelt, pigem just kirjutamislaadilt: sihuke rahulikult voolav ja samas üsna pingeline ning põnev. "Härjapõlvlaste" huumori asemel on selles romaanis ülevus ning selle sõna parimas tähenduses. Lummav on ka see, kuidas Simak otsekui läbisegi ja juhuslikult viib lugejat kurssi varasemate sündmustega... Ka on võrratud igasuguste erinevate kosmiliste rasside kirjeldused. Üsna mõtlikuks teevad lugemisel peatükid ülelüldise sõja lävel seisvast Maast... ning vastuoludesse vajuvast Galaktikast. Ja loomulikult Talisman - Galaktika Püha Artefakt. Soovituseks võiks öelda, et tegu oleks justkui jutustuse "Suur eesõu" (ek. antoloogias "Lilled Algernonile") teemade edasiarendusega. Aga siin pole see lihtsalt jutustuse romaaniks venitamine, pigem tundis autor, et midagi jäi ütlemata ning kirjutas uue teksti, mis on teiste tegelastega ning täiesti omaette seisev. Teema on üsna sama: lihtne ja tavaline inimene, kui Maa värav ja läbipääsuluba Kosmosesse. Noh, kui aus olla, siis esineb seesama mõte väga paljudes Simaki tekstides. Selles romaanis on see lihtsalt sedavõrd täiusliku lahenduseni jõudnud. LOE!!!

Teksti loeti vene keeles

Andri Riid

22.05.1998, kell 22:03

Konkurentsitult kõige rahulikum ja mõtisklusterohkem Simaki raamat, kus madistamiseks läheb alles 10 lk. enne lõppu ja sedagi ainult hetkeks. Eelkõneleja on kõik olulise ja vähemolulise juba ära öelnud, minupoolne hinne on neli pluss, mis kajastab seda et miskil täiesti suvalisel põhjusel edenes selle raamatu lugemine erakordselt vaevaliselt (aga mäletan ma teda hästi). Kuigi raamat on iseenesest kaunikesti stiilne ja ilus, härib siinkohal liigne sentimentalism ning naiivsus, mis igast otsast vastu vaatab.Et "Vahejaama" üsna üksmeelselt Simaki tipmisemaks teoseks peetakse... noh üsna ilmselt meeldivad minule kirjaniku hoogsamad teosed rohkem. See on siiski raamat, mille läbilugemise üle ma siirast heameelt tunnen. Noh on teatud raamatud, mida igal juhul lugema peab.

Teksti loeti inglise keeles

Arvi Nikkarev

21.07.1998, kell 02:30

Romaani tegevus toimub nn. “Simak country”-s, st. Wisconsini osariigis Millville’i linnakese lähedal. Selles teoses ilmnevad Simaki kirjanikuomadused kõige selgemalt: pastoraalses miljöös elab tagasihoidlikku erakuelu (nii näib!) maailma vanim inimene – Enoch Wallace. Tunnetele mõjuv romaan on väärt, et iga ulmehuviline ta läbi loeks. Paljude lugejate meelest on “Vahejaam” Simaki parim romaan. Teos võitis 1964 Hugo auhinna edestades Vonneguti “Cat’s Cradle”-it, Heinleini “Glory Road”-i ja “Düün”-i ajakirjavarianti. Millegipärast pean paremaks “Härjapõlvlaste kaitseala”. “Way Station”-ile siiski kindel 5.

Teksti loeti soome keeles

Indrek Hargla

18.01.1999, kell 12:14

Raamat, mis oleks võinud olla eesti keelda tõlgitud "Libainimeste ja/või "Libahundi princiibi" asemel. Tasemelt nesit kõvasti üle. Olen hindamisel raskustes, nelja ja viie vahel. Raamatu esimene pool on kindlat viis, hiljem läheb kuidagi liiga trafaretseks ja sentimentaalseks. Niisiis, on "jaamaülem" Enoch ligi sajandi Wisconsinis Milleville`i lähedal Galaktika vahejaama pidanud. Enoch peab päevikut, on teadmishimuline, aus ja kõrge moraaliga inimene. Igati eeskujulik tüüp, liigagi eeskujulik ühe romaanikangelase kohta. Enoch on ühe maavälise statistikasüsteemi alusel välja rehkendanud, et Maal läheb varsti jälle suureks sõjaks. Ja loomulikult elab ta kogu maailmavalu seal üksildases kolkas kõvasti üle. Siis hakkab kõik korraga juhtuma, CIA varastab ühe tulnuka laiba, paravõimetega kurttumm plika tõmbab Enochi konflikti naabritega, vahejaama plaanitakse Galaktika Keskuse poolt sulgeda, Galaktika ülienergia Talisman on kaduma läinud jne. Eriti kiidan raamatu algust. Simak hoolib oma lugejast ja ta tahab lugemise kergeks ja nauditavaks teha. Kui juba pihta hakkad, siis käest enam ei pane! Sügavamad mõtted tulevad alles poole pealt. Kuid Simak pole õnneks ka targutaja, oma maailmavalu elab ta välja kiirest ja konkreetselt. Raamatus on mitmed tähelepanuväärivaid ideid. Maailma ilu ja väärtust oskab kõige rohkem tunnetada inimene, kes ise maailmast praktiliselt äralõigatud ja elab erakuelu. Suurt sõda suudab Maal ärahoida ainult maavälise vaimsuseenergia sekkumine, ise on inimesed selleks liiga piiratud. Jälle tuleb välja autori põlgus linnaelau vastu ja tema maalähedus, Simak armastab loodust ja kõike seal leiduvat (jälle on mängus ka pesukarud ja penid!). Kompositsioon meenutab väga "Härjapõlvlasi" - Simak kuhjab igasugus detaile (mis nagu suhteliselt juhuslikult korraga ühes kohas ilmnevad) ja siis seob nad kõik puntrasse üheks hetkeks ja leiab sealt oma loo lahenduse ning moraali. Üllatusi on vähevõitu, kui iriseda kah. Ja muidugi on see väga naiivne lugu. Kujutan ette, et mõnel hard sf fännil on irve näol kui loeb, et maaima päästab mingi maaplika, kelle USA riigisekretär on rahv. konverentsile tarinud ja kes seal miskist helendavast vidinast headuseenergiat jagab! Kogu raamatu seos "Suure eesõuega" on muidugi olemas, ideestik on väga sarnane. Tegelasena on "Eesõue" Hiram aga palju usutavam ja mõnusam.

Teksti loeti vene keeles

Markko Meriniit

20.01.1999, kell 15:37

Lugu mehest, kes elab vaikselt ja suhteliselt tähelepandamatult, oma majas. Kõik oleks nagu korras, kui... mees ei näeks ikka sama nooruslik välja, kui 100 aastat tagasi. Loomulikult hakatakse aja jooksul selle vastu huvi tundma ning teda hakatakse jälgima. Vastust küsimustele see aga ei anna. Ühe valearvestuse pärast tekib mehel väike konflikt oma tööandjatega(kes kuuluvad loomulikult maavälise intelligentsi hulka) ja ta peab otsustama, kas jääda truuks inimkonnale või lahkuda maalt tulnukate juurde ning jätta maailm teadmatusse elust teistes maailmades. Lahendus siiski nii must-valge pole vaid leitakse mingi kompromiss ja... asi lõppeb rahulikult kuid nukralt.

Teksti loeti inglise keeles

Indrek Jentson

31.05.1999, kell 21:44

Liisa Vesik

5.07.2001, kell 22:50

Zurgutt

11.07.2001, kell 17:49

Taavi Kalju aka Ghilderich

11.08.2001, kell 04:39

Räägitakse, et "Way Station" on Simaki parim teos. Ning see romaan ongi hea, väga hea. Siin avaldub kõige paremini Simaki kirjutamisviis. Raamat on rahulik, sentimentaalne ning ehk vahest isegi naiivne. Aga see ei sega absoluutselt.

LUGEGE!!!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Ats Miller

21.09.2001, kell 16:38

Kogu oma eespool korduvalt mainitud naiivsusest hoolimata suurepärane raamat. Rahulik, köitev, mõjus. Aga "5" ei pane. Kui keegi tahab teada, miks, siis lugege Golikovi arvustuse viimast kuute rida...

Teksti loeti inglise keeles

Sander Vahter

21.08.2002, kell 09:13

Kristjan Ruumet

11.05.2003, kell 13:22

Kena mõnus lugemine, kuigi lõpp oli liiiiiiiga magus.

Teksti loeti inglise keeles

Riivo Mägi

13.05.2003, kell 16:48

Vägagi tüüpiline Simaki romaan, kergelt naiivne aga samas küllaltki haaravalt kirjutatud. Lõpplahendus oli liiga läbinähtav, kui juba Talismanist juttu tuli, siis pidi ta kindlasti maal leitama ja maa päästma.

Teksti loeti inglise keeles

Toomas Aas

11.04.2004, kell 22:43

Kunagi aastaid tagasi sai seegi teos Baasist loetud arvustuste põhjal oma isiklikku "kohustusliku kirjanduse" nimekirja lülitatud. Nüüd, kus ma ta ootamatult täitsa eestikeelsena raamatupoest avastasin, avaneski hea võimalus nimekirja üks linnuke juurde teha.

Aga. Paraku ei jätnud minule see teos nii head muljet, nagu eelarvustajatele. Kuidagi ei saa üle tundest, et Simak on vingest ja palju võimalusi pakkuvast teemast kergelt ja pealiskaudselt üle lennanud. Suur filosoofiline sügavus ja teaduslik tõepära ei olegi ilmselt kunagi Simaki taotluste hulka kuulunud, aga selles teoses ei ole ka midagi, mis nende puudumist tasakaalustaks, nagu "Härjapõlvlaste kaitseala" muhe huumor, "Libainimeste" tempokas action või "Nagu lilleke väljal" täiesti fantastiliste sündmuste tulevärk. Kui ma hakkaksin kellelegi Simakit soovitama, siis seaksingi nimetatud teosed siinarvustatavast kindlalt ettepoole.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

18.04.2004, kell 05:50

ega see ei ole õige koht simaki kõige parema romaani selgitamiseks, aga ei saa ka üle kiusatusest mainida, et mulle meeldis city rohkem. aga way station oli mul lugemata ning järsku tundus, et tahaks ühe õhtu veeta millegi heatahtliku või lausa südamlikuga. ja kuna ootused said õigustatud, pole ka hindes kahtlust. oli küll naiivne lõpp ja ega vahepealsedki arutlused Suurte Probleemide ümber palju paremad olnud, aga vahel harva võib inimene ju rõõmu tunda ka õnneliku lõpuga raamatust?

Teksti loeti inglise keeles