On mingi veider paralleelmaailm, mis meenutab meie oma, ent samas ka erineb sellest. Selle maailma üle valvavad reaalselt eksisteerivad kõrgemad jõud, inimeste hulgas on levinud müstilised võimed ja levinud on tavainimeste kummardamine imettegevate pühakutena, jne. Selles maailmas ajavad siis omi asju valdavalt gooti subkultuuri taustaga peategelased, kelle sugu ja seksuaalset kuuluvust võib esimese hooga olla raske kindlaks teha. Armuvad üksteisesse, võitlevad teiste üleloomulikke jõude omavate tegelastega, korraldavad keerulisi suhtedraamasid jne. Ehkki romaani tegelastel on valdavalt inglisepärased nimed (nt. Lucky, Gabriel) võib lugedes aru saada, et teose õhustik peaks pigem viitama autorile tuttavale Tartu metallistide/gootide ringkonnale-lumised talved, keldribaarid, paneelmajad ja eestlaslikult rohke alkoholitarbimine iseloomustavad romaani õhustikku väga hästi.
Veidi meenutab autori stiil Charles de Linti, ent ilma tollele omase sentimentaalsuseta, seda asendab siin küüniline huumor. Kodumaistest autoritest meenub enim vast Andre Trinity. Romaani esimene osa "Vajadus uskuda" meeldis mulle oma küüniliste suhtedraama-kirjeldustega rohkem, teine osa "Viimne puhkepaik" aga mitte niiväga. Kokku hindeks "3+".