Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Peter V. Brett ·

The Painted Man

(romaan aastast 2008)

eesti keeles: «Maalingutega Mees»
Tallinn «Varrak» 2010 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
5
0
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

kisub kõntsa poole.

ei, mitte nüüd nii hullusti kui Paolini või Stephenie Meyer, keda on väga raske lugeda üle kümne lehekülje. võrdluseks kodule lähemale vaadates, isegi Tamur Kusnetsit või Tiit Tarlapit on enne okserefleksi tekkimist võimalik hea mitukümmend lehekülge lugeda. Bretti puhul tekkis tahtmine raamat nurka visata alles kusagil kahesajanda lehekülje lähistel. just see võrdlus sundis lõpuni pingutama, et siis täie veendumusega tõdeda, et mis oli uus, polnud huvitav, ja mis oli huvitav, polnud uus.

fantasyga on alatasa see häda, et miskeid olendeid või nähtusi, mis autori jaoks lugu koos hoiavad, ei suuda ta pärast ära põhjendada. hea küll, kui on ikka hästi jutustatud, siis ma olen nõus uskuma, et ükssarviku tatt aitab paralüseerivate loitsude vastu või misiganes, aga antud juhul ma ei usu olevustesse, kes pimedusega maa seest välja poevad, päikese kätte sattudes aga kärbuvad ja söestuvad. veel vähem usun ma, et sellise orgaanikaga elukaid kannatab süüa. ning veel veel vähem, et maa peale joonistatud märgid neid elukaid kuidagi takistada saaksid. väiksem häda on selles, et kirjeldatud inimkooslused ikka eriti hästi ei saaks sel moel toimida.

sisust. kusagil - ja tervest maailmast saab ettekujutuse ilmselt alles kolmandas tellises - käib siuke värk, et tulevad öösiti deemonid ja panevad kõik nahka, mis ripakil. nende vastu saab maagiliste märkidega. inimesed on hädas, kuni tuleb Tarnija (Deliverer), kes kutsub vastu hakkama ja teeb seda nii tõhusalt, et deemonid enam ei tulegi välja. algab valgustuse ajastu, vohab teadus ja muu selline, aga mõne sajandi pärast tulevad deemonid jälle. selleks ajaks on inimesed juba unustanud, kuidas deemonitega käituma pidi, masohhistlikud usufännid peavad deemoneid ärateenitud karistuseks kõlvatu elu eest jne. nonii, raamat siis kolme andeka lapsukese täiskasvanuks saamisest kolmsada aastat pärast deemonite taastulekut. neile saavad osaks kõik äpardused, mis võimalik. deemonid panevad nende vanemad nahka või siis on vanemad nende suhtes äärmiselt mõistmatud. kui keegi on osav viiulit mängima, siis lüüakse iga vaevaga hangitud viiul talle pähe puruks ja nii edasi. kui on olemas deemonite vastu aitavad märgid, siis on vaja erilist imelast, tulemaks selle peale, et kui need märgid endale peale tätoveerida, siis on nagu suht ohutu ringi liikuda. romaani lõpuks peetakse tähtsusetus kolkakülas deemonitega lahingut, milles inimesed esimest korda jälle võitjaks jäävad. ma kardan, et järjed on tulemas. tehnika poolest oskab autor kirjutada küll, aga tundub, et eesmärgiks ongi olnud muinasjutu veeretamine, ilma et endal midagi öelda oleks.

Teksti loeti inglise keeles

Tegelikult täitsa kobe tükk.

Kogu see deemonite maast tõusmine ja inimeste öine elu ainult ward`ide taga oli piisavalt huvitav ja omapärane. Ma pole kunagi aru saanud inimestest, kes loevad fantasyt ja hakkavad seejärel, nägu punane, tatti pritsima ja füüsikaõpik peos tõestama, et lohed tegelikult ei püsiks õhus või päkapikkude ühiskond poleks elujõuline või miskit muud jaburust. Kuulge, see on ilukirjandus, eks ole, fantaasia ka veel... Ei ole mõtet seda meie maailma aastasse 2010 üle kanda ja mingeid tõestusi otsima hakata, kuidas kirjeldatud elukad oleksid tegelikult täiesti võimetud tegema seda, mida nad raamatus teevad. Ma ise ka seda "deemonite" maa seest, Core`st auruna tõusmist ja pinnal materialiseerumist üleliia just ei fänninud, aga ma ka ei raisanud eriti aega selle üle juurdlemisele.

Kusjuures, needsamad deemonid meenutasid mulle kangesti Jurassic Park`i dinosauruseid ja mõningad stseenid kus väiksemat sorti tuledeemonid kedagi taga ajasid oli minu meelest üks ühele Jurassic Pargi filmist, kus pahade rollis olid mingid raptorid.

Mis puutub The Painted Man`i, siis siin ma ei saanud midagi parata, et silme ette kargas momentaalselt kuri Darth Maul Tähesõdadest, ainult et selles romaanis oli ta positiivne. Üsna sarnane oma ebainimliku võitlusvõime ja tätoveeringute poolest.

Raamat ise oli aga üsna huvitav. Nagu eelmine arvustaja on märkinud, esimesed 200 lk. möödusid suht kiiresti, mille järgi aga hoog maha võeti. Lõpupoole hakati aga tempot uuesti kruvima ja mõningad momendid, mis pole ennem silma hakanud (naispeategelase kaua oodatud süütuse kaotus röövlite küüsi langemise ja vägistamise läbi näiteks) hoidsid pinevust üleval kuni lõpuni. Lõpus jääb kõik ilmselgelt pooleli ja tegelikult on teine osa ma ei tea mitmeköiteliseks planeeritud sarjast juba väljas.

Mõnus ajaviide. Ärge ainult lugedes seda kaasaegse maailmaga võrrelge, tegemist on siiski meelelahutusliku fantaasiaga.

Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates väga lobe lugemine. Autor oskab hästi ja põnevalt kirjutada ning konstrueeritud maailm ja selle eripärad on ka päris huvitavad. Minule meeldis ja julgen ka soovitada inimestele, kes hindavad mõnusat ja mitte üleliia pretensioonikat fantaasiakirjandust.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte, et ma terve raamatu lugemise aja oleksin vaimustusest oimetu olnud, aga lõppkokkuvõttes meeldis.

Okei, mingit "loogikat" pole ma kunagi fantasyst otsinud, ega hakka ka otsima... võib arvata, et enamik selle žanri austajaid (s.h. mina) on rohkem humanitaarsete kalduvustega ja ausalt pole mõtet ennast piinata tekstide lugemisega, mis ei meeldi... samahästi võiks nt. antiikmütoloogiat püüda "loogiliselt" analüüsida ja siis jõuda järeldusele, et see on otsast lõpuni räme praht, kuna miski selles kirjeldatu pole "loogiliselt" võimalik... aga see selleks.

Bretti maailm on suhteliselt lihtsalt üles ehitatud. Selles mõttes, et peale deemonite ja loitsumärkide muid maagilisi elemente siin polegi. Mingil hetkel mõtlesin lugedes, et ehk käsitletakse meie oma maailma postapokalüptilist tulevikku, ent tekstist võib siiski järeldada, et nii see pole. Ja siis on veel eri tsivilisatsioonid, mis deemoniohule erinevalt reageerivad-veidi meenusid Robert Jordani "Maailma silmas" erinevate sektide arusaamad õigetest viisidest Pimeduse Isanda vastu võitlemiseks.

Maailma kõrval on teiseks oluliseks plussiks tegelaskujud-kuidagi väga mitmetahuliselt ja sümpaatselt kirja pandud, oma tugevate ning nõrkade külgedega. Kui mingi hetkeni tundus, et kogu raamat võiks ainult Arlenist rääkidagi, siis lõpuks see mulje kadus. Ja noh, mis süžeesse tervikuna puutub, siis esimeste peatükkide põhjal kartsin järjekordset fantasyklišeede hunnikut stiilis "vapper talupoiss leiab lohemuna ja päästab maailma", ent õnneks see nii siiski ei olnud.

Tõlkest. Muidu hea, aga mis kuradi väljend on "silmad pulkas"? Ilmselt mingi släng, aga slängiväljendid sellistel asjaoludel tõlkesse küll ei sobi.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane. Üle hulga aja leidsin endas julgust võtta kätte fantasy-hõnguline üllitis ja seekord läks õnneks. Väga mõnus ja lahe lugemine. Kusagil esimese viiendiku peal vaatasin ka siinseid arvustusi ja pean jagama eelkirjutaja tähelepanekut "silmade pulgastumise" osas. Kui alguses mõjusid need kerge veidrusena, siis pärast eelneva arvustuse lugemist nad juba lausa kargasid silma. Ilmselt oleks siin pidanud tõlkija natuke rohkem vaeva nägema ja rohkem maakeelseid analooge leidma. Tervikmuljet see siiski ei rikkunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti väga hea ja lobe lugemine, ei nokiks klišeede ja varemkasutatud motiivide kallal. Meelelahutuseks ülimalt mõnus.Loodan siiski väga, et järgmises osas tõlkija Lauri Saaber loobub oma kinnisväljendi toppimisest igale poole ja leiab "pulkas silmadele" ka muid vasteid.Mind hakkas see häirima kolmanda korra järel ja kokku lugesin neid 38, vbl mõni jäi vahele. Kohati oli neid kaks ühel leheküljel, täiesti hulluksajav! Oleks raamat vähe kehvem olnud, oleks see lugemismõnu puhta ära nullinud.
Teksti loeti eesti keeles

Lobe ja köitev lugemine, hea meelelahutus ja oskaja käega kirja pandud.

Head asjad:
* raamatus ei esine ühtegi imetoredat ja suurepärast kultuuri või geograafilist piirkonda, kus kõik üksteist austavad, valitseb ideaalne demokraatia, mehed ja naised on omavahel rahul, kedagi ei diskrimineerita, keegi ei sure nälga ja lisaks valitseb ka ideaalne harmoonia loodusega.
Kõik kirjeldatud piirkonnad, rahvad ja kombed tulevad omade vooruste ja omade puudustega ja inimesed on igal pool inimlikud.

* Kui autor on tõesti mees, siis: head naistegelased, tubli töö. Kui autor on pseudonüümiga naine, siis... pole ka meestegelastel minu hinnangul väga viga.

* Inimlike argpükste esinemine. S.t. neid on võimalik mõista ja neile kaasa tunda ja argus surmaohu ees ei tähenda tingimata, et too isik on loomuselt üdini mäda.

* Kõikvõimalike saatusest määratud armulugude puudumine. Suhted on nagu päris elus. K.a. ohud ja jamad neis.

* Põnev. Mitte nii põnev, et öö otsa üleval istuda, aga nii põnev küll, et raamat une ajaks kahetsusega käest panna.

Halvad asjad:

* Kohati teos natuke venib. Lapsed muudkui kasvavad ja kasvavad ja me ikka peame sellest jube palju detaile teadma millegipärast. Aga suurt viga sellest siiski pole.

* Kuigi klisheede elusakskirjutamisega on vaeva nähtud, maitseb asi siiski mitmes kohas nagu kõigi fantaasiateoste seguvormiroog. Õpetajate-õpilaste suhted nt. Ja leidub heldelt muudki.

* Lõpp meenutas kangesti Vaibarahvast ja veel kümmet samalaadset raamatut - niipea, kui taluinimesed, mehed ja naised, rikkamad ja vaesemad üheskoos, otsustavad tapamasinatele vastupanu osutada ja neil on ka paar korralikku juhti, saavutavad nad ülekaaluka vastase vastu suurepärase võidu. Fantaasiakirjandust lugedes või hollywoode filme vaadates tekib vahel lausa küsimus, miks on üldse läbi aegade sõjavägesid eraldi pikka aega välja õpetatud, kui jõuk hea kõnega üles kihutatud ja päev otsa profi käe all treeninud taluinimesi samuti asja väga hästi ära ajavad.

***

Soovitan fantaasiasõbrale ajaviiteks, kui on igav, ise aju pingutada ei viitsi, aga tahaks mõtted argipäevalt mujale viia. Eriti sobiv aegadel, kui ihkad lugemiseks midagi natuke tõsisemal toonil kirjutatut kui Pratchetti looming.
Teksti loeti eesti keeles

Vahelduseks üks mitte-alternatiivmaailmas asuv fantasy mida mitte ainult, et ei kannata, vaid on lausa hea lugeda. Tugevaks pooleks on kindlasti nii realistilikult kujutatud inimesed ja inimsuhted ja inimkooslused kui ka maailm ja selle korraldus. Lugedes ei teki kahtlust, et kui maa keskelt öösel kerkiksid maa peale deemonid, et siis elu niimoodi nagu kirjeldatud välja ei näeks. Või et elu kuskil asustatud maailma piiril olevates kohtades ei oleks täpselt nii kole seal elavate jaoks nagu kirjas. Vahepeal tekib pigem tunne, et realismist on üle mindud hüperrealismi ja kõiki neid pisidetaile ei peaks nii täpselt kirjeldama. Minu jaoks nõrgad osad tulenesid streotüüpidesse kinni jäämisega, kasvõi siis kõrbetsivilisatsiooni ja tüüpilise lõuna vs põhi maailma ülesehituse osas.
Teksti loeti inglise keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles
x
Chris
1977
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Halb, lihtsalt halb. Loo kulgemine on niivõrd trafaretne justkui oleks näpuga aetud kõrval kahtlase väärtusega juhendit, kuidas kirjutada üht õiget ja haaraavat seiklusjuttu. Ning selle sopaka tasemel kondikava jälgimiseks on tegelased pandud käituma jaburalt ja ebaloogiliselt. Ma reeglina ei virise selliste asjade üle, aga see sooritus oli isegi minu maitsele ja taluvuspirile liiast. 
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun eelarvustajaga, lõpp läks minu jaoks kaduma. Võibolla süüdi tõlge, võibolla enda piiratus. Sinnamaani oli tegu kaasahaarava looga. Teiseks puudusels oli üldine loogika või õigemini selle puudumine. Üldiselt ma selliste asjade kallal ei nori, kustkil peab see ulme moment mängu tulema, aga siin jäi kuidagi kriipima asjaolu, et kui mägi oli seest õõnes ja omal ajal põhimõttelilselt turistiatraktsioon, siis mis oli välise perimeetri kaitsmise mõte? Lihtsalt näide..., aga kokkuvõttes raske üle kolme anda.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see jutt on juba varem kuskil eesti keeles ilmunud? Lugemise ajal tekkist tunne, et oleks midagi sarnast juba varem lugenud. Aga täitsa viieväärliline lugu, eks seal kohati selliseid mugavaid loo arenguid siluvaid detaile oli, aga mind nad ei häirinud ja kuna viimasel ajal on järjest raskem leida lugusid, mis samal tasemel kaasa elama paneksid, siis minu poolt saab see siin maksimumi kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oskagi öelda, kas stiil või tõlge, aga äärmiselt vaevaline lugemine. Rohkem nagu visandlik kiirsketšide rivi, kui sujuv ja voolav romaan. Sisu sisuks, selle üle ei nokiks, pean "Needuste alleed" siiani loetavaks raamatuks, aga miski selles skafandrijutus minu maitsega kohe kuidagi kokku ei lähe. Ei soovita.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetamatu tekst. Mitte, et autor üldse kirjutada ei oskaks. Oskab ikka, aga miskipärast on ta pidanud vajalikuks iga kolmandat lauset "vürtsitada" mingite jaburate väljendite ja võrldustega, millel pole muu teksti ja stiiliga midagi pistmist. Justku treenitud koer, kes on triki selgeks saanud ja nüüd kordab seda igal võimalusel, ise seejuures rahulolust mõnuledes. Ehk teisisõnu pole LTM suutnud oma "roa" maitsestamisel piiri pidada ja nii ongi tulemuseks tarbimatu soust, mis mulle lugejana on üdini vastuvõetamatu ja paneb üldse kahtlema, kas kirjastaja enne raamatu väljaandmist, seda enne luges ka.
Teksti loeti eesti keeles

Tulevikus saadetakse kinnipeetavaid metsikutele planeetidele, kus nad saavad karistuse kandmise nimel puhastada neid vaenulikest võõrliikidest. Muu rahvas vaatab kogu värki otseülekandest pealt ja elab neile kaasa. Vastvalt edenemisele on kinnipeetavatel võimalik teenida nagu arvutimängus raha, saavutuspunkte ja uuendusi. Väärikas punkt Libakassi kogumikule. Rohkelt madinat ja tegevust pea igal lehel. Lehekülgi kestvaid kirjeldusi kosmosekapsli ukse tekstuurist siit ei leia, küll aga rohkelt lihtsat ja heatujulist meelelahutust. 5/5
Teksti loeti eesti keeles

Selline keskmine, natuke nõrgemapoolne kogumik, sestap ka hinne selline. Teist korda lugeda ei viitsiks...
Teksti loeti eesti keeles

Nõrk, nõrk, nõrk. Ühelt poolt mõttetu religiooniga vehkimine, mis loole midagi juurde ei andnud, teisalt võinuks tegelased ja tegevuse paigutada kuhu iganes, lihtsalt miskipärast valiti tegevuskohaks Veenus ja nüüd oleks tegu juskui ägeda ulmejutuga. Mõttetu. Sisust: lõiguke ühe tavalise karjeristi elust, kes peab tegema valiku, kas ajada oma asja või pugeda ülemusele.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused ei olnud suured, seega ei tulnud ka pettuda. Tundub olema kirjutatud eesmärgiga kajastada autori jaoks olulisi mõttekäike, kuid kas selleks oli tervet raamatut vaja? Kokkuvõttes loetav, aga ei enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast naistekat nimega "Kodune sõda", suhtusin Bujoldi järgmisesse üllitisse ülima ettevaatlikkusega. Õnneks asjatult, oli põnevust, oli madinat ehk kõike seda, mis on iseloomustanud sarja varasemiad osi.
Teksti loeti eesti keeles

Tahtsin viite panna, aga emotsioone kõrvale jättes tuli tunnistada, et neli on õiglasem. Keskmine osas moodustav paramaailma kirjeldus oli natukene liiga aeglase kulgemisega ja ka sealne lahendus jäi õhku rippuma...
Teksti loeti eesti keeles

Njah, ei oskagi hinnet panna. Põhjusmõtteliselt sobiks kõik kolmest viieni. Üldplaanis rahulik jutuke. Et nüüd liiga rahulik ei oleks, on sekka küll visatud mereelukaid (võinuks välja jätta) ja natukene dramaatilisi sündmuseid (võinuks samuti välja jätta), aga üldist meeleolu need ei riku. Eluoluline jutuke, natuke nagu Õnne 13, aga pisut teisel skaalal.
Teksti loeti eesti keeles

Sai puhkuse ajaks viis OP seeria raamatut laenutatud. Ajavalvurid pakkusid neist enim meelelehutust. Sellest ka hinne. Ja ärgem hakakem siin analüüsima, et kuidas ja miks säärane asutus toimetas või toimetama pidanuks, lepime sellega, et nii on ja keskendume lihtsalt sellele, et üks õhtu sai tänu PA-le mõnusalt ja pingevabalt veedetud.
Teksti loeti eesti keeles

"Tont nr 5" Algernonis oli klassika. "Tont nr 5" kogumikuna on kerge melelahutus. Nii lihtne see ongi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea... See raamat tundub küll puhtalt kirja pandud olema selleks, et autor saaks oma heietused ja nägemuse inimkonna hädadest jutuvormis välja tuua. Mõtted on ju toredad, ainuke häda, et lugeda oli seda küll paras piin.
P.S. Loodetavasti toimetus ei pahanda, lisasin eestikeelse tõlke andmed.
Teksti loeti eesti keeles

Päris noorena Algernoni lugedes mulle Uurimismeeskond meeldis: vägev ju - head võidavad ja superkarud pealekauba. Vanemaks saades hakkasid asjad ja arusaamad aga muutuma. Mingid sepad tulevad ja keeravad kohaliku ökosüsteemi pea-peale, sellepärast, et mingi liik neile ei meeldi?!? Eks iga jutt ole oma ajastu peegel, aga täna küll sellele (ja kogumikule tervikuna) üle kolme ei anna ja sellestki on tegelikult üks punkt lihtsalt nostalgia eest.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Naistekas. Loetavalt kirjutatud, aga siiski naistekas. Hirmsasti tahtnuks ennast siin verbaalselt välja elada ja raamatu miinused punase värviga seinale maalida, aga ei ole mõtet. "Naistekas" võtab niigi kõik head ja vead kenasti kokku. Hindeks kolm, rööbastega...
Teksti loeti eesti keeles

See jutt saab maksimumi ainuüksi selle eest, et erines kogumikus kõigist teistest. Vaatamata sellele, et avaarvustusaja nägemus loo sünnist kõlab igati tõepäraselt. Idee oli hea, tegevus tempokas ja ehkki siin seal saaks detailidega norida, siis siin võiks läheneda sarnaselt Harrisson Fordile, kes Mark Hamilli murele selle kohta, et kas peategelase soeng ühes steenis ei peaks loogiiselt võttes olema samasugune nagu "eelmises" stseenis, vastas, et tegu pole lihtsalt sellise filmiga, kus see oluline oleks. Ehk siis loodan, et Trumli seiklustele tuleb lisa (viited Kreutzwalidle võib välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles