Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
